Kuupaiste heiastused. Edith Wharton

abielluda, kuna rikaste sabas jõlkuda ei saanud ju igavesti; ent ta kavatses oodata, kuni leiab kellegi, kelles oleks ühendatud maksimaalne jõukus ning vähemalt minimaalselt seltskondlikkust.

      Ta märkas otsekohe, et noor Lansing on selle ideaali täpne vastand: ta oli nii vaene, kui üldse olla sai, ja nii seltskondlik, kui oli võimalik kujutleda. Seetõttu otsustas Susy temaga kohtuda nii tihti, kui tema rutakas ja sassis elu seda võimaldas; ning see, tänu reale osavatele korraldustele, õnnestus päris kenasti. Nad kohtusid nii sageli, et proua Gillow andis Susyle ühel ilusal päeval otseselt ja järsult mõista, et ta “teeb ennast naeruväärseks”.

      “Ah soo…” tegi Susy sügavalt sisse hingates ning pikalt ja pinevalt oma soosija paksult värvitud silmisse vaadates.

      “Just nii,” hüüdis Ursula Gillow nuuksatades, “enne kui sina vahele astusid, meeldisin ma Nickile pööraselt… ja muidugi ma ei pane pahaks… aga kui mõtlen, et…”

      Susy ei vastanud. Kuidas ta saigi, kui samal ajal pingsalt mõtles? Kleit, mida ta kandis, oli Ursula kingitus; Ursula auto oli viinud ta peole, millelt nad mõlemad koos ka tagasi tulid. Susy arvestas, et järgmise augustikuu veedab ta koos Gillow’dega Newportis… sest ainus alternatiiv oli minna Californiasse koos Bockheimeritega, kellega ta seni oli keeldunud isegi koos lõunatamast.

      “Muidugi see, mida sina kujutled, Ursula, on täielik nonsenss, ja mis puutub minu vahelesegamisse…” Susy kõhkles. Ja pomises siis: “Aga kui see sind õnnelikumaks teeb, siis korraldan nii, et näen teda harvemini…” Peaaegu pisarais Ursulat suudeldes ilmutas Susy ülimat alandlikkust ning valmidust kasulik ja vajalik olla.

      Susy Branchil oli suisa mehelik uhkus antud sõna suhtes; niisiis pani ta järgmisel päeval pähe oma kõige moekama kübara ning otsis üles härra Lansingi ta elupaigas. Kindlameelselt tahtis ta pidada Ursulale antud lubadust, kuid seda tehes kavatses ta olla parimas vormis.

      Ta teadis, millal noormeest tõenäoliselt kodust leida võis, kuna too tegi mingit õudselt vastumeelset kaastööd ühele rahvalikule entsüklopeediale (V kuni X), ning oli neiule öelnud, millal ta sellele jubedale tööülesandele pühendub. “Oh, kui see vaid oleks romaan!” mõtles Susy räpasest trepist üles ronides; ent otsekohe tuli talle mõte, et kui see romaan oleks midagi sellist, mis lugeda kannatab, ei tooks see mehele ilmselt rohkem sisse kui tema entsüklopeedia. Preili Branchil olid kirjandusele omad nõudmised…

      Korter, kus härra Lansing teda vastu võttis, oli tunduvalt puhtam, kuid vaevalt parem kui selleni viiv trepp. Susy, kes teadis mehe kiindumust idamaisesse arheoloogiasse, oli kujutlenud teda täiesti lagedas toas, mida kaunistab üksainus veatu Hiina pronkskuju – või mõni hinnaline Aasia keraamikaese. Kuid niisugused olukorda leevendavad esemed olid silmatorkavalt puudu ning mitte kuidagi poldud püütud varjata selle viisaka elutoa-magamistoa vaesust.

      Lansing võttis külalise vastu igati rõõmsameelsuse märke ilmutades ning ilmse ükskõiksusega selle suhtes, mis mulje tema toa sisustus võis jätta. Mees näis tajuvat vaid rõõmu, mida tundis, nähes naist, keda ta täna oodata ei osanud. See tegi Susyle ta lubaduse pidamise veelgi vaevarikkamaks, kuid seda rõõmsamaks, et oli pähe pannud oma parima kübara; ning mõne hetke vaatles ta meest vaikides selle kübara allakeeratud serva alt.

      Nende vastastikune kiindumus oli küll soe, ent Lansing polnud talle iial ühtki lembemat sõna poetanud; kuid see polnud takistav asjaolu külalisele, kel oli kombeks otseselt väljenduda, kui ei leidunud ühtki põhjust, mis asjadesse ja rahasse puutus, et seda varjata. Hetke vaikinud, ütles Susy niisiis, miks ta oli tulnud; tüütu asi küll, seda muidugi, ent küllap mees mõistab. Ursula Gillow oli armukade ja nad peavad omavahelised kohtumised lõpetama.

      Noormehe sundimatu naerupahvak kõlas Susy kõrvus nagu muusika; kuna ilmselt oli ta siiski kartnud, et mehe pühendumus Ursulale võib olla samasugune päevatöö nagu ta entsüklopeediagi.

      “Aga ma annan sõna, et see on suisa hullumeelne eksitus! Ja ma ei usu, et ta iial oleks oodanud minult, et hakkan…” protestis mees, kuid Susy, kelle terve mõistus tuli tagasi koos enesekindlusega, lõikas ta jutu läbi.

      “Te võite kindel olla, et Ursula suhtub sellistesse asjadesse sirgjooneliselt. Ja see ei loe, mida teie arvate. Kõik, mis loeb, on tema veendumus.”

      “Oh, kuulge nüüd! Ka minul on selles asjas mõni sõna öelda, kas pole?”

      Susy vaatas aegamööda ja kaalutlevalt toas ringi. Siin ei leidunud midagi, absoluutselt mitte midagi, mis näitaks, et mehel on iial mõni dollar varuks olnud – või et ta on kingitusi vastu võtnud.

      “Mitte sedavõrd, kui mina asjasse puutun,” lausus ta viimaks.

      “Mida te sellega mõtlete? Kui mina olen vaba nagu tuul…?”

      “Mina ei ole.”

      Mees jäi mõttesse. “Oh, siis muidugi… See tundub ainult veidi imelik,” lisas ta kuivalt, “sest niisugusel juhul peaks protesti avaldama proua Gillow.”

      “Ja mitte minu miljonärist peigmees. Oh, mul ei ole sellist; ses suhtes olen sama vaba kui tuul nagu teiegi.”

      “Noh, siis…? Kas meil ei jääks muud üle kui vabaks jäädagi?”

      Susy kulm tõmbus murelikult kipra. Ülesanne oli osutunud raskemaks, kui ta oli oodanud.

      “Ma ütlesin, et olen vaba selles suhtes. Ma ei kavatse abielluda… ja oletan, et ka teie mitte?”

      “Jumal küll, ei!” purskas mees tuliselt.

      “Kuid sellega ei pea alati kaasnema täielik vabadus…”

      Mees seisis otse ta vastas, toetades õlga vastu hirmsat mustast marmorist kaminasimssi; kaminas polnud ilmselt ammu tuld tehtud. Kui Susy üles vaatas, nägi ta mehe nägu karmistumas ning see sünge ilme jõudis ta teadvusse.

      “Kas seda tulitegi mulle ütlema?” küsis Lansing.

      “Oh, te ei mõista… ja ma ei mõista, miks te ei mõista, kuna me oleme seni tiirutanud täpselt samasuguste inimeste hulgas ringi.” Ta tõusis impulsiivselt ning pani käe mehe käsivarrele. “Ma soovin tõesti, et aitaksite mind…”

      Lansing seisis liikumatult, Susy kätt puutumata.

      “Aitaksin teil mulle rääkida, et vaene Ursula on vaid ettekääne ning et ON OLEMAS keegi, kel on – ühel või teisel põhjusel – tõesti õigus olla selle vastu, et me liiga tihti kohtume?”

      Susy turtsatas naerda, kannatamatult. “Te kõnelete nagu mingi romaanikangelane – mõne sellise romaani, mida mu guvernant alati luges. Kõigepealt ei tunnistaks mina sellist õigust, nagu te seda nimetate – mitte iialgi!”

      “Millist õigust te siis tunnistate?” küsis mees kulmu kergitades.

      “Noh… näiteks sellist, mida te vist tunnistate oma kirjastaja suhtes.” Seepeale naeris mees õõnsalt. “Nimetame seda siis äriks, kui soovite,” jätkas naine. “Ursula teeb minu heaks palju: ma elan juba pool aastat tema kulul. Selle kleidi, mis mul praegu seljas on, andis tema mulle. Tema auto viib mind tänaõhtusele dineele. Mind oodatakse järgmisel suvel tema juurde Newporti… Kui ma ei lähe, pean koos Bockheimeritega Californiasse minema, nii et head aega.”

      Järsku nutma pursates oli Susy uksest väljas, järsust kolme mademega trepist all ja tänaval, enne kui mees teda peatada jõudis – ehkki pärast järele mõeldes, ei mäletanud ta, kas teda peatada püütigi. Susyle meenus ainult, et ta oli seisnud kaua Viienda avenüü nurgal karmi talveilma küüsis ning oodanud, et väike vahe moekaid daame vedavate autode voolus võimaldaks tal tänavat ületada. Ka meenus talle, et korrutas omaette lakkamatult: “Tegelikult oleksin võinud ju Ursulale lubada… ja ikkagi temaga kohtuda…”

      Selle asemel, kui Lansing oli saatnud talle järgmisel päeval kirjakese, kus soovis temaga veel mõne sõna vahetada, oli ta vastanud sõbralikult, kuid kindlalt eitavalt; ja oli korraldanud nii, et peagi viidi ta kaheks nädalaks Kanadasse suusatama, seejärel kuueks nädalaks Floridasse paatmajja aega veetma…

      Kui Susy jõudis oma tagasivaates Florida meenutamiseni,