Minu väga ilus eksiil Eestis. João Lopes Marques

t kui kohanimi, ja palju enamat kui maailmajagu.

      Eessõna

Kartmatu Joonas

      Mul oli kaks võimalust, kuidas seda eessõna kirjutada. Kas klassikalise distantseerituse ja akadeemilisusega, või siis nii. Nagu on õige, kui lubate. Ebakonventsionaalne João Lopes Marques väärib ebakonventsionaalset eessõna. Sellist, mis ei hoia tema isiklikku elu lahus tema (aja)kirjanduslikust tegevusest. On kirjanduskriitikuid, kes peavad oluliseks ainult seda, mida autor on kirja pannud, muu pole nende meelest tähtis. Õnne neile! Ma loodan, et nad on sama õnnelikud, kui nad paistavad.

      Nagu enamik João ustavatest lugejatest juba teab, on ta paljude oma lugude peategelane. Ent olgu öeldud, et eriliseks ja ainulaadseks ei tee teda mitte fakt, et ta on iseenda kangelane, vaid talle omane isetus ja aupaklikkus selle juures, mis annab talle tänuväärse võime näha paiku, kuhu ta satub, ja inimesi, kellega kohtub, värske avatud pilguga.

      Ootamatult, selles üha pulbitsevamas infotulvaga uputada ähvardavas maailmas, kutsub João meid kõrvale ja viib meid me enda kodukanti jalutuskäigule. Küllap tunnete lugedes tuttavat kerguse ja põnevuse tunnet, mis valdab rändajat, kes on äsja oma sihtkohta saabunud. Kui kõik paistab kutsuv ja avastamata.

      Tutvusin João Lopes Marquesiga 1999. aastal uudistetoimetuses. Capital oli Portugali päevaleht, mida täna enam ei ole ja mis toona vajas hädasti kiiret muutust. Et omanikud tahtsid äri päästa, ei jäänud neil muud üle kui riskida. Nad sattusid õige mehe peale. João’st sai väljaande kõige tundlikumaid teemasid käsitlevate lehekülgede toimetaja. Sellestsamast 20. eluaastates vasakukäelisest dändist, kes nautis juba siis head veini ja oli üha kirglikum rännumees. See oli üks paljudest oma koha otsimise ja üleminekuperioodidest ta elus. Kindel veendumus, millega João oli enne ettepanekut Lissaboni tagasi tulla ja toimetajakoht vastu võtta läinud elama Brasiiliasse, illustreerib kõnekalt tema sügavaimat seesmist tasakaalu: minnes oli ta siiralt uskunud, et läheb sinna igaveseks.

      Kuigi alles noor mees, oli ta – eklektilise ja tegusana – juba piisavalt kaua elanud. Ülikoolis oli ta õppinud rahvusvahelisi suhteid, mis tavaliselt päädib diplomaatilise karjääriga. Hiljem läks ta Portugali parimasse ajakirjanduskooli ja valiski lõpuks hoopis selle tee. Kirjutamise. Kui meie teed ristusid, oli ta juba ametis olnud Portugali parimates päevalehtedes, jätnud pooleli ajakirjandusõpingud ja töötanud valitsuses Euroopa asjade komisjoni nõunikuna. Pärast seda oli ta asunud teostama oma tagavaraplaani: ta sõitis Brasiilia reggae-pealinna São Luís do Maranhão’sse elu nautima ja kavatses sinna jäädagi. Ometi otsustas ta jälle kannapöörde teha.

      Nüüd kaksteist aastat hiljem tagasi vaadates saan ma aru, et see oli kõigest tagasihoidlik varane algus paljudele João edasistele algustele. Lissabon, Praha, Amsterdam, Tallinn ja järjest enam teisi pikemaid peatusi mujal maailmas. Vahel juhtusin talle helistama, kui ta oli Jeruusalemmas. Või Bangkokis. João’st sai vabakutseline. Teda iseloomustav heroilisus seisnebki peamiselt selles, et ta on lahti öelnud materiaalsetest hüvedest ja teistest täiskasvanueaga seostuvatest tavapärastest asjadest ning armastab kirglikult vabadust ja teadmatust. João ei ütle kunagi ära millestki, mis tekitab temas põnevusjudinaid.

      Kõik kirjeldatu oleks ehk tühine ja kasutu, kui João poleks harukordselt andekas ja absoluutselt modernne, äärmiselt produktiivne ja märkimisväärselt mitmekihilist lugemiskogemust pakkuv autor, kes oskab omavahel sulandada tõsielulisi fakte ja kujuteldavaid maailmu, mis tunduvad võimatud kokku panna, kuni leiad need enda ees haaravatesse tekstidesse valatult. Kirjanik, kes elab lennujaamades, kirjutab lennujaamades ja näeb reaalsust lennujaamana, ristumiskohana, kust võivad läbi käia kõik reisijad. Nimelt selliseks kirjanikuks ongi ta viimase tosinkonna aasta jooksul kujunenud, astudes samme, mida on astunud paljud enne teda elanud oma julgusega ajalukku jäänud kirjanikud, nagu Saint-Exupéry, Hemingway ja suurem osa 19. sajandi prantsuse luuletajatest. Neist paljud on oma isiklikku elu ja tööd ühildada üritades põlu alla sattunud ja näguripäevi näinud, ent just sellepärast ongi see tee ainult kõige vapramatele.

      João seni ilmunud romaanides “Mees, kes tahtis olla Lindbergh” (avaldatud ka eesti keeles) ja “Terra Java” on näha tema oskus põimida fiktsiooni ja reaalsust Jorge Luis Borgesele omase meisterlikkusega: kujutlusilm, mille ta loob, on usutav ja eluline.

      Mõeldes aga João kirjutistele, kus oluline on ainult reaalsus (või hüperreaalsus), siis pakub see Eesti ajakirjanduses ilmunud artiklitest koosnev teine kogumik väga iseäraliku kogemuse nii minule kui eestlastele. Mina tunnengi Eestit ainult selle põhjal, mida sellest on Eesti pressis kirjutanud João (loen ta artikleid originaalis). Ma ei ole kunagi Tallinnas käinud. Aga mulle meeldib mõte paganlikust ja hedonistlikust paigakesest siin maa peal, kus valitsevad noored ja mida armastatakse algatuse eest juhtmeta internet inimestele kättesaadavaks teha. Mujalt maailmast pärit inimeste jaoks, kes neid kroonikaid loevad, on see arukas ja üllatusterohke viis selle riigi lähiajaloo ja kultuuriga tutvumiseks.

      Eestlastele on need artiklid aga võib-olla veelgi olulisema tähendusega. Võõrast, kes meie ellu sisse astuks ja meid ennast teise nurga alt, justkui esimest korda peeglisse vaatama paneks, on meil kõigil vaja. Ma kadestan eestlasi, et teil on inimene mujalt maailmast teist regulaarselt kirjutamas. Saatke üks enda seast ka meile, ja me oleme teiega tasa.

Micael Pereiraajakirjanik Portugali juhtivas nädalalehes Expresso

      I

      Mañana-mees João

      13 väikest tähelepanekut Eestist ja eestlastest

veebruar 2010

      Antropoloogid uurivad neid kui kultuurilisi kokkupõrkeid, aga minu jaoks on see ennekõike hobi. Ma armastan jälgida väikseid nüansse, mis mind lahkelt teiste inimeste mõttemaailma lubavad. Pean silmas kombeid ja harjumusi, millest võin näha, kui palju erineb Eesti pikergusest Euroopa edelakülje antipoodist, kust mina pärit olen.

      Koostasin hiljuti lühikese kabalistliku nimekirja oma kolmeteistkümnest tähelepanekust ja jagan seda meeleldi nüüd ka teiega. Lisan väikese asteriski märkusega, et tegu on puhtalt minu isiklike tõlgendustega. Fantaasiaga. Ma ei saa midagi parata: aeg-ajalt ma lihtsalt pean endas elutsevale frustreeritud sotsiaalteadlasele vaba voli andma…

      1) Mantel

      Mul on siiani meeles, kui ma ühele hollandi tüdrukule kunagi ukse avasin. Ta vaatas mulle otsa ja ütles, et see oli nõmedalt matšolik. Olin esimesel hetkel hämmingus, hiljem aga hakkasin mõtlema, et võib-olla tõesti ma olingi seda teinud üleolekutundest. Kas võrdõiguslikus ühiskonnas peaks mees aitama naisel mantli selga? Ma ei ole selle vastu, aga iga kord, kui ma siin Eestis seda žesti näen, reageerin üllatusega. Kas see aitab meil seletada ka naiste ja meeste suurt palgaerinevust Eestis?

      2) Sigaretid

      Miks baarist ostetud suitsupakk kliendile sealsamas tema silme all avatakse? Mulle tundub, et see on sotsialismiaja pärand, sest ma olen seda kohanud ainult endistes Nõukogude riikides. Tehakse seda selleks, et ostja sigarette edasi ei müüks ega smugeldaks? Imestan alati… (mis siis, et ma ise ei suitseta). 3) Trammid

      See on Eestis vist naiste pärusmaa. Siiani pole ma igatahes ühtegi meessoost trammijuhti Tallinnas näinud. Ei tea, on see sellepärast, et rööbastest piisab ja meeste oskusi ei lähe tarvis?

      4) Helkur

      Enne selle lõigu kirjutamist helistasin igaks juhuks veel kord sõber Priidule ja sain kinnitust, et helkurid on Eestis tõepoolest kohustuslikud. Vähemalt talvel peab see kusagil riiete küljes olemas olema. Huvitav. Käingi nüüd ringi ja vaatan inimesi, et pihta saada, kus ja kuidas seda asjandust kantakse. Paremal pool põlve kõrgusel? Välismaalasele nuputamist rohkem kui ristsõnas.

      5) Arve

      Jälle soolise ebavõrdsuse teema… Kui mu sõbrad küsivad, kas Tallinn on odavam kui Helsingi ja Stockholm, siis ma tavaliselt noogutan. „Aga oleneb kaaslasest,“ lisan alati. „Tallinn võib olla sama kallis kui Oslo…“ Naisega väljas käies kipub mehe arve kahekordistuma (minul endal on viimastes suhetes kaaslasega õnneks vedanud). Ma küsin: kas see on sellepärast nii, et meid võetakse kui europalka saavaid rikkaid välismaalasi, või tuleneb see asjaolust, et me oleme lihtsalt mehed? Arvatavasti nii üht kui teist…

      6) Lilled

      Ilus traditsioon mu meelest. Eestlased kingivad lilli tõepoolest