Hullu mehe kaitsekõne. Sari Ajavaim. August Strindberg

eelis, et võis neiuga isiklikult kokku saada.

      Parun, kes oli meie jutust tüdinenud, katkestas meid, andes mõista, et tulega ei maksa mängida ja teiste inimeste südameasjadesse ei tohi sekkuda.

      Ta ütles seda nii järsul toonil, et parunessi põsed hakkasid vihast punetama, ja mina leidsin, et minu ülesanne on ähvardav torm ära hoida.

* * *

      Kivid veeresid edasi; vale, mis esialgu oli olnud vaid uitmõte, muudkui kasvas; häbi ja hirm sundisid mind säärasele enesepettusele, et luuletasin kokku poeetilise muinasloo, mida ka ise uskuma jäin. Võtsin endale ärapõlatud armastaja rolli, mille esitamine reaalset olukorda silmas pidades ei osutunudki raskeks, kui mitte arvestada minu tunnete tegelikku objekti.

      Aga nüüd olin omaenda punutud võrku kinni jäämas. Ühel ilusal päeval leian oma toast tolliameti registraatori härra X-i visiitkaardi; tegemist on sellise tähtsa persooniga nagu selle tobukese isa. Läksin kohe vastuvisiidile. Väike vanamees, kes oli oma tütrega hirmuäratavalt sarnane; karikatuuri karikatuur, kes kohtleb mind kui oma tulevast väimeest, pärides minu perekonna, majandusliku seisu, karjäärivõimaluste kohta. Asi võtab tõsise pöörde. Mida ma pean tegema? Ma püüan tema isalike pilkude kõrvalejuhtimiseks jätta endast võimalikult tühist ja kehva muljet. Tema Stockholmi-reisi eesmärk oli minu jaoks liigagi läbinähtav. Ta tahtis vihatud lauljast lahti saada, või oli kaunitar minu kasuks otsustanud, ja saatis oma eksperdi mind eelnevalt üle vaatama. Korraldasin asjad nii, et mind polnud kuidagi võimalik kätte saada, vingerdasin igast kokkusaamisest kõrvale, jätsin parunessi juurde õhtusöögile minemata, tüütasin vaese äiapapa oma mitteilmumistega lõplikult ära, vabandades end välja asjaoluga, et mul on raamatukogus väga palju tegemist; lõpptulemuseks oli see, et registraator sõitis ennetähtaegselt minema.

      Kui komödiant oleks vaid osanud aimata, kellele ta oma madonnaga abielludes võlgneb tänu oma tulevaste perelahkhelide eest! Aga ta ei saanudki seda teada, tema tundis uhkust, et oli mind üle trumbanud.

      Kui see küsimus oli päevakorrast maas, järgnes uus sündmus, mis jättis oma jälje meie kõigi saatustele. Äkitselt sõidab paruness oma väikese tütrega maale. See oli augusti algul. Tervislikke põhjusi ettekäändeks tuues oli ta valinud elukohaks Mariefredi kuurordi, Mälari lahe kaldal asuva kõrvalise väikelinna, kus elas tema nooruke nõbu koos oma vanematega.

      Ootamatu lahkumine pärast pikalt reisilt naasmist tundus mulle kummaline, aga kuna asi mind lähemalt ei puudutanud, ei hakanud ma mingeid küsimusi esitama. Kolm päeva hiljem saatis parun mulle käskjalaga küllakutse. Ta mõjus mureliku, närvilise ja salapärasena ning rääkis, et paruness kavatseb lähemal ajal koju tagasi tulla.

      „Mispärast ometi?” küsisin üllatunumalt kui oleksin tahtnud välja näidata.

      „Sellepärast, et … ta on liimist lahti; ta ei talu sealset kliimat. Ta saatis mulle arusaamatu kirja, mis teeb mulle tõsiselt muret. Tegelikult pole ma kunagi temast aru saanud; tema peas pöörlevad kõige pöörasemad mõtted; muuhulgas kujutab ta endale ette, et sina oled tema peale pahane.”

      Võite ise arvata, millist enesevalitsemist olukord minult nõudis.

      „Noh, see on ju üle mõistuse? Igal juhul,” jätkas ta, „palun sind tungivalt mitte välja näidata, et sa midagi tead, kui ta tagasi tuleb, sest ta häbeneb oma muutlikku meelt, ja kuna ta on ääretult uhke, siis võiks ta kahtlustada, et sulle tema tujukus ei meeldi, ja midagi järelemõtlematut ette võtta.”

      Nüüd läheb mu jalgealune kuumaks, mõtlesin ma. Ja sellest hetkest peale olin valmis põgenema, kartes, et mind kistakse kaasa kireromaani, mille lahendust poleks vaja kaua oodata.

      Järgmisele küllakutsele vastasin eitavalt, halvasti välja mõeldud, aga siiski vastuvõetud ettekäändega. Tulemuseks oli jutuajamine paruniga, kes nõudis selgitust minu ebasõbraliku käitumise kohta. Ma ei osanud talle midagi vastata, ja minu hämmeldust ära kasutades sundis ta mind tõotama, et lähen nendega koos retkele linnast välja.

      Kui ma taas parunessi kohtasin, nägi ta minu arvates halb välja, nägu oli kurnatud, silmad läikisid. Ma sulgusin kohe oma kesta, rääkisin jääkülma tooniga ja minu hoiak oli äärmiselt reserveeritud. Pärast laevasõitu astusime maale ühe kuulsa võõrastemaja lähedal, kus meil oli kokku lepitud kohtumine paruni onuga. Õhtusöök vabas õhus kujunes üsna tüütuks koosviibimiseks; istusime saja-aastaste jämedate tumedaks tõmbunud tüvedega pärnade all, sealt avanev vaade mustendavate mägede vahele litsutud mustavale järvele oli üpriski ahistav.

      Vestlus kulges ebahuvitavalt ja venis, puudutatavad teemad jätsid kõiki ükskõikseks, ja mulle tundus, et abikaasade vahel oli olnud tõsine riid, mida oli õnnestunud kustutada vaid osaliselt. See hõõgus edasi ja ma lootsin, et selleks ajaks, kui see uuesti leegina lahvatab, olen juba kaugel. Õnnetuseks tõusid onu ja vennapoeg lauast, et minna omavahelisi eraasju arutama. Ja siis lõhkeb miin. Paruness pöördub äkitselt minu poole ja ütleb tormakalt:

      „Kas te teate, et Gustav oli minu ootamatu tagasituleku pärast väga vihane?”

      „Ei, paruness, mul pole sellest aimugi.”

      „Oli jah, ta oli arvestanud, et saab pühapäeviti kohtuda minu veetleva nõoga, kujutate seda ette.”

      „Kas tohiksin parunessi paluda,” katkestasin ma teda, „et te esitaksite oma süüdistused süüdistatava juuresolekul.”

      Millega ma olin hakkama saanud? Paisanud truudusetule naisele näkku jämeduse, terava ühemõttelise etteheite, ja seda lojaalsusest oma sookaaslase vastu.

      „See oli nüüd küll liiast!” pahvatas ta ja tema näos vaheldus kahvatus punastusega.

      „Jah, see oli tõepoolest liiast, paruness!”

      Kõik oli öeldud. Nüüd oli kõik lõpetatud, alatiseks.

      Niipea kui abikaasa tagasi tuli, liibus ta mehe vastu ja võttis tema käest kinni, otsekui vaenlase vastu abi otsides. Parun märkas seda, aga ei saanud millestki aru.

      All kai juures jätsin jumalaga, tuues ettekäändeks, et pean ühest lähedalasuvast villast läbi astuma.

      Ja siis tulin linna tagasi – mul polnud aimugi, kuidas. Minu jalad kandsid koju elutu keha; elusõlm oli läbi raiutud ja see siin oli iseenda matuserongkäigus sammuv laip.

      Üksi, veel üks kord hüljatud, ilma perekonnata, ilma sõpradeta. Polnud midagi, mille poole püüelda! Jumalat polnud võimalik uuesti avastada; madonna kuju oli pjedestaalilt maha võetud ja selle asemel oli koha sisse võtnud naine: võlts, truudusetu, küüsinäitav. Paludes mul saada tema usaldusisikuks, astus ta esimese sammu teel, mis paratamatult viib abielurikkumiseni; ja sel hetkel tärkas minus viha vastassugupoole vastu. Ta oli solvanud mind kui meest, kui isast, ja ma tundsin end olevat liidus tema mehega, valmis võitluseks kogu naissoo vastu.

      Nüüd aitab vooruslikkusest! Sellega ei saanud ma põrmugi uhkustada, sest mees ei võta kunagi midagi muud kui antakse, ja seetõttu pole ta kunagi varas. Ainult naine on see, kes varastab või ennast müütab. Ja ainukene kord, kui ta annab, omakasupüüdmatult, riskides kõigest ilma jääda, siis on kahjuks tegemist abielurikkumisega. Lõbutüdruk müüb ennast, abielunaine müüb ennast, ja ainult abielurikkujast naine annab oma armukesele, varastades seejuures oma mehe tagant.

      Pealegi ei tahtnud ma teda oma armukeseks; naisena pole ta kunagi äratanud minus muid kui vaid sõbralikke tundeid. Tema lapse kaitsval juuresolekul kaunistas teda alati emaduse oreool, ja oma mehe kõrval olles ei ahvatlenud ta iial osa saama neist iseenesest räpastest naudingutest, mida õilistab vaid täielik ja jagamatu omamine.

      Muserdatult ning pihuks ja põrmuks tehtult jõudsin tagasi oma üksildasse kambrisse; üksildasemasse kui kunagi varem, sest oma boheemlastest sõpradega olin katkestanud suhtlemise kohe pärast esimest kohtumist parunessiga.

* * *

      Elasin katuseharja all üsna avaras ärklitoas, mille mõlemast aknast avanes vaade Nybro sadamale, Strömmenile ja Söderi kaljustele mäenõlvadele. Aknaorvadesse olin rajanud väikese lillekasvanduse. Bengaalia roosid, asalead ja kurerehad olid mul alati omast käest võtta, kui vajasin lilli oma salajase madonna-lapsega-kultuse