Minu väga ilus eksiil Eestis. João Lopes Marques

mäetipu ja pühapaikade ümbruses endale maid nõudnud baltisaksa uusprotestandid, kes lõid kultusliikumise, mis kõigile üllatuseks suutis slaavi, germaani ja soomeugri rahvad ühendada. Küllap kubiseks Eesti piiblivöö värvilistest templitest, annetusi tuleks kristlikelt millennialismi sektidelt üle kogu maailma.

      Religioon on nõme, aga olgem tolerantsed. Mäega kaasneb kindlasti teisigi nähtusi, millele tähelepanu pöörata. Enamik eestlasi kahetseks eelkõige kolme konkreetset asja:

      “Kui meil oleks ühetaoline tulumaks, oleks me juba eurotsoonis…” ütles mulle Triin. “Aga nii vahelduva maastikuga riigis, nagu meil siin, kuidas saakski?”

      Mikk on arvutinohik: “Kahju, et valitsus meil siin mägedes lairibainterneti kättesaadavust kunagi prioriteediks ei võta…”

      Arno on paadunud poliitikafänn: “Vean kihla, et kui Savisaar ülemkohtus lõpuks paljastatakse, leiab ta mingi võimaluse, et kuskile mägedesse pakku minna!”

      Täiuslikku riiki pole olemas… Sellega tuleb leppida. Aga tasub sellegipoolest meeles hoida, et Väga Suure Munamäega oleks Eesti palju atraktiivsem ja huvitavam. UNESCO oli esimene, kes teda lahkelt ülistas. Selleni välja, et Pariisis ja Stockholmis resideeruvad intellektuaalid nimetasid Eesti tänu ta liigirohkusele Põhjala Georgiaks.

      “Antropoloogide paradiis!”

      “Oh neid ainulaadseid soomeugri polüfoonilisi koore…”

      “Euraasia pähklikoores!”

      Ja Tallinna vanalinnas oleks kogu selle “kõrgpunkti” peegeldus: käsitsi kootud vaibad, teemapark, mäesaun, Võru küngastel küpsenud viinamarjadest vein (vist küll paraku suhteliselt vähetõenäoline), metskitse serveerivad restoranid, mäemuuseum jne.

      Uhkusttekitav ühendav sümbol: Väga Suure Munamäe tipp võiks olla näha igast Eestimaa nurgast. Pärnust ja Narvast, Kuressaarest ja Paldiskist. Ja loomulikult Helsingist, nii uduse kui selge ilmaga.