Название | Verevanne. Vampiiride akadeemia 4. raamatu 1. osa |
---|---|
Автор произведения | Richelle Mead |
Жанр | Зарубежное фэнтези |
Серия | Vampiiride akadeemia |
Издательство | Зарубежное фэнтези |
Год выпуска | 2009 |
isbn | 9789949209279 |
Arvasin, et minu kannul käib dampiir nagu ma isegi, arvatavasti keegi klubist. Pidin aga tunnistama, et ta ei liikunudki nii vargsi, kui oleksin ühest dampiirist oodanud. Jälitaja sammud olid pimedate kõrvaltänavate kõnniteedel selgelt kuulda ja korraks silmasin ta varju. Siiski, arvestades minu järelemõtlematuid tegusid täna õhtul, on dampiir kõige tõenäolisem süüdlane.
Asi sai alguse palju varem Ööbikus. See ei olnud klubi õige nimi, vaid tõlge. Tegelik nimi oli mingi venekeelne sõna, mida minu keel ei paindunud välja ütlema. Ameerikas oli Ööbik kuulus rikaste moroide seas, kes reisisid välismaal, ja nüüd ma mõistsin, miks. Klubikülastajad olid igal kellaajal riides, nagu nad oleksid keiserlikul ballil. Elevandiluukarva seinte, kuldsete rullornamentide ja liistudega tundus klubi pärinevat otsekui tsaariajast. See meenutas mulle Talvepaleed – tsaari residentsi, mis oli jäänuk nondest aegadest, kui Venemaad valitsesid tsaarid. Olin seda Sankt-Peterburgi saabudes kohe külastanud.
Ööbikus sädelesid ehtsate küünaldega uhked lühtrid, valgustades kullatud kaunistusi, nii et kogu ruum säras isegi hämaras valguses. Klubis oli suurem söögisaal sametlaudlinadega kaetud laudade ja kabiinide, salongi ja baariga, kus inimesed said suhelda. Hilisõhtul seadis bänd end laval valmis ja paarid läksid tantsima.
Kui ma paar nädalat tagasi linna tulin, ei pakkunud Ööbik mulle huvi. Olin olnud üksjagu ülbe ja arvanud, et leian kohe mõne moroi, kes juhatab mind Dimitri kodulinna Siberis. Dimitri kodulinn oli parim võimalus talle jälile jõuda, kuna mul polnud aimugi, kuhu ta oli läinud. Ainult et ma ei teadnud, kus see asub, seepärast üritasingi leida moroisid, kes mind aitaksid. Venemaal oli päris mitu dampiirilinna ja – kogukonda, kuid Siberis vaid mõni üksik, mistõttu arvasin, et enamik kohalikke moroisid teab Dimitri sünnipaika. Õnnetuseks selgus, et moroid, kes elasid inimeste linnades, oskasid end väga hästi varjata. Käisin läbi kõik paigad, mis minu arvates võisid olla moroide kogunemiskohad, kuid tulutult. Aga moroideta ei olnud mul vastuseid.
Nii hakkasin Ööbikus käima, mis ei olnud just kerge. Kaheksateistkümneaastasel tüdrukul oli raske sulanduda linna koorekihi hulka, kes seda klubi külastas. Avastasin üsna varsti, et kallid riided ja piisavalt suur jootraha kindlustasid mulle mõningase edu. Teenindajad tundsid mu ära ja kui nad arvasidki, et minu kohalolek on imelik, ei öelnud nad seda välja ja andsid mulle heameelega palutud nurgalaua. Küllap nad arvasid, et olen mingi ärimehe või poliitiku tütar. Neil oli ükskõik, kes ma olin, peaasi, et mul oli raha, muust nad ei hoolinud.
Ent minu esimesed õhtud klubis valmistasid pettumuse. Ööbik võis ju olla moroide eksklusiivne kogunemispaik, kuid seda külastasid ka inimesed. Algul näis, et ainult nemad seal käisidki. Õhtu edenedes tuli külastajaid üha juurde ning libistanud pilgu üle rahvast täis laudade ja inimeste, kes baarileti ääres viivlesid, ei hakanud mulle ühtki moroid silma. Kõige tähelepanuväärsem hetk oli siis, kui märkasin pikkade, plaatinablondide juustega naist, kes koos sõpradega salongi astus. Naine oli minu poole seljaga, kuid ta oli nii Lissa sarnane, et olin kindel, et mulle on jälile saadud. See oli imelik, et ma ei teadnud, kas tunda erutust või jubedust. Igatsus Lissa järele oli kohutavalt suur – samas ma ei tahtnud, et ta oleks osaline minu hädaohtlikus ettevõtmises. Siis pöördus naine ringi. See ei olnud Lissa, oli lihtsalt üks inimene. Mu hingamine taastus aeglaselt.
Umbes nädal tagasi nägin neid lõpuks esimest korda. Grupp moroi naisi oli tulnud hilisele lõunasöögile. Neid saatis kaks kaitsjat, kellest üks oli mees ja teine naine ning kes istusid kohusetundlikult ja vaikselt lauas, kui nende hoolealused šampanjat juues lobisesid ja naersid. Kõige raskem oli olnud kaitsjaid üle kavaldada. Nendel, kes teavad, mida tähele panna, on moroisid lihtne tuvastada: nad on pikemad kui enamik inimesi, kahvatud ja ülisaledad. Neil on ka naljakas komme kinnise suuga naeratada, et kihvu varjata. Dampiirid näisid tänu soontes voolavale inimverele… noh, inimestena.
Kindlasti paistsin tähelepanematule inimsilmale täpselt sellisena nagu ta ise. Olen umbes meeter seitsekümmend pikk ja kui moroidel on enamasti lausa ebamaised, modellilikud kehad, siis minul on sportlik ja rinnakas. Minu tundmatult türklasest isalt päritud geenid ja liiga palju päikest olid andnud mulle kergelt päevitunud jume, mis sobis hästi mu pikkade, peaaegu mustade juuste ja sama tumedate silmadega. Ent need, kes on moroide maailmas üles kasvanud, suudavad mind lähemalt uurides ära tunda dampiiri. Ma ei ole kindel, millest see tuleneb – võib-olla instinktist, mis tõmbab omasuguseid ligi ja tunneb ära moroi vere.
Sellegipoolest oli oluline, et paistaksin kaitsjatele inimesena, et mitte äratada kahtlusi. Istusin oma nurgas, nokkisin kaaviari ja teesklesin, et loen raamatut. Teile teadmiseks, minu arvates on kaaviar vastik, kuid Venemaal olid seda kõik kohad täis, eriti just kenad kohad. Kaaviar ja borš – peedisupp. Ma ei söönud Ööbikus peaaegu kunagi oma toitu lõpuni ja pärast seda suundusin alati näljasena McDonald’sisse, ehkki Venemaa McDonald’si restoranid olid teistsugused kui need, millega mina olin Ameerikas üles kasvanud. Aga tüdruk pidi ju sööma.
Nii sai moroide uurimine nende kaitsjate teadmata minu osavuse proovikiviks. Ausalt öeldes polnud kaitsjatel päevasel ajal midagi karta, kuna strigoid ei tule päikesepaistel välja. Kuid kaitsja loomuses on olla valvas ja nende pilgud rändasid pidevalt ruumis ringi. Mina olin saanud samasuguse väljaõppe ja teadsin nende trikke, tänu sellele õnnestus mul spioneerida, ilma et mind oleks teolt tabatud.
Naised tulid tihti tagasi, tavaliselt hilisel pärastlõunal. Püha Vladimiri akadeemias elati öise režiimi järgi, kuid inimeste seas elavad moroid ja strigoid päevast elu või midagi vahepealset. Mõnda aega kaalusin, kas mitte nendele või isegi nende kaitsjatele läheneda. Miski hoidis mind siiski tagasi. Kui üldse keegi teab, kus asub dampiiride linn, siis on see meesmoroi. Paljud neist käivad dampiirilinnades lootusega lantida kergemeelseid dampiiritüdrukuid. Andsin endale lubaduse oodata veel ühe nädala ja vaadata, kas on ka mehi liikumas. Kui ei, siis vaatan, missugust infot saavad naised mulle anda.
Paar päeva tagasi ilmus lõpuks kaks moroi meest välja. Nad tulid tavaliselt hilisõhtul, kui saabusid tõelised peoloomad. Mehed olid minust umbes kümme aastat vanemad ning disaineriülikondade ja siidilipsudega rabavalt ilusad. Olekult sarnanesid nad vägevate ja tähtsate inimestega, ning oleksin võinud kopsaka rahasumma peale kihla vedada, et nad on kuninglikust soost – eriti kui veel arvestada asjaolu, et mõlemad tulid koos kaitsjaga. Kaitsjad olid alati samad – noored mehed, kes kandsid ülikondi, et sulanduda, kuid ikkagi seirasid ruumi targa kaitsja hoolikusega.
Ja siis veel naised – alati palju naisi. Need kaks moroi meest olid parandamatud flirtijad, kes noolisid pidevalt naisi ja lõid külge kõigile, kes lähedusse sattusid, olgu siis kas või inimsoost. Ent koju ei läinud nad inimestega mitte kunagi. See tabu oli meie maailmas sügavale juurdunud. Moroid olid sajandeid end inimestest eemale hoidnud, peljates, et nii suureks ja võimsaks paisunud rass nad avastab.
Ent see ei tähendanud, et mehed läksid koju üksi. Mingil hetkel õhtu jooksul ilmusid tavaliselt dampiirinaised – igal õhtul erinevad. Nad kandsid suure dekolteega kleite, näod paksult jumestatud, nad jõid palju ja naersid kõige üle, mida mehed ütlesid – mis arvatavasti ei olnud üldse naljakas. Juuksed olid neil alati lahtiselt seljal, kuid vahetevahel pöörasid nad päid nii, et paljastusid tumedate sinikatega kaelad. Need olid verehoorad – dampiirid, kes lubasid moroidel seksi ajal verd imeda. See oli samuti tabu, kuid salaja tehti ikka.
Tahtsin endiselt tabada ühte moroi meest üksinda, eemal kaitsjate valvsa pilgu alt, et saaksin teda küsitleda. Kuid see oli võimatu. Kaitsjad ei jätnud kaitsealuseid kunagi üksi. Üritasin neile isegi järgneda, kuid klubist lahkudes hüppasid nad kohe limusiini, seega oli mul võimatu neid jalgsi jälitada. See oli lihtsalt masendav.
Täna otsustasin lõpuks, et pean lähenema tervele seltskonnale ja riskima sellega, et dampiirid mind ära tunnevad. Ma ei teadnud, kas keegi kodus tegelikult ka mind otsis, või kas sellele grupile minu isik üldse korda läks. Võib-olla olen endast liiga heal arvamusel. Täiesti võimalik, et üks koolist väljalangenud jooksik ei huvitanud kedagi. Aga kui keegi mind tegelikult otsis, oli mu kirjeldust ilma igasuguse kahtluseta levitatud kaitsjate seas üle terve maailma. Ehkki olin nüüd