Eesti ilu välimääraja. João Lopes Marques

ka kulmudega seotud müüdid. Viimastel nädalatel olen avastanud, et kulmumaailmas eristub väga ere “tähesüsteem”. Just, kergitage kulme! On seitse suurt üle maailma tuntud referentsi: Coco Chanel, Greta Garbo, Sophia Loren, Marilyn Monroe, Brigitte Bardot, Marlene Dietrich ja kulmudiiva Audrey Hepburn. Igaüks neist kehastab konkreetset stiili.

      Loogiline, et kunstiteadlased spekuleerivad, miks Leonardo da Vinci Mona Lisal pole näha ei kulme ega ripsmeid. “Oli see kaval lahendus, et Mona Lisa suursugusem paistaks?” küsivad uurijad. “Või on ta kulmud maalil sajanditega tuhmunud?”

      Sellepärast räägitaksegi, et põhjamaa naised meenutavad Mona Lisat või isegi ingleid. Viimase väitega nõustun ka mina. Ja kuna Lääne kultuurides on inglid sootud, ei peakski nende kulmud väga nähtavad olema.

      (Säilitagem tõetruudus.)

      Sellegipoolest olen ma täheldanud, et ka kõige ingellikumad neiud siin põhjamaades teeks ükskõik mida, et neil oleks ilmekad selgepiirilised kulmud. Õhuke linalakkjuus võib ju 95 protsendile inimkonnast tunduda eksootiline, aga sellel on oma hind.

      Jah, meil on kodus kulmud jutuks tulnud. Erinevalt oma heledapäisest emast võib juhtuda, et meie väike Agnes peab tulevikus kulmude saamiseks kosmeetilised protseduurid ette võtma. Kui nii läheb, ei tea me sedagi, kas pliiatsist või keemilisest värvimisestki piisab…

      Arvatavasti on ilmne, et selles metafüüsilises mures peegeldub minu viimase aja uusim kinnismõte: iga kord, kui istun kohvikusse artiklit kirjutama, lähevad mul tähtajad meelest ja ma unustan ennast eesti naisi jälgima. Vaatan, kas nende juuksed ja kulmud sobivad kokku. Või on kulmud tumedamad kui juuksed. Või vastupidi. Või kas tabatud erinevused on sünnipärased, mis on ka, nagu ma hiljaaegu teada sain, vägagi võimalik. Või kas karvavärv sobib nahatooniga.

      Ei, pole vaja muretseda. Teraapia oleks liialdus. Kuigi viimasel ajal on mul olnud tõesti raske kulmudelt pilku eemale saada. Pagan, miks on asjadel, mille me avastame üsna hilja oma elus, vastikult vatupandamatu võime me tähelepanu oluliselt eemale tõmmata?

      Täna teistest kõhnem, homme tüsedam

      Eelmise nädala ajakirjast The Economist loetud lühike lõik vallandas minus järjekordse põhjaliku ühiskonnatasandi ekstrospektsiooni. Paratamatu. Mind jahmatas, et juba ammu legendaarseks saanud kaaluteema kummitab naisi palju rohkem, kui olin seni arvanud: “Üle poole noortest naistest väidab, et jääks pigem veoauto alla kui läheks paksuks.”

      Vabandust?! Kordan: “Üle poole noortest naistest väidab, et jääks pigem veoauto alla kui läheks paksuks.” Selline on kokkuvõte uurimusest USAs, mis on kahtlemata üks ülekaalulisemaid riike maakeral.

      Tundub hullem veel kui akne…

      Olles nii radkaalse väite suhtes skeptline, otsustasin veidi seda teemat uurida ja meilisin viivitamatult oma kallile sõbratarile: “Triin, kas tüdrukutele on ülekaal tõesti nii suur tragöödia?” Vastus tuli lakooniline: “Ilmselt on liialdus, et keegi eelistab veoauto alla jääda, aga kaal on tüdrukute seas üks põhiteemasid küll…”

      Enam ei saanud ma rahu ja käisin kiiresti üle olulisemad Eesti, Hispaania, Portugali ja Prantsuse naisteportaalid. Järeldus? Jah, kilogrammid on meie mandri menuteema. Meedia kütab seda piltidega “normaalsest naisest”, kes vastab üha vähem tegelikkusele.