Kuupaiste heiastused. Edith Wharton

keelavad, süngeks ja tigedaks, on ju nii?” seletas ta kaeblikult, ilusate suurte silmade pilk abiotsivalt ühelt sõbralt teisele rändamas.

      Strefford kinnitas surmtõsiselt, et nimelt sedasorti hädad on tema enda tervise sõna otseses mõttes saatuslikult kihva keeranud; ning seltskonna üksmeelne naer kandus avarasse võlvitud söögisaali.

      “Oh, ma ei pane pahaks, et minu üle naerad, Streffy, kallike,” vastas võõrustajanna, mehe käevangu asudes; aga Susy, keda rabas nende kiire vandeseltslaslik pilkude vahetus, ütles enesele teravas äratundmishoos: “Aga muidugi teab Streffy kõike; ta ei üllatunud, kui leidis saabudes, et Elliet ei olegi siin. Ja kui ta seda teab, siis mis takistaks Nelsonil seda teada saamast?” Sest Strefford, kui ta oli riukalikus tujus, polnud rohkem usaldusväärne kui pahatahtlik poisijõmm.

      Jalamaid otsustas Susy riskida ja mehega rääkida, kui ka peaks vaja olema kirjade saladust reeta. Ainult oma isikliku ohu sügavike paljastamisega saaks ta loota, et kindlustab mehe vaikimise sellest.

      Palkonil, samal hilisõhtul, kui teised kuulasid salongis noore helilooja madalaid modulatsioone – too oli oma fantaasiad põiminud Browningi “Toccatasse”, leidiski Susy kauaoodatud võimaluse. Strefford, keda poldud kutsutud, järgnes talle ning seisis naise kõrval ja suitsetas.

      “Kuule, Streff… oh miks me peame üksteise ees salatsema?”

      “Tõepoolest miks: aga salatseme või?”

      Susy heitis pilgu selja taha, klaveri ümber seisvale inimrühmale. “Ellie suhtes, ma mõtlen… ja Nelsoni.”

      “Oh jessas! Ellie ja Nelson? Sa nimetad seda saladuseks? Ma pigem omistaks selle kvaliteedi mõnele miljoni küünlasele reklaamseinale kui sellisele, mis valgustab sinu isiklikke mõttekäike.”

      “Noh, nojah. Aga…” Susy vakatas taas. Kas ei olnud ta vaikides nõustunud, kui Ellie palus tal sellest mitte rääkida?

      “Susan, mis lahti on?” küsis Strefford.

      “Ma ei tea…”

      “Noh, ju mina pean siis teadma: sa kardad, et kui Ellie ja Nelson siin kohtuvad, purskab Ellie talle näkku midagi… arutut.”

      “Oh, seda ta ei tee!” hüüatas Susy veendunult.

      “Noh, siis… kes siis veel? Mina usun, et see üleinimlik lapsuke samuti mitte. Ja mis puutub minusse, sinusse ja Nicki…”

      “Ooh,” oigas naine teda katkestades, “nimelt selles ongi asi. Nick ei tea ju… ta ei oska kahtlustadagi. Ja kui hakkab kahtlustama…”

      Strefford viskas sigariotsa minema, pöördus ja puuris naist pilguga. “Ma ei mõista… tont mind võtku, ei mõista. Mis on meil sellega ülepea mingitki pistmist?”

      See väljendus oli loomulikult vana hoiak, mis pidi mingi kuriteo seltskondliku siivsuse varjudesse mähkima. Ent Susy jaoks ei olnud see hoiak enam veenev ning ta kõhkles.

      “Kui Nick saaks teada, et ma tean…”

      “Taevakene – kas ta siis ei tea, et sa tead? Pealekauba, mina oletan, et see pole esimene kord…”

      Naine vaikis.

      “Esimene kord, kui oled vastu võtnud südamepuistamisi – oma abielus sõpradelt. Kas Nick tõesti arvab, et oled elanud kuni õrna eani ilma… Tont mind võtku, mis sulle sisse on läinud, laps?”

      Tõepoolest, mis oli talle sisse läinud, et ta ei suuda oma mõtteid mehele selgeks teha? Aga ikkagi tundis Susy tugevamini kui iial varem, kui väga on tal vaja seda meest kindlalt enda ligi. Kui too oli kord sõna andnud, oli ta väljaspool ohtu: igal muul juhul ei oleks Streffy võimetel salvavaid vihjed lendu lasta mingeid piire.

      “Vaata, Streff, meie sinuga teame, et Ellie ei käinud mingil ravil; ja et vaeselt Clarissakeselt ei võetud vaikimisvannet seepärast, et “isa hakkab muretsema”, kui teab, et emal on vaja end ravida.” Susy tõmbas hinge, vihastades enese peale iroonilise tooni pärast, mida oli püüdnud etendada.