Maalehe arbuusi- ja meloniraamat. Harri Poom

neid ka kaks või kolm aastat samal kohal kasvatada. Sellisel juhul tuleks aga taimed pärast saagikoristust kohe koos juurtega maast välja sikutada ja likvideerida. Neid kompostihunnikusse pannes ei tohiks aga selle hunniku komposti edaspidi kõrvitsaliste peenardes kasutada.

      Väetamine

      Parim on sügisese maaharimise alla anda väga hästi kõdunenud sõnnikut või komposti arvestusega 3–5 kg/m² ja kehvema viljakusega muldadele lisaks veel mõnda sügisest mikroelementidega täisväetist arvestusega ligikaudu 4–6 g fosforit ja 6–9 g kaaliumi toimeaines ruutmeetrile (nt YaraMila sügisväetist koostisega N: P: K 7: 20: 28 + magneesium, väävel ja mikroelemendid kuluks siis ligikaudu 20–30 g/m²). Väetisepakkidel on tavaliselt kasutussoovitused ka ära toodud ning neist peakski lähtuma.

      Kui ei kõdusõnnikut ega komposti omast käest võtta pole, on ka aiapoodides müügil olevad kompostmullad või kuivkompostid kasutamiseks väga sobivad. Et kartuli- ja kapsamaa saavad (või siis vähemalt peaksid saama) istutuseelselt ka värsket sõnnikut, ei olegi arbuusidele-melonitele kartuli või kapsa järelkultuurina sügisel enam komposti panna vaja – piisab sellest, mis kartulile ja kapsale juba sai.

      Happelistel muldadel (pH < 6,0) tuleks sügisese maaharimise alla anda ka lubiväetis (puutuhk, dolomiidi- või paejahu) arvestusega kuni 100 g/m².

      Umbrohutõrje

      Elu on edaspidi kohe palju lihtsam, kui sügisese maa ettevalmistamise käigus see püsiumbrohtudest – orashein, naat, nõges, põldmünt jt – puhtaks saaks. Piisavalt tõhus ja järjekindel olles ka mitte väga vaevarikas, on sügiseti pärast saagikoristust juurte maast üleskaevamine. Muidugi on see mõeldav vaid koduaias ja väikesel pinnal. Probleeme võib tekitada just põldmünt, kui selle juuri enne kaevamist, freesimist või kündi välja ei nokita – risoomid on väga haprad ning lagunevad kergesti tükkideks, millest kasvavad järgmisel hooajal uued taimed.

      Tugevasti umbrohtunud maa saab puhtaks ka seda kogu suve musta kile all hoides (see peab olema piisavalt paks ja tugev, nii et valgus läbi ei kumaks ning kile sügiseni tervena püsiks).

      Üheaastased, vaid seemneist paljunevad umbrohud võivad samuti tülikad olla, eriti seetõttu, et ühel aastal valminud seemned idanevad järk-järgult väga pika aja jooksul. Hoolika rohimisega enne seemnete valmimist on üheaastaste umbrohtude hulka mõne aastaga siiski võimalik tugevasti piirata. Abiks on ka peenramaa sügisene sügavkünd või kahe labidalehe sügavuselt kaevamine.

      ISTIKUTE ETTEKASVATAMINE

      Et nii arbuusid kui ka melonid on pärit Eestiga võrreldes märksa soojemate ja pikemate suvedega paigust, ei jõua avamaal otse peenrasse külvatud seemneist kasvanud taimedel saak enamasti üldse valmida, enne tulevad sügisesed hallad peale.Tõsi, mõne üksiku väga sooja suvega võib kõige varasematelt sortidelt siiski ka otsekülviga küpseid vilju saada, ent see on pigem reeglit kinnitav erand. Nii et taimed on igal juhul mõistlik siiski ette kasvatada.

      Külv

      Külviaeg on mõistlik valida lähtuvalt eeldatavast taimede kasvukohale istutamise ajast. Kuivõrd avamaale taimi enamasti enne juuni esimest nädalat istutada ei saa ja istikute ettekasvatamise aeg on 5–7 nädalat, on arbuusiseemne muldapaneku optimaalne aeg aprilli teine pool: seemne tärkamiseks arvestame umbes nädala ja tärkamisest väljaistutamiseni kuu kuni poolteist. Et meloniseeme tärkab kiiremini ja ka noor taim areneb vilkamalt kui arbuusil, võiks meloniseemne potti torkamisega pisut kauem oodata – aprilli lõpu või mai alguseni. Idanemisele mõjub hästi, kui öised ja päevased temperatuurid mõnegi kraadi võrra erinevad – see jäljendab temperatuurimuutusi looduses.

      Kui plaanime arbuuse-meloneid aga katmikalal kasvatada, saab ka külviaja ettepoole tuua – kütteta kasvuhoone korral paar-kolm nädalat ja küttega kasvuhoones isegi kuu või enam. Kasvuhoones, kui muld on piisavalt soe, võib seemned ka otse kasvukohale külvata, ent sealgi annab taimede ettekasvatamine ajalise võidu, nii et küpseid vilju saab hakata nautima juba keset suve.

      Liiga varane külv on pigem kurjast: liiga kauaks potti jäänud taimedel tekib kasvuseisak ja nad on tugevasti stressis. Pärast istutamist kiduvad sellised taimed veel mõnda aega, enne kui uuesti hooga kasvama hakkavad, ja nii me vilju ikkagi suurt varem ei saa.Liiga hiline külv seevastu võib hoopis saagita jätta, eriti avamaal: igal sordil kulub oma enamvähem kindel aeg, mis taime tärkamisest esimeste viljadeni kulub, ja kui sügisesed öökülmad enne viljade küpsemist pärale jõuavad, ongi saak hukas.

      Seemnete ettevalmistamine külviks

      Külvata võib muidugi ka otse seemnepakist võetud kuivi seemneid, needki tärkavad tavaliselt probleemideta, ehkki veidi hiljem ja ebaühtlasemalt.Seega võiks seemneid enne külvi leotada soojas (+25 °C) vees poole kuni terve ööpäeva vältel, see kiirendab ja ühtlustab tärkamist.Vähemalt väikeses kogustes istikute ettekasvatamisel võiks aga seemned kogunisti eel-idandada, st hoida pärast leotamist soojas, +25…+35 °C juures ja niiskes, kuni seemnekestad pakatavad ja idujuure otsad nähtavale ilmuvad. Sellisel temperatuuril tärkab meloniseeme vahel isegi 2-3 päevaga, arbuusiseeme aga umbes nädalaga. Vanemail ja vähema idanemisenergiaga seemnetel võib idanemine kauem aega võtta ning on tavaliselt ebaühtlane – viimased seemned tärkavad mitu päeva hiljem kui esimesed.

      Madalamal temperatuuril võib seeme, eriti optimaalsest niiskemas keskkonnas, hoopistükkis „piimale” (mädanema) minna. Kui ei lähe, siis võtab tärkamine aega üle nädala (melonil) või kahegi (arbuusil). Kui kuivi seemneid võib kindluse mõttes ühte potti ka paarikaupa panna (idanevus on harva 100 %), siis eelidandatud seemned külvatakse ühekaupa – seal on ju näha, et seeme oli elujõuline ja juba tärkamas.

      Kui tavaliste, diploidsete arbuusi- ja melonisortide seemnete idanevusega üldiselt probleeme pole, siis triploidsed (seemneteta) arbuusisordid idanevad raskustega. Nende seemnete jaoks peaks minimaalne idanemistemperatuur olema +30 °C, ent idanevus jääb sellest hoolimata tihti allapoole ja paljud tõusmed on ka siis vigased – kümnest seemnest kolm korralikku tugevat taime saada on juba väga hea.

      Seemned erinevad sorditi nii melonitel (kolm seemnekolmikut vasakul) kui ka arbuusidel (neli kolmikut paremal)

Seemnete leotamine

      Seemneid leotatakse eelkõige idanemise kiirendamiseks, ent kui leotamine ühitada ka puhtimisega – näiteks pannakse seeme likku 1 % kaaliumpermanganaadi (KMnO₄, nn „vannililla”) lahusesse – vähendab see tõusmete haigestumise riski. Kasuks tuleb leotamine puutuha lahuses. Selleks võetakse 2 kuhjata supilusikatäit söetükkideta puutuhka ja segatakse käesooja veega. Lastakse seista toatemperatuuril ja aeg-ajalt segades vähemalt ööpäeva vältel. Seemnete leotamiseks nõrutatakse selge lahus sademelt ettevaatlikult ära. Leotuslahusele võib lisada ka kaaliumpermanganaadi. Sellises lahuses pole seemneid üle 12 tunni vaja hoida.

Seemnete karastamine

      Soojalembeste köögiviljade (nende hulka arbuus ja melon kahtlemata kuuluvad) seemneid võib enne külvi karastada, et tõsta tõusmete ja hiljem täiskasvanud taimede vastupidavust ebasoodsatele tingimustele, eriti aga optimaalsest mõnevõrra madalamatele temperatuuridele.

      Karastamiseks hoitakse leotatud – ent mitte veel eelidandatud! – seemneid 2-3 ööpäeva nullist veidi madalamal temperatuuril, seejärel tõstetakse temperatuur poolteiseks kuni kaheks ööpäevaks +18…+25 °C juurde. Pärast seda hoitakse seemneid uuesti 2-3 ööpäeva 0…–1 °C juures ning alles siis külvatakse. Väidetavasti tõstab selline seemnete karastamine taimede vastupidavust madalamate temperatuuride suhtes, ent oma aiandis meil sellega kogemusi siiski ei ole.

      Teine meetod seemnete karastamiseks seisneb leotatud seemnete hoidmises enne külvi nädala jooksul vahelduvas temperatuuris: pool ööpäeva