Hullu mehe kaitsekõne. Sari Ajavaim. August Strindberg

Selle tõestuseks olid arvukad küllakutsed, millega nad mu pärast esimest visiiti üle külvasid.

      Päev enne parunessi Soome minekut läksin lahkumisvisiidile. Oli juunikuu õhtu, kui ma nende õuele astusin. Äkki märkasin teda seismas aialapi tara taga tobiväätide vahel, ja ma olin tema erakordsest ilust lausa rabatud. Ta oli riietatud üleni valgesse, seljas niplispitsiga kaunistatud pikeekoes kleit, ühe vene naispärisorja tõeline meistriteos. Alabastrist kaelakee ning samast materjalist valmistatud kõrvarõngad ja käevõrud ümbritsesid teda kumaga, mida võinuks heita piimklaasist kupliga lamp. Lopsakate lehtede roheluse peegeldus lisas tema kahvatule näole surma värvitoone ja varje, tema silmaterad olid mustad ja hiilgasid nagu kivisüsi.

      Sel hetkel olin üdini vapustatud, otsekui oleksin näinud ilmutust. Sügavale hingepõhja tõrjutud austamise ja jumaldamise tunne tungis uuesti esile; tühik täitus, allasurutud religioossuse ja kummardamise vajadus võttis uuel kujul taas võimust. Jumal oli minema kihutatud ja tema koha võttis sisse naine. Kuid naine nii neitsi kui ka emana; ja nähes tema kõrval väikest tütrekest, ei suutnud ma mõista, kuidas see sünnitus üldse aset võis leida. Abikaasade omavahelist lähedasemat suhtlemist jälgides ei tulnud mulle mingisugune sensuaalne läbikäimine iial mõttessegi, nende kooselu tundus mulle sedavõrd mittefüüsiline. Ja sellest hetkest peale on see naine minu jaoks puhta ligipääsmatu hinge inkarnatsioon, rüütatud täiuslikku kehasse, mida pühakiri näeb ette lahkunute hingedele. Ühesõnaga, ma kummardasin teda, aga ei himustanud. Kummardasin teda sellena, kes ta oli, abikaasana, emana, säärasena nagu ta seal seisis; selle mehe naisena, selle lapse emana; ja sellepärast tundus mehe juuresolek minu jaoks vältimatu tingimusena, et ma üldse võiksin seda kummardamise õnne nautida. Sest, ütlesin ma endale, ilma meheta oleks ta lesk, ja ma polnud sugugi kindel, et suudan teda kummardada kui leske.

      Aga kui ta kuuluks mulle, oleks minu abikaasa? Ei! Esiteks ei mahtunud nii riivatu mõte mulle pähegi; ja teiseks ei oleks ta minuga abielus olles enam selle mehe naine, selle lapse ema, selle maja valitsejanna. Kas sellisena nagu ta on, või üldse mitte!

      Lühidalt öeldes, tulenes see siis minu karmidest mälestustest sellest majast, kus ta elas, või sellest, et mina oma alama klassi instinktidega vaatasin nende kui kõrgema rassi ja nende puhta vere poole alt üles, igal juhul kaoks see austus kohe, kui ta ei oleks enam seal kõrgel. Selle naise kummardamine meenutas minu puhul aegunud religiooni, mille ma äsja olin hüljanud. Jumaldada, ohverdada, kannatada – vähimagi lootusesädemeta võita midagi muud peale naudingu, mida pakub jumaldamine, ohverdamine, kannatamine.

      Ja ma määrasin end tema kaitseingliks, valvasin teda selle eest, et minu armastuse palang teda endaga kaasa ei tõmbaks. Vältisin pingsalt temaga kahekesi jäämist, et meie vahel ei tekiks usalduslikkust, mis võinuks tema mehele kahjulikuks osutuda.

      Päev enne ärasõitu, kui ma teda põõsaste vahel nägin, oli ta niisiis üksi. Vahetasime mõned mittemidagiütlevad repliigid. Aga äkitselt kandus minu erutus temale üle, ja mu leegitsevad pilgud äratasid temas ilmselt vajaduse mulle oma hinge avada. Ta tunnistas murelikult, et hakkab oma mehest ja tütrest eemal olles nendest puudust tundma. Ehkki see aeg oli ju iseenesest lühike. Ta vannutas mind, et ma pühendaksin oma vaba aja tema abikaasale, ning et ma ei unustaks ka teda ennast, kui ta nüüd noort soomlannat silmas pidades püüab omalt poolt minu heaks midagi ette võtta.

      „Te ju olete temasse siiralt armunud?” küsis ta ja vaatas mulle õrnalt otsa.

      „Kuidas te üldse söandate seda küsida?” küsisin ma vastu, tundes end oma vale pärast ebamugavalt.

      Ja sellest hetkest peale olin ma veendunud, et minu kevadine armumine oli olnud vaid tuju, ettekujutus, ei midagi tõsist.

      Kartes, et kokkupuude minu nõndanimetatud armastusega võiks teda kuidagi määrida, muretsedes, et mässin teda vastu meie tahtmist oma armuasjadesse, ning sooviga kaitsta teda minu enda eest, katkestasin selle riskantse vestluse ja küsisin, kus parun on. Tema näole ilmus muie; ta tõlgendas minu veidi kohmakalt väljendatud kõhklusi täiesti õigesti. Aga võib-olla – see kahtlus tekkis mul just praegu – tegi minu abitus tema erakordse ilu ees talle lihtsalt nalja. Võib-olla taipas selsamal hetkel temagi, kui kohutavalt lummavalt ta sellele näiliselt külmale, olude sunnil siivsale Joosepile mõjus.

      „Teil on minu seltskonnas igav!” lausus ta. „Ma kutsun kohe abi.”

      Ja kõlava häälega hüüdis ta oma meest, kes oli jäänud teisel korrusel asuvasse korterisse. Aken lükati lahti, parun pistis oma pea välja ning tervitas meid sõbraliku ja avala naeratusega. Hetk hiljem oli ta juba all aias. Kuningliku ihukaitseväe paraadmundris nägi ta uhke välja. Üleni tumesinises, mundrikuuel kuldsed ja hõbedased siidtikandid, oli tema mehine ja jõuline kuju kõrvalseisvale alabastrivärvi ilmutusele väärikaks täienduseks. Harvanähtavalt esinduslik paar, kelle puhul mõlema väärt omadused üksnes rõhutasid partneri eeliseid. See oli tõepoolest otsekui näitemäng, hiilgav kunstielamus.

      Pärast õhtusööki tegi parun ettepaneku, et ma tuleksin koos nendega aurikule, millega paruness pidi ära sõitma, meie kahekesi, parun ja mina, astuksime viimases tollipunktis laevalt maha. Ma olin selle ettepanekuga nõus, ja parunessi paistis see rõõmustavat, ta oli valmis nautima elamust, mida pakub reis laevatekil läbi suveöise Stockholmi saarestiku.

      Järgmisel õhtul kell kümme olime niisiis sadamakai juurest lahkuval laeval. Öö oli valge, taevas oranž, meri sinine ja rahulik. Metsased kaldad libisesid mööda hämaruses, mis oli pooleldi öö ja pooleldi päev ning tekitas vaataja meeltes ebamäärase tunde nii päikese loojumisest kui hommikuhahetusest.

      Ekstaatiline seisund, millele uued kaunid vaated ja elluärganud mälestused pidevalt uut ainest pakuvad, annab pärast keskööd järele; uni tikub võimust võtma, kuid veel ei taheta alla anda; näod on koiduvalguses kahvatud ja hommikune briis toob külmajudinad ihule. Äkitselt muutume sentimentaalseteks; kuulutame, et oleme sõbrad kogu eluks, et meid on kokku viinud saatus, ja samas tekib meis kahtlus, kas see saatuslik side, mis peaks meid koos hoidma, osutub piisavalt tugevaks. Kuna minu tervis on üle päeva korduva halltõve tõttu kehv ja ma näen halb välja, poputatakse mind nagu haiget last. Paruness mähib mind oma suure alpakasalli sisse, sunnib mind istuma tuulevarju, kallab mulle taskupudelist madeirat, jagab mulle „väikese emme” hääletoonil õpetusi, ja mina lasen sel kõigel sündida. Olen unepuudusest omadega täiesti läbi, minu tugevasti lukku keeratud süda läheb paokile, ja kuivõrd ma pole harjunud sellise naiseliku hellusega, mida on võimeline meie peale raiskama vaid emalik naine, puistan talle alandliku imetlusega oma südant ja lausa pakatan luulelistest unistustest, mis sünnivad minu unevaegusest põletikulises ajus. Kõik kaotsiläinud öö enneaegsed uned omandasid kuju, uduse, müstilise, õhulise kuju, allasurutud andekuse väljendusvajadus ilmutas end äkitselt põgusates nägemustes. Ma rääkisin vahetpidamata, tund tunni järel, saades kannustust mind väsimatult kuulavast silmapaarist. Tundsin, kuidas minu habras keha mõtteaparaadi pidevas tulevärgis hävineb ja füüsilise olemasolu tunne haihtub.

      Päike tõuseb, ja tuhanded merelahel ujuvad laiud süttivad põlema, kuuseokste väävelkollased okkad muutuvad vasevärvi tuleleegiks; kaldalolevate majakeste aknaruutudes peegeldub päike, korstnatest tõusev suits kuulutab, et on kohvikeetmise aeg, kaluripaadid heiskavad purjed, et minna lahele võrke nõudma, tumerohelistes lainetes räimeparvi märganud kajakad kriiskavad oma hääle kähedaks.

      Laeval valitseb veel täielik vaikus, reisijad magavad oma kajutites, ainult meie kolmekesi oleme jäänud ahtritekile. Komandosillalt jälgib meid kapten, kelle silmad kipuvad kinni vajuma, ja imestab, mida küll on inimestel nii pika aja jooksul üksteisele öelda.

      Kell on kolm hommikul, kui neeme tagant ilmub välja lootsipaat, mis peab meid peale võtma. Avamerest lahutab lahte veel vaid paar piklikku saart, nii et juba on tunda merelainete liikumist ja kuulda, kuidas lained mühinal vastu järske laiukaljusid peksavad.

      Lahkumishetk on käes. Nad suudlevad teineteist, mees ja naine, südantlõhestavalt liigutavalt, ja seejärel surub ta minu käe kirglikult oma pihkude vahele, silmis pisarad, usaldab mind oma abikaasa hoolde ja kohustab mind selle neljateistkümnepäevase suveleseperioodi jooksul lohutama teda nii hästi kui suudan.

      Ma kummardusin, suudlesin