Verevanne. Vampiiride akadeemia 4. raamatu 1. osa. Richelle Mead

sellega kaasas käib. Paljud, kes saavad strigoidest teada, püüavad neid teenida, lootuses, et neid ükskord muundatakse.“

      „See on hullumeelsus…“ Ma jäin vait. Möödunud aastal leidsime tõendeid inimestest, kes aitasid strigoisid. Strigoid ei saa hõbevaia puudutada, kuid inimesed saavad, ja mõned olid kasutanud noidsamu vaiu, et purustada moroide maagiline kaitserõngas. Kas nendele inimestele lubati surematust?

      „Sellepärast,“ jätkas Sydney, „on parem, kui hoolitseme selle eest, et keegi ei saa teiesugustest teada. Te olete seal kusagil olemas – kõik teiesugused – ja sinna ei saa midagi parata. Teie teete strigoidest vabanemisel oma tööd ja meie teeme oma, ning päästame ülejäänud inimsoo.“

      Närisin kanatiiba ja hoidsin end tagasi, et mitte reageerida Sydney vihjamisi öeldud mõttele, et ta päästab endasuguseid ka minusarnaste eest. Mingil moel oli ta jutt isegi loogiline. Meil pole ju võimalik alati maailmas nähtamatuna ringi liikuda, ning jah, ma möönan, et keegi peab strigoide surnukehi koristama. Inimesed moroidega koostööd tegemas on ideaalne valik. Sellised inimesed suudavad maailmas vabalt liikuda, eriti kui neil on sedasorti kontaktid ja tutvused, millele Sydney pidevalt viitas.

      Kangestusin keset mälumist, meenutades, mida olin varem Sydneyga kaasa tulles mõelnud. Sundisin end neelama ja võtsin suure lonksu vett. „Mul on küsimus. Kas sul on kontakte üle terve Venemaa?“

      „Kahjuks jah,“ vastas ta. „Kui alkeemikud saavad kaheksateistkümneaastaseks, saadetakse meid praktikale, et saaksime otseseid töökogemusi ja sõlmiksime mitmesuguseid tutvusi. Oleksin parema meelega Utah’sse jäänud.“

      See oli peaaegu sama hullumeelne kui kõik muu, mis ta mulle rääkis, aga ma ei hakanud pärima. „Missuguseid tutvusi?“

      Ta kehitas õlgu. „Me jälitame paljude moroide ja dampiiride liikumist. Tunneme paljusid kõrgeid valitsusametnikke – nii inimeste kui ka moroide hulgas. Kui inimeste seas on märgatud vampiire, siis me tavaliselt leiame ühe tähtsa isiku, kes maksab kellelegi või mida iganes… Kõik otsad peidetakse.“

      Jälitame paljude moroide ja dampiiride liikumist. Bingo. Kummardusin lähemale ja tasandasin häält. Kõik sõltus sellest hetkest.

      „Ma otsin üht küla… dampiiride küla Siberis. Ma ei tea selle nime.“ Dimitri oli küla nime vaid ühe korra maininud ja ma olin selle unustanud. „Selle lähedal on vist… Om?“

      „Omsk,“ parandas Sydney

      Ajasin end sirgu. „Kas sa tead seda?“

      Ta ei vastanud kohe, kuid silmad reetsid ta. „Võib-olla.“

      „Sa tead!“ hüüatasin. „Sa pead mulle ütlema, kus see asub. Ma pean sinna minema.“

      Ta krimpsutas nägu. „Kas sinust saab… üks nondest?“

      Ah et alkeemikud teadsid verehooradest. See ei ole üllatav. Kui Sydney ja tema kaaslased teavad kõike vampiiride maailmast, siis teavad nad ka verehooradest.

      „Ei,“ teatasin kõrgilt. „Ma pean kellegi üles otsima.“

      „Kelle?“

      „Kellegi.“

      Ta oleks peaaegu naeratanud. Tema pruunid silmad olid teist friikartulit mugides mõtlikud. Oma juustuburgerist oli ta ainult kaks ampsu võtnud ja see jahtus kiiresti. Ma oleksin põhimõtteliselt tahtnud seda ise süüa.

      „Tulen kohe tagasi,“ sõnas Sydney järsult. Ta tõusis ja kõndis kohviku vaiksesse nurka. Võtnud oma salapärasest käekotist mobiili, pööras ta selja ja valis numbri.

      Selleks ajaks olin kana nahka pistnud ja võtsin veidi Sydney kartuleid, kuna tundus üha enam, et ta ei tee nendega midagi. Süües mõtisklesin oma võimaluste üle, mõtlesin, kas Dimitri kodulinna leidmine on tõesti nii lihtne. Kui ma kord seal olen… kas siis on ka lihtne? Kas Dimitri on seal, elab end varjates ja jahti pidades? Kui temaga kohtun, kas ma tõesti suudan vaia ta südamesse lüüa? Tahtmatult kerkis mu silme ette endine pilt punaste silmadega Dimitrist ja…

      „Rose?“

      Ma pilgutasin silmi. Olin end täiesti välja lülitanud ja Sydney oli tagasi. Ta istus uuesti toolile minu vastas. „Nii, tundub, et…“ Ta vakatas ja lõi pilgu alla. „Kas sa sõid mu kartuleid?“

      Mul polnud aimugi, kuidas ta teadis, kuna see oli nii suur kuhi. Sealt polnud mitte vähimatki kahanenud. Arvasin, et kartulite napsamine oleks veel üks tõend sellest, et olen õel ööelukas ja valetasin osavalt: „Ei.“

      Ta kortsutas hetkeks järele mõeldes kulme ja lausus siis: „Ma tean küll, kus see linn asub. Olen seal varem käinud.“

      Ajasin end sirgu. Püha müristus. See saabki teoks, pärast nii paljusid nädalaid kestnud otsinguid. Sydney ütleb mulle, kus see koht asub, ning ma saan minna ning lõpetada selle kohutava peatüki oma elust.

      „Suur tänu, suur tänu…“

      Ta tõstis käe, et mind vaigistada, ja märkasin, kui õnnetu ta oli.

      „Aga ma ei ütle sulle, kus see on.“

      Mul vajus suu lahti. „Mida?“

      „Ma viin su ise sinna.“

      Kolm

      „OOTA… MIDA?“ HÜÜATASIN.

      See ei olnud minu plaan. See ei olnud üldse mingi plaan. Ma püüdsin läbi Venemaa reisides jääda tähelepandamatuks nii palju kui võimalik. Lisaks ei vaimustunud ma sugugi mõttest, et mul on sabarakk – liiati veel selline, kes paistab mind vihkavat. Ma ei teadnud, kui kaua mul Siberisse jõudmiseks kulub – paar päeva, arvasin –, ja ma ei suutnud ette kujutada, et veedan need päevad, kuulates Sydneyt seletamas, kui ebaloomulik ja õel olevus ma olen.

      Haavumist alla surudes üritasin võtta asja mõistusega. Lõppude lõpuks olin mina paluja rollis. „Seda pole vaja,“ ütlesin sunnitult naeratades. „Sinust on kena seda pakkuda, aga ma ei taha sulle ebamugavusi tekitada.“

      „Ah,“ vastas Sydney kuivalt, „sellest ei saa üle ega ümber. Mina ei ole kena. Mul ei ole valikut. See on mu ülemuste käsk.“

      „Kõlab nagu üks igavene nuhtlus sinu jaoks. Miks sa ei või mulle öelda, kus see küla on, ja ülemusi pikalt saata.“

      „Ilmselt sa ei tunne inimesi, kelle heaks ma töötan.“

      „Pole vajagi. Mina eiran ülemusi kogu aeg. See pole üldse raske, kui sa sellega kord ära harjud.“

      „Ah nii? Kuidas see sul õnnestub tolle küla leidmisel?“ küsis Sydney pilkavalt. „Kui sa tahad sinna jõuda, siis on see ainuke viis.“

      See on ainuke viis, kuidas sinna jõuda, kui kasutan Sydneyt infoallikana. Võin ju alati tagasi Ööbikusse minna ja seal passida… kuid sealt juhtlõnga saamiseks oli mul kulunud liiga kaua aega. Nüüd aga on Sydney siinsamas minu ees ja tal on info, mida vajan.

      „Miks?“ küsisin. „Miks sa pead kaasa tulema?“

      „Ma ei saa seda sulle öelda. Tähtis on, et nad käskisid.“

      Armas. Ma vaatasin teda, püüdes mõistatada, mis toimub. Miks peaks keegi – rääkimata inimestest, kes on kättpidi moroide maailmas – hoolima sellest, kuhu üks teismeline dampiir läheb? Ma ei arvanud, et Sydneyl oleksid olnud mingid varjatud motiivid – kui ta just polnud ülimalt hea näitleja. Ent ilmselt oli inimestel, kelle alluvuses ta töötas, oma põhjused. Ent mulle ei meeldi kellegi teise pilli järgi tantsida. Samas ihkasin juba tegutseda. Iga mööduva päeva kohta tuli üks, mis kadus käest Dimitrit leidmata.

      „Kui kiiresti me saame minema hakata?“ küsisin viimaks. Olin jõudnud otsusele, et Sydney on kontorirott. Varem mind jälitades ei näidanud ta üles mingeid erilisi oskusi. Kindlasti ei ole teda raske Dimitri kodulinna lähedale jõudes maha jätta.

      Ta näis minu vastuse peale pisut pettunud olevat, otsekui oleks lootnud, et lükkan pakkumise tagasi ja ta pääseb konksu otsast. Ta tegi käekoti lahti, võttis taas mobiili