Eesti ilu välimääraja. João Lopes Marques

Читать онлайн.
Название Eesti ilu välimääraja
Автор произведения João Lopes Marques
Жанр Приключения: прочее
Серия
Издательство Приключения: прочее
Год выпуска 2012
isbn 9789949489077



Скачать книгу

loob sotsiaalse konstruktsiooni.

      Me kõik oleme nibudega vähemalt korra elus lähedalt kokku puutunud. See, et me neist pornograafilis-erootilisseksuaalsed objektid oleme teinud, on meie enda viga. Mida rohkem me neid müstifitseerime, seda rohkem neid “lüpstakse” – ja see on juba lõputu nõiaring.

      Meeste kehafetišite auks

      Üks võluvamaid tõsiasju elus on see, et kõik inimesed on erinevad. Olgu meil või mitu teisikut, inimolemus on nii nüansirikas, et olulisi erinevusi leida on lihtne. Pole vaja muud, kui viitsida veidi kaevata, lähemalt vaadata. Ja see on võrratult hea, et nimesed täiendavad üksteist.

      Seda öelnuna tunnistan ma ausalt, et mul on üks veider fetiš – nimelt fetišite vastu. Kuidas seda põhjendada? Võib-olla on see kompenseerinud mu elus muude tõsiste obsessioonide puudumist. Ja olgem ausad: tugev fetiš on mehe olemuse oluline isikupära. See annab värvi ja tõmbab tähelepanu. See on miski, mida matustel järelehüüdes kindlapeale mainitakse: “Donald võis tunde järjest oma piipu popsutada”, “Magnus ei jätnud elu jookul vist ühtegi FC Levadia matši vahele”, “Ruslan jumaldas tähti ja planeete nii meeletult, et oma elu esimese palga eest ostis ta endale teleskoobi” jne.

      Vaadakem seda nähtust nüüd aga kriitilisema pilguga. Üks levinumaid fetišeid on meestel seotud naise kehaga. Ja see on küllaltki normaalne. Naljakam on see, et naistel on meeste fetišite suhtes tugevalt vastandlikud tunded: ühest küljest on see nende meelest märk mehe primitiivsest mõtlemisest, teisalt annab see neile võimaluse mehega manipuleerida (teda võrgutada).

      Üldjoontes võib mehed jagada kolme väga erinevasse sugukonda:

      • need, kellele on naise juures oluline harmooniline nägu ja kaunid silmad;

      • need, kes hindavad naise lopsakat büsti (kasutades eufemismi);

      • need, kes eelistavad vaadata naist tagantpoolt, kuna neid ajab pöördesse kena pepu.

      Kuigi oma mõju on kindlasti rahvuslikel ja kultuurilistel erinevustel, on ilus naine alati ilus. Mõõdikuid pole vaja, ainult meeli. Emotsioone. Empaatiat. Armastust. Sageli on inimesed aga uskumatult valivad lausa uskumatute asjade suhtes. Mulle meenub kord, kui mul käis Tallinnas külas mu sõber Xavi. Ta oli hiljuti lahutanud ja tahtis vaheldust.

      Ausalt öeldes ma kartsin, et olin Eestisse ühe järjekordse seksturisti meelitanud. Sest absoluutselt kõik sõbrad ja tuttavad, kes mul seni olid külas käinud, olid Eesti naistesse ära armunud – ja mitte ainult meessoost sõbrad. Nad olid pannud mind uskuma, et Eesti naised on vaieldamatult maailma kõige ilusamad naised.

      Aga mitte Xavi jaoks. Minu üllatuseks andis ta juba esimesel õhtul alla. Tal lihtsalt polnud enam huvi. “Mis sulle ei meeldi?” küsisin temalt õhtul klubis. Teeseldes väsimust, rüüpas ta õlut ja vastas: “Eesti naised on minu jaoks liiga blondid.”

      Sa pole ainus, keda see imestama paneb. Ka mina olin üllatunud, vaadates kõiki neid tõeliselt veetlevaid klubineide me ümber. Kuidas ta sai nii pirtsakas olla?

      See oli umbes neli aastat tagasi BonBonis, kui mu mälu mind ei peta. Mäletan, et samal ööl rääkisime Xaviga ka fetišitest. Kokkuvõttes leidsime, et lisaks kolmele kõige levinumale meeste fetišile kummitab neid veel neli pisut vähemolulist fetišit:

      • väga pikad sääred;

      • kõht – kas väike trimmis või kõhutantsijate pontsakas punu;

      • nahapigmendid ja nahatekstuur;

      • ebanormaalselt elegantsed jalad.

      Neid meeste fetišeid kaardistades saime ikka väga palju naerda. Sellised ähmased kategooriad nagu suured, noored ja küpsed naised jätsime targu kõrvale ja oma 3+4 süsteemi panime ainult kõige tõenäolisemad anatoomilised kombinatsioonid.

      Aga võta näpust, me ei olnud siiski kõige peale mõelnud. Kui ma seni olin uskunud, et meie teooria on päris adekvaatne, siis nädal hiljem tutvusin Tallinnas ühe sakslasega (austerlasega), kes fantaseeris hoopis muust…

      “Naise keha juures on kõige olulisemad käed!” toonitas Manfred. Ja selle resoluutse väitega ta lõpetas.

      Muljetavaldav. Manfredi ees võinuks olla kuitahes ilus neiu, aga tema tähelepanu oli kätel – ja ta ei otsinud sealt geelküüsi. Manfredil oli tema enda arvates lihtsalt tundlik hing ja kätel oli tema jaoks määrav tähtsus. Nii et kui naise käed mehele ei sobinud, oli ta valikust väljas.

      Sellise radikaalsuse seedimine võttis mul paar aastat. “Kuidas on võimalik, et inimestel on nii otsustavad ja ebaloogilised fetišid?” imestasin. Kuidas saavad detailid inimestele nii olulised olla, et nad tervikut ei näe?

      Ma ei taha moraalitsejana kõlada ega Jeesuse sõna kuulutada. Kaugel sellest. Kahtlusehetkedel on mulle endalegi tuge pakkunud üks hispaania poliitiliselt ebakorrektne ütlus: “En la duda, la mas tetuda!” (“Kui kahtled, vali kõige rinnakam!”).

      Ma tahan teile tunnistada, et – pärast järjekordset emotsioonide virvarri – olen avastanud enda juures ühe täiesti loogiliselt seletamatu fetiši. Lõpuks ometi. Õigemini nii-öelda antifetiši, mille üle ma tegelikult uhke ei ole: ma avastasin, et mulle ei sümpatiseeri lühikeste pöialdega naised. Huvitav, mis Freud sellepeale ütleks? Pean kahjutundega tõdema, et liiga lühikeste pöialdega naised ei ole minu jaoks tõepoolest atraktiivsed. Mingil veidral põhjusel. Ja ma tean, et see on väga tobe. Nii et ära vaata oma pöidlaid!

      Aeg kulmu kergitada!

      Üks teenimatult tähelepanuta jäänud piirkond naise kehal on kulmud. “Tähelepanuta” on vähe öeldud, see on täiesti eiratud laiuskraad. Mina ise olen selle ehe paradigma: hakkasin kulmude värvimise fenomeni vastu õiglast huvi tundma alles oma ilusa Eesti eksiili päevil.

      Põhjuseid on palju. Lõunamaades, kus inimesele on üldjuhul omane tihe tume karvkate, pole kulmude värvimine kunagi teemaks olnud, eesti naised on aga enamasti heledapäised ja tundlikuma esteetikameelega kui portugali naissugu. Sealpool Euroopat, kust mina pärit olen, räägitakse vahatamisest, mitte sellest, kuidas tumedamaks saada.

      See teema tuli minu ellu ilma loata, ootamatult. Sain juba varases nooruses teada, kus on Lissaboni kuulsaim karvaeemaldussalong – see asus märkamatuna tänaval, kus ma olin sündinud ja elasin kuni 23. eluaastani. Meie õnneks oli see diskreetne koht.

      Kuigi jalgade ja kaenlaaluste raseerimine ning vahel paraku ka kergem või põhjalikum vurrueemaldus käis minuealiste portugallannade argipäeva hügieeni juurde, poleks ma tõesti osanud arvata, et see vahatamisteema karma mind jälitama võib hakata. Minu tänava salongi sattus kogu mu õpingute ajal vaid paar-kolm mu kursusekaaslast.

      “Ega siin muid põhjuseid polegi, João. Vahatamine on Lissabonis lihtsalt hirmkallis ja neil tüüpidel on seal parim hinna-kvaliteedi suhe,” tegi Paula mulle lõpuks ükskord selgeks, paljastades aastakümneid püsinud müsteeriumi. Minul igal juhul vedas – tänu oma klassikaaslaste dramaatilisele hirsutismile sain vähemalt üle paari nädala koju tasuta küüti.

      Eks see nii-öelda ükskulmulisus (kokku kasvanud kulmud) tuli meil vahel jutuks, aga üldiselt polnud kulmud meile olulised. Minu silmis ehk lausa tähtsuse järjekorra lõpus. Küll aga hakkasid mulle juba varases nooruses silma põhjamaa meeste vuntsid: märkasin, et paljudel Taani, Rootsi ja Saksa jalgpalluritel oli väga diskreetne vuntsilõige.

      Eksperimenteerimislusti järele januneva teismelise meelest oli see šikk: blond mees heleda uhke vuntsiga, mis – erinevalt lõunamaalaste esiletungivast ninaalusest soengust – võis olla ääretult stiilne. Neutraalne ja nähtav vaid neile, kes tahtsid näha.

      Tagasi naiste kulmude juurde. “Kuidas ma küll naiste kulme nii kaua üldse tähele pole pannud?” mõtlesin alles siis, kui olin Tallinnasse kolinud. Kui ilu peitub väikseimates detailides, on need esialgu teisejärgulisena tunduvad kulmud tegelikult äärmiselt olulised. Lausa määrava tähtsusega. Lisaks sellele, et nad takistavad higi, vee, putukate ja prahi sattumist silma, on neil äärmiselt oluline roll näomiimikas ja inimestevahelises suhtluses.

      Üllatus