Maalehe arbuusi- ja meloniraamat. Harri Poom

e>

      SAATEKS

      Arbuusi ja meloniga on just praegu meie kõigi silme all juhtumas sama, mis on juba juhtunud viinapuuga: lõunamaistest eksootidest on saamas üsna tavalised koduaia taimed. Agarad huvilised on ju ammu mõlemat kurgi ja kõrvitsa magusat sugulast kasvatanud ja küllap on nii mõnelgi seda raamatut käes hoidval lugejal kas arbuusi või meloni kasvatamise mingigi kogemus varasemast olemas: kas siis veel üsna värske või hoopis aastakümnetetagune lapsepõlvemälestus. Minagi ei suutnud poisikesena ahvatlusele kuidagi vastu panna ja torkasin vahel ikka mõne arbuusiseemne peenrasse, mis siis, et eelmise aasta kogemus oli negatiivne. Ja oh seda rõõmu, kui siis lõpuks sain ühe, tegelikult naeruväärselt väikese, umbes õunasuuruse arbuusi. Sisu oli tal kenasti punane, seeme must nagu peab ja maitsegi imehea. Ainuke viga, et vaid paar suutäit teda oligi.

      Tõsisemalt hakkasin arbuuside ja melonitega tegelema üheksakümnendate aastate keskel ning sellest ajast alates on meil aiamaal või viimasel ajal ka kasvuhoones igal aastal kümneid sorte kasvamas. Paari aastakümnega on läbi proovitud peaaegu sadakond sorti nii arbuuse kui ka meloneid ja enamikult neist ka maitsvaid vilju saadud.Vahest kümnendik läbiproovitud sortidest on seda väärt, et neid Eestis kasvatada saab ja tasub, paljusid normaalse suvega isegi avamaal.

      Sobivamateks on osutunud Ameerika päritolu melonija Aasia päritolu arbuusisordid – just sealt olen leidnud sordid, mis jõuavad meie lühikese suvega korralikult ära valmida. Paraku on enamik neist hübriidsed, mistõttu sordiehtsat seemet saab oma aiast või kasvuhoonest vaid vähestelt sortidelt. Eesti oma sordid on aga alles loomata.

      Olen raamatusse kogunud oma ligi paari aastakümne kogemused arbuuside ja melonite kasvatamisel ning kirjeldanud lühidalt sorte, mille kasvatamisel Eestis jumet paistab olema.Võtsin nõuks kirjeldada ka arbuuside ja melonite pookimist, millega olen katsetanud küll juba mõnel aastal, ent mis siiski on veel suuresti läbi proovimata. Lühidalt ja pealiskaudselt, ent siiski olulisimat ära öeldes märkisin üles ka sordiaretuse põhimõtted arbuusidele ja melonitele rakendatuna, lootuses et mõni huviline võtab tuld ja me kõik saame varem või hiljem Eesti arbuusi- ja melonisorte kasvatama hakata. Ei usu? Miks mitte, Jõgeval ju aretatakse tomatisorte ja väga edukalt. Ometi on tomat põhimõtteliselt isegi soojanõudlikum – tomatisorte, mis avamaal valmiksid, on meil tegelikult vähem kui avamaa arbuuse ja meloneid!

      Ja muidugi on põhiline osa raamatust mõeldud just neile arbuusi- ja melonihuvilistele, kes neid seni eksootilisi kultuure oma aias kasvatada tahavad. Olen selle jaoks püüdnud anda asjaliku, konkreetse ja piisavalt põhjaliku ülevaate mõlema taime kasvatamisest, alustades seemnete külviks ette valmistamisega ning lõpetades seemnekasvatusega. Hõlmates iseenesestki mõistetavalt ka kõike, mis sinna vahele jääb: külvi, taimede ettekasvatamist, hooldust ja saagikoristust. Kui hästi või halvasti see kõik nüüd välja kukkus, on juba lugejate otsustada.

      Head arbuuside ja melonite kasvatamist!

Harri PoomSaare-Tõrvaaugu aiandi1 aednikjaanuar 2013

      KULTUURISTAMISE AJALUGU

      Arbuusiliigid

      Arbuusi perekonnas on teada mitu liiki, tavalisim ja tuntuim neist on harilik arbuus Citrullus lanatus kahe tarvitamise otstarbe alusel eristatava rühmaga – C. lanatus var. vulgaris kui söögiarbuus ja C. lanatus var. citroides kui söödaarbuus. Söödaarbuuside viljaliha on väikese suhkrusisaldusega ja maitselt kas mage või sagedamini mõru. Aafrika kõrbeis metsikuna kasvava mürkarbuusi (Citrullus colocynthis) kõrval tuntakse veel liiki Citrullus ecirrhosus ja mõnda teist vaid mõningast botaanilist huvi pakkuvat liiki.

      Õitsev arbuusitaim avamaapeenras

Söögiarbuus

      Söögiarbuusi me tunneme kõik, ja kuigi algselt on harilik arbuus kasvanud vaid Lõuna-Aafrika kõige kuivemates piirkondades, kasvatatakse teda tänapäeval laialdaselt üle kogu maailma. Looduses kasvanud ja tänapäevani kasvavad vormid ja teisendid on üpris varieeruvad – kohtab nii magusate, magedate kui ka kibedate viljadega taimi. Tänapäevased söögiarbuusi sordid on mõistagi kõik magusaviljalised suhkrusisaldusega valdavalt üle 10 %.

      Söögiarbuusi päritolu ei ole päris selge – on arvatud, et ta pärineb mürkarbuusist, aga ka, et nii söögiarbuus kui ka mürkarbuus pärinevad pigem mõlemad ühisest eellasest (võimalik, et liigist Citrullus ecirrhosus). Söögiarbuus ristub kergesti söödaarbuusiga, ristandid on omadustelt vahepealsed.

Söödaarbuus

      Söödaarbuus on väiksemate viljadega, harilikult kõva valge mõrkja või mageda viljalihaga ning toorena inimesele toiduks kõlbmatu. Seemneid, tõsi, süüakse ja on aretatud ka sorte, kelle seemnesaagis on suurem kui tavaliselt. Söödaarbuus on geneetiliselt märksa mitmekesisem kui söögiarbuus ning mõnedel selle vastupidavamatel vormidel on potentsiaali söögiarbuusi pookealusena. Päris inimesele toiduks kõlbmatu söödaarbuus siiski ei ole ja selle magedaid vilju kasutatakse nende kõrge pektiinisisalduse tõttu hoidiste tegemiseks. Nagu juba mainitud, on söödavad ka seemned (röstituna, jahuks jahvatatuna) ning toiduks saab pruukida isegi õisi ja noori lehti.

      Juba 16. sajandist on Ameerikas tuntud söödaarbuusi (tõenäoliselt siiski söögi- ja sööda-arbuusi ristand) maasort ‘Red Seeded Citron’; toiduks tarvitatakse nii viljaliha (sukaadina; toorelt siiski mitte) kui ka seemneid.

      Nagu juba nimetus vihjab, on söödaarbuus loomadele toiduks ja veelgi enam joogivee allikaks maailma kõrbelistes piirkondades. Kuigi pärit Aafrikast, kasvab ta metsistununa ka Ameerikas (Põhja-Ameerika lõunaosas, Kesk-Ameerikas ja Lõuna-Ameerika põhjaosas).

Mürkarbuus

      Tuntud on veel mürkarbuus (ka ürtarbuus, kolokvint) Citrullus colocynthis. Sel on lihakas pika ja sügavale ulatuva sammasjuurega juurestik, mistõttu on see liik ka äärmiselt põuakindel. Sobivates oludes võib taim isegi mitmeaastasena kasvada.Viljad on mürkarbuusil läbimõõduga 5–10 cm ning neid võib taimel olla kümneid.Viljaliha on valge, vatjas ja erakordselt mõru. Seemned on söödavad, kuigi samuti mõrkjad, sisaldades peaaegu viiendiku massist õli (vahel isegi kuni paar korda rohkem) ning olles rikkad väävlit sisaldavate aminohapete poolest.

      Rahvameditsiinis on kolokvint oma levikualal laialdaselt kasutuses olnud oma tänapäevalgi tõestust leidnud põletikuvastase, antimikroobse ja fungitsiidse toime tõttu. Huvitav on märkida veel, et tal võib isegi olla potentsiaali selliste raskete haiguste ravis nagu rinnavähk ja diabeet. Ürtarbuusi on kasutatud väga tõhusa kõhulahtistina. Üledoseerimisel või selle toimeainete suhtes tundlikumatel inimestel kaasneb tugeva kõhulahtisusega ka verejooks. Veel on mürkarbuus rahvameditsiinis kasutust leidnud abordi esilekutsumisel raseduse varases staadiumis.

      Oma väga tugeva mõru maitse ja bioloogiliselt aktiivsete ainete sisalduse tõttu ei leia mürkarbuus erinevalt harilikust arbuusist söögi- ja söödataimena kasutust, kuigi selle seemneid on rohkemal või vähemal määral toiduna siiski tarvitatud.

      Oma äärmise kuivataluvusega ja võimega kasvada toitainevaeses pinnases on mürkarbuus kõrbepiirkondades potentsiaalne biodiisli tooraine – seemnetest saadava õli saagis võib ulatuda kuni 3 t/ha.

      Arbuusi kultuuristamine

      Tänapäeval tuntakse arbuusi valdavalt kui taime, kelle vilju süüakse, ent kultuuristati arbuus algselt küllap hoopis toitvate seemnete või neist saadava õli pärast. Pärit on arbuus Lõuna-Aafrika kõrbetest ja poolkõrbetest (seal kasvab ta metsikult siiani) ning algselt korjatigi vilju vaid loodusest. Arbuusi hakati kasvatama juba aastatuhandeid tagasi Egiptuses. Näiteks on arbuusiseemneid leitud vaarao Tutanhamoni hauakambrist. 10. sajandil meie ajaarvamise järgi kasvatati arbuuse ka Hiinas ning Euroopasse jõudis arbuus 10.–13. sajandil, 16. sajandil hakati teda juba Ameerikaski kasvatama.

      Kui algselt olid arbuusil väikesed kibedad ja valge viljalihaga viljad (metsikult kasvavail arbuusidel on senini), siis aastatuhandeid väldanud valiku ja aretustööga on jõutud niikaugele, et arbuusi viljad võivad kaaluda kaugelt üle saja kilo (näiteks sordil ‘Carolina Cross’) ja sisaldada ligi 15 % suhkruid (sordid ‘Yellow Siren’ ja ‘Typhoon’). Ka on viljaliha värvus muutunud, ja kuigi tänapäevani kasvatatakse ka valge viljalihaga sorte (‘Cream of Saskatchewan’), on

1

http://e-aiand.com