Kuupaiste heiastused. Edith Wharton

mida ei tundnud vähem hellitatud väikesed; kuid tänaseni olid säärased asjad Susyle olnud pelgalt mõned inetumad tükikesed suures segases elumustris. Nüüd aga leidis ta, et tunneb seda, mida varem vaid kõrvalt hinnanud oli: tema ebakindel õndsus ilmnes talle nüüd uuest kaastundest laetuna.

      Neist asjust ta mõtiskles, nagu ka lähenevast Ellie Vanderlyni naasmise päevast. Samuti mõtles ta uurivatele küsimustele, mida varuks hoida ning mida ta kavatses sellele leedile nelja silma all esitada, kui parajasti märkas üht gondlit, mis suunas oma käila trepi poole palkoni all. Susy kummardus üle rinnatise ja nägi pikka härrasmeest, üsna viletsalt riides, tema poole üles vaatamas, kui gondlist trepile kargas ning teda rõõmsalt tervitades loppis panamakübarat viibutas.

      “Streffy!” hüüatas Susy niisama rõõmsalt, ning oli juba poolel teel trepist alla, kui mees talle vastu tormas, ähkides pagasit tassiv gondoljeer kannul.

      “Ma loodan, et kõik on korras…? Ellie ju ütles, et ma ehk tulen,” hüüdis mees kimedal, aga lõbusal häälel, “ja ma pean saama tollesama rohelise toa, kus on papagoidega tahveldis, sest kogu mööbel seal on nagunii minu juuksevedelikust õudselt plekiline.”

      Susy kiirgas tema poole sügavat rahulolutunnet, mida selle mehe juuresolek alati sõprades tekitas. Kõik olid ühel nõul, et terves ilmas pole teist nii inetut, kasimatut ja veetlevamat isikut kui Streffy; pole kedagi, kelles oleks ühendatud säärane varjamatu eneseimetlus ja häirimatu huumorimeel; pole kedagi, kes nii osavalt oleks pannud teisi uskuma, et tema neis head tuju tekitab, kui tema hea tuju põhjus oli tegelikult teine inimene ise.

      Lisaks neile võrgutavatele omadustele, millest ühegi väärtust ei osanud keegi hinnata täpsemalt kui nende valdaja ise, oli Streffordil Susy silmis veel üks positiivne omadus, millest mees vist ise teadlikki polnud. Nimelt moodustas tema isik ainsa kindla ja muutumatu punkti keset umbmääraseid ja riuklikke kujusid, kes moodustasid Susy maailma. Sest naine oli alati elanud nii rahvusetute inimeste keskel, et need, keda peeti venelasteks, olid tegelikult Ameerikast pärit, ning need, keda võis pidada newyorklasteks, olid tegelikult Rooma või Bukaresti juurtega. See kosmopoliitne rahvas elas kodumaalt kaugel, majades, mis olid sama suured kui hotellid, või hotellides, kus klientuur oli sama internatsionaalne kui teenijaskond; kes olid omavahel inter-abiellunud, inter-armunud, inter-lahutanud üle kogu Euroopa, seejuures vastavalt kõigile koodeksitele, mis üritavad inimsuhteid reguleerida. Ka Streffordil oli eluase nende maailmas, kuid ainult üks kodu. See kodu, millest ta rääkis – ja arvatavasti ka mõtles – kõige harvemini, oli üks suur, hall ja igav maamõis Inglismaa põhjaosas, kus oli samavõrd üksluine ja enesega rahulolev elu, kuivõrd Streffy enda kirev, harali ja hajevil elu oli kestnud juba põlvkondade viisi. Selle maamaja elutunnetus ühes kõigega, mida see esindas, ilmutas end aeg-ajalt isegi Streffy hulkurliku eluviisi ja autoriteetide põlguse juures, tema jutus, ka tema suhtumises ühte või teise inimesse või aega või kohta, ning andis talle kindlamad piirjooned ja püsivama jalgealuse kui teistel marionettidel selles tantsus. Pealtnäha nii nende moodi, alati valmis neid üle trumpama paindlikkuses ja kohanemisvõimes, muiates eelarvamuste üle, millest ta lahti oli öelnud, alati naeruvääristades inimesi, kelle hulka ta kuulus, säilis Streffy kergluse all endine vanade uskumuste ja tavade skelett. “Ta kõneleb kõiki keeli sama hästi kui me kõik,” oli Susy kord tema kohta öelnud, “aga vähemasti üht keelt räägib ta paremini kui teised.” Ja Strefford, kui sellest märkusest kuulda sai, oli ainult itsitanud, nimetanud Susyt tobukeseks ning olnud väga meelitatud.

      Kui mees temaga käsikäes trepist üles loivas, mõtles Susy sellele Streffy isikuomadusele uutmoodi kõrgemas valguses. Koguni tema ise ja Lansing, hoolimata vankumatult ameerikapärasest taustast, hoolimata vanamoelistest suhetest onupoegade-täditütardega New Yorgis ja Philadelphias, olid vaimselt niisama hajali kui kõikjal end kodus tundvad, umbes nagu kaubapakkujad rahvusvahelisel messil. Kui neid harilikult ameeriklastena kohe ära tuntigi, siis ainult seetõttu, et nad liiga korralikku prantsuse keelt rääkisid, ning et Nick oli liiga ausameelne, et olla “võõras”, ning liiga järsu käitumisega, et olla “inglaslik”. Kuid Charlie Strefford oli inglane oma ammu sissejuurdunud kommete kogu jõuga; ning Susys äratas see pikapeale tajumuse, kui kaunid võivad vanad kombed olla.

      Mõnusasti aega veetes palkonil, kuhu ta oli Susyle järgnenud, vaevumata tolmuseid reisirõivaid vahetama, näitas Strefford üles määratut huvi naise eluloo viimase peatüki vastu, oli äärmiselt meelitatud, et see vaatus etendati tema katuse all, samuti tegi talle pööraselt nalja naise kindel keeld Nicki juurde minna, kuni tema päevatöö pole veel tehtud.

      “Kirjutab? Oh põrgut! Mida ta kirjutab? Ta veab sind ninapidi, mu armas, vaat seda ta teeb, ta kindlustab endale alibi. Ühes võid kindel olla: ta vaid istub seal, suitsetab ja loeb Le Rire’i. Lähme kohe ja vaatame.”

      Kuid Susy jäi enesele kindlaks. “Ta juba luges mulle ette esimese peatüki: see on imepärane. See on filosoofiline armastuslugu – umbes Mariuse stiilis, tead küll.”

      “Oojaa, ma tean!” vastas Strefford itsitusega, mida naine pidas totakaks.

      Susy punastas äkitselt nagu laps. “Sa oled tobu, Streffy. Sa unustad, et ei Nickil ega minul pole mingeid alibisid vaja. Me oleme kõigest sellest silmakirjast lahti öelnud, kui leppisime kokku, et kui kumbki meist tahab oma teed minna, ei tee teine sellele mingeid takistusi. Me ei ole abielus nuhkimise ja valedega ega ka üksteise kallal näägutamiseks. Me moodustame partnerluse vastastikuse paremuse kasuks.”

      “Saan aru, see on kapital. Aga kuidas sa võid kindel olla, et kui Nick tahab muutust, pead sa talle ikka kasulikuks, et tal see oleks?”

      Nimelt see oligi punkt, mis Susyt kõige enam piinas; ta küsis endalt sageli, kas sama moment samavõrra piinab ka Nicki.

      “Ma loodan, et mul on piisavalt tervet mõistust…” alustas ta.

      “Oh jaa, muidugi. Just terve mõistus on see, millega te mõlemad tahate põhjendada oma väiteid, ükspuha, mille üle teie väitlus käib.”

      Niisugune läbinägelikkuse välgatus ajas Susy segadusse ning ta ütles veidi ärritatult: “Ja mida sina siis teed, kui abiellud…? Vaiksemalt, Streffy! Sa ei tohi niimoodi karjuda – kõik gondlid jäävad seisma ja meid vahtima!”

      “Mis mina sinna parata saan?” Mees kiikus oma tooliga ette-taha. ““Kui sa abiellud,” ütleb ta: “Streffy, mida sa oled otsustanud teha, kui järsku muutud märatsevaks maniakiks?””

      “Ma ei mõelnud midagi säärast. Kui su onu või su onupoeg peaks hinge heitma, abiellud nagunii jalamaid, sa tead seda ise väga hästi.”

      “Oh, nüüd sa räägid juba äriasjadest.” Ta ristas oma pikad käed, nõjatus palkonile ja vaatas all sumedalt virvendavale, tuledest vilkuvale kanaliveele. “Sellisel juhul ma ütleksin: “Susan, mu südamekallike, Susan, nüüd, kui sa jumaliku ettehoolduse armulise sekkumise tagajärjel oled saanud Altringhami krahvinnaks Suurbritannia aadelkonnas ning d’Amblay ja Dunsterville’i parunessiks Iirimaa ja Šotimaa aadelkonnas, tänan sind, et pead meeles, et oled Suurbritannia ühe kõige iidsema perekonna liige – ja et keegi ei tohi seda teada saada.””

      Susy naeris. “Me teame, mida need hoiatused tähendavad! Mul on oma nimekaimust kahju.”

      Mees pööras järsult pead ja heitis talle oma inetu väikese silma nurgast kiire pilgu. “Kas maailmas on siis veel Susani-nimelisi naisi?”

      “Ma loodan küll, kui nimi on kõige olulisem. Isegi kui Nick mu minema saadab, ära minuga selle programmi läbi viimisel arvesta. Olen seda liigagi tihti näinud teoks tehtavat.”

      “Noh, hüva! Niipalju kui mina tean, on Altringhamis kõik parima tervise juures.” Streffy sobras taskutes, tõmbas välja täitesulepea ning taskurätiku, millele see oli tinti lekitanud, viimaks üsna käkras sigaretipaki. Pannud sigareti põlema ja asjad taskusse tagasi, jätkas ta rahulikult: “Nüüd ütle mulle, kuidas sul õnnestus Gillow’dega asjad klaariks teha? Ursula jooksis amokki, kui olin mullu suvel Newportis; just siis hakkas rahvas rääkima, et tahad Nickiga abielluda. Mina kartsin, et ta torkab sulle kaika kodaratesse, siis aga sain teada, et ta pistis sulle hoopis priske tšeki pihku.”

      Susy