Minu väga ilus eksiil Eestis. João Lopes Marques

– päris muljetavaldav tulemus mehe kohta, kes ei ole kirjanik.

      Jah, tunnistan, et iga kord, kui ma Rimi kassa kõrval seisvast raamatuletist möödun, tunnen väikest kadedust. See on inimlik. Ega mul muud üle ei jää kui „Top Geari“ guru pilge alla neelata. Ta on seal olnud juba aastaid ja tema alati optimismist pakatav naeratus särab mulle ta sinisekaaneliselt üllitiselt „No tule taevas appi!“ uhkelt vastu.

      See pole veel kõik. Ka tema kaassaatejuhi Richard Hammondi raamatutel läheb Eestis hästi. Järjekordne megabestseller. Ja kes teab, võib-olla on varsti platsis ka „Top Geari“ kolmas mees James May või saate testisõitja The Stig.

      Raske mõista. Mitte et ma nende saadet kõrgelt ei hindaks. „Top Gear“ on väga hästi tehtud sari, selle kontseptsioon on absoluutselt geniaalne ja huumor BBC ajaloo parim. Ja ta skoorib: Wikipedia järgi on sellel 350 miljonit vaatajat üle kogu maailma.

      Mind vaevavad aga pigem teised küsimused. Kuidas ja miks on Jeremy Clarksonist ja Richard Hammondist siin Eestis sellised ikoonid saanud? Katsun mõistatada: nad pole tavalised autondusgurud, vaid MacGyverid, kelleks olemisest unistab iga Eesti mees. Jah, kindlasti ei saa põhjuseks olla ainult see, et tegu on popkuulsuste välja antud meestelt meestele kerge lugemisvaraga. Oluline on, et tegu on eeskujudega: tõeline mees peab ju ometi tehnikat valdama ja keerulisi probleeme lahendada oskama. Ainult kõige paremad saavad hakkama ilma vägivallata, ainult Šveitsi nuga kasutades.

      On anglosaksi päritolu telesaateid Eestis liiga palju? Võib-olla küll, aga ma kirjeldaksin olukorda teisiti: paganate jumalad on vägagi praktilised. Kruvi, pedaal, lüliti, lood. Ja käigud.

      Jumal peitub kõige väiksemates nuppudes.

      Minu post-Nikita sündroom

märts 2010

      Oleksin pidanud arvama, et nii läheb. Seda ennetama. Üks esimesi vastukajasid mu esimesele artiklikogumikule „Minu ilus eksiil Eestis” oli ajendatud selles „ülekasutatud ja ärakulunud” väljendist „postkommunistlik”.

      Ebaõiglane? Ülekohtune? Tunnistan, et kipun seda epiteeti vist tõesti natuke liiga sageli kasutama. Mu tõlkija on mind hoiatanud: „Ei tasu sellest pärandist kogu aeg rääkida… See ei ole lugejale tervislik…”

      (Jah, see päev oli teel.)

      „Kas sa ise pole märganud, et sa kasutad seda sõna raamatu igal leheküljel?” osutas armutult Priit, kes on sündinud kõige rohkem kuus-seitse aastat enne NSVLi lagunemist. „Jäta meelde: Eesti ei ole postkommunistlik riik! Me olime lihtsalt Nõukogude Liidu okupeeritud!”

      See noor revolutsionäär ei tee nalja. Tema siirast meelepahast saab hoogu ka teisel pool lauda istuv Gerli, kes lisab kiiresti: „Igatahes on selge, et sel teemal lugemine ajab eestlase keema!”

      Õnneks on Hell Hunt Tallinnas kosmopoliitne kooskäimise koht. Pubisse astub mu hea ameeriklasest sõber Bill, ja siinkohal on sobiv nimetada teda mu liitlaseks. Ta küsib, kas võib meie lauda istuda. Muidugi võib, ta teeb meile sellega teene: kas mitte nemad ei olnud mõlemas maailmasõjas Lääne-Euroopa päästjad?

      (Ma vajan teda rohkem kui kunagi varem – ajalugu kipub ju ennast kordama.)

      „Ma räägin tõsiselt, Eesti kohta pole õige nii öelda,” jätkab Priit ärritunult. Panen tähele, et Bill on sama üllatunud kui mina ja ta sekkub: „Aga, Priit, on ju ilmselge, et ka Eesti kuulub postkommunistlike riikide hulka… Või kuidas sina siis seda nimetad?” Õhus on juba kevadet, aga meie istume hämaras pubis ja arutame seesugusel mornil teemal. Masohhism? Tõusen ja suundun vetsu poole. Loodus kutsub. „Kuidas Gerli ja Priit nii jonnakalt oma joru võivad ajada ja nii enesestmõistetavatest asjadest aru ei saa?” mõtlen oma odavaid Rootsi kulukaid lahti nööpides.

      Järgnev hetk toob kergenduse, ja mingi ootamatu keemilise reaktsiooni, millega kaasneb valmisolek väiksemat sorti argumentatsiooniks. Mille ma lauda naastes ka oma kaaslastele esitan: „Tosinkond ümberlükkamatut fakti, mis lubavad Euroopa riiki postkommunistlikuna määratleda”:

      1) kallites vanalinna suveniiripoodides on müügil matrjoškad ja punaarmee vormimütsid;

      2) riigis on vähemalt üks nüüdisaja piinamis- / okupatsiooni- / Lenini kujude muuseum;

      3) igas korralikus raamatupoes on paar-kolm Kobale (aka Jossif Stalinile) pühendatud riiulit;

      4) kohanime Siber on soovitatav võimalusel vältida;

      5) taevalaotust kaunistab piikjas teletorn;

      6) nn kaotatud põlvkond hääletab Edgar Savisaare tüüpi poliitikute poolt;

      7) enamik kohalikke teeskleb, et ei oska vene keelt;

      8) noortele naistele meeldivad pikad värvilised geelküüned;

      9) Porsche Cayenne on popp sõiduvahend;

      10) ametlikel (ja mitte nii ametlikel) kokkusaamistel serveeritakse maitsetuid suupisteid;

      11) magusad ja poolmagusad veinid on endiselt rohkem kohalike maitse järele kui kuivad veinid;

      12) suurtest bulvaritest ja hallidest plokkmajadest pole veel päris lahti saadud ja nad tuletavad meile, rumalatele inimestele, armutult meelde, kui tühised me oleme;

      13) kunstlilled (ja Nõukogude aja mööbel kodudes).

      Jah, ma tunnen ennast nüüd natuke paremini. Kahekordne kergendus. Olen oma lauakaaslastele oma vettpidava „12+1 teooria” esitanud. Loomulikult nad ei juubelda selle peale, või nagu Gerli ütleb: „On aeg edasi liikuda, me ei tohiks minevikku kinni jääda ja päris kõike selle kaudu seletada…”

      Bill annab mulle märku, et ta nõustub minuga… Tundub, et ka seekord oleme samal lainel…

      Minu pinnapealsele triumfile lisandub aga ka järgmine valgustushetk. Jälle mingi kahtlane keemiline reaktsioon mu kehas? Kes teab… Aga äkki on siiski olulisi ajaloolisi nüansse, mida me pole siiani osanud tähele panna? Võib-olla meie, nn lääne inimesed, olemegi liialt minevikus kinni? Kas me ei kannata mitte samamoodi nn post-Nikita sündroomi all? Tundub, et see on sama sage kui postkommunismi eitamine… Tavaliselt kimbutab see neid, kes on kasvanud – nagu mina – 70ndatel ja 80ndatel. Enamiku lääne-eurooplaste ettekujutuses oli siinpool raudset kardinat igal pool ühtemoodi…

      Võtkem näiteks pealkiri „Minu ilus eksiil Eestis“: see on loomulikult irooniline, aga kui ma eelmisele kogumikule pealkirja valisin, tundsin millegipärast, et selles peab olema sõna „eksiil”…

      Meie väärastunud arusaamad pole kindlasti täielikult meie enda süü: kommunistliku partei propaganda töötas Lääne-Euroopas teatud perioodil paraku väga hästi. Siiski tunnistan, et Gerli ja Priidu meelepaha on osaliselt põhjendatud. Sõnad põlistavad mõtteviise ja reaalsusi.

      Mulle ikkagi meeldib mu raamatu pealkiri. Aga olen nõus, et me võiksime siiski natuke hoolikamad olla kui Sir Elton John, kes laulis oma hitti „Nikita”, arvates, et tegu on tavalise kena vene naisenimega…

      Eestiga kõige sarnasem riik – Sloveenia

august 2010

      „Tallinn on nagu Praha pärast neutronpommi plahvatust! “See lihtsakoeline süütu nali mu hollandi sõbra Thomase suust on mu Eesti tuttavate seas päris populaarne. Võib vist seega hermeneutilised harjutused vahele jätta ja järeldada, et ka kohalike meelest on Eesti pealinnal ja Prahal mõndagi ühist (minu võrdluse leiad raamatu viimases osas).

      Nüüd aga uus väljakutse. Küsimus: „Mis on Eestiga kõige sarnasem riik?“ Paras pähkel, kas pole? Vastaksite te Tšehhi? Tõtt-öelda olen mina ses osas juba aastaid tagasi oma otsuse teinud.

      Sloveenia muidugi. Kindlasti mitte Soome. Asi on inimeste loogikas, mentaliteedis ja paljus muus. Soomlased on eestlastest liiga erinevad. Nii nagu näiteks Hispaania ja Portugal on väga erinevad. „Mille poolest siis Eesti Sloveeniaga sarnane on?“ võite küsida. Ühiseks jooneks on näiteks viimase tuhande aasta jooksul kogetud Saksa mõju. See on ilmne. Minge Ljubljanasse ja te näete, et kuigi kesklinn on peale vaadates teistsugune, tuletab linna vaim teile Tallinna