Verevanne. Vampiiride akadeemia 4. raamatu 1. osa. Richelle Mead

sa parki jätsid? Sa eisuuda isegi ette kujutada, kui palju niite ma pidin tõmbama, et seda varjata.“

      „Kes… kes sa oled?“ küsisin viimaks. See oli tõsi. Ma ju tõesti jätsin surnukeha parki, aga tõsiselt, mida ma oleksin pidanud tegema? Tirima ta tagasi oma hotelli ja ütlema jooksupoisile, et mu sõber oli liiga palju joonud?

      „Sydney,“ sõnas tüdruk tüdinult. „Minu nimi on Sydney. Ma olen siia määratud alkeemik.“

      „Misasi?“

      Ta ohkas valjusti ja olin päris kindel, et pööritas ka silmi. „No muidugi. See selgitab kõik.“

      „Ei, üldsegi mitte,“ tähendasin, enesevalitsust saavutades. „Tegelikult oleks minu arvates just sinul paljutki selgitada.“

      „Ja lisaks ülbe ka veel. Kas sa oled mingi tuleproov, kelle nad siia minu jaoks saatsid? Oh sa poiss! Selles asi ongi!“

      Nüüd hakkas mul kops üle maksa minema. Mulle ei meeldinud, kui minuga õiendab inimene, kes serveeris asja nii, nagu oleks strigoi tapmine olnud mingi pahategu.

      „Kuule, ma ei tea, kes sa oled või kuidas sa kõigest sellest tead, aga ma ei kavatse siin seista ja…“

      Iiveldus rullus minust läbi ja kangestusin, käsi laskus automaatselt hõbevaiale, mida hoidsin mantlitaskus. Sydneyl oli endiselt ärritunud ilme, kuid nüüd oli see segunenud segadusega minu kehahoiaku järsu muutuse üle. Pidin tunnistama, et ta oli tähelepanelik.

      „Mis lahti?“ küsis ta.

      „Sa saad veel ühe surnukeha, millega pead tegelema,“ ütlesin, kui strigoi teda ründas.

      Kaks

      STRIGOI TEGI VEA, KUI RÜNDAS MINU ASEMEL Sydneyt. Mina kujutasin endast ohtu; ta oleks pidanud kõigepealt minu rivist välja lööma. Aga meie asendi tõttu jäi Sydney talle ette, seetõttu pidi ta enne minuni jõudmist Sydney surmama. Strigoi haaras Sydneyl õlast, tõmmates ta enda vastu. Ta oli kiire – seda olid nad alati –, aga täna olin mina tasemel.

      Kiire jalahoop lennutas strigoi vastu naabermaja seina ja vabastas Sydney tema haardest. Strigoi uratas kokkupõrkest ning vajus maha, oimetu ja üllatunud. Strigoist ette jõuda ei ole lihtne nende välkkiirete reflekside tõttu. Jätnud Sydney sinnapaika, pööras ta oma tähelepanu minule, punased silmad vihased ja hambad irevil, et näidata kihvu. Ta hüppas üleloomuliku kiirusega püsti ja sööstis minu poole. Ma põiklesin kõrvale ja püüdsin anda talle hoobi, millest tema omakorda kõrvale põikles. Järgmine hoop tabas mind käsivarde ja komistasin, säilitades vaevu tasakaalu. Vai oli mul endiselt kõvasti paremasse kätte pigistatud, aga vajasin õiget hetke, et teda rindu tabada. Nutikas strigoi oleks keeranud end nii, et varjata otsevaadet oma rinnale. See vend tegi lohakat tööd ja kui suudan piisavalt kaua elus püsida, on tõenäoline, et tekib soodne võimalus.

      Samal hetkel tuli Sydney ja lõi teda selga. Löök ei olnud väga tugev, ent jahmatas strigoid. Siin oligi minu võimalus. Spurtisin nii kiiresti, kui sain, viskudes kogu jõuga vastu ta keha. Mu vai läbistas strigoi südame, kui põrkusime vastu seina. Nii lihtne see oligi. Elu – või libaelu või ükskõik, mis see oli – lahkus temast. Ta lakkas liigutamast. Kui olin kindel, et strigoi on surnud, tõmbasin vaia välja ja vaatasin, kuidas ta keha kokku kukkus.

      Nagu iga hiljuti tapetud strigoi puhul, tekkis mul ka nüüd hetkeline sürreaalne tunne. Mis siis, kui see oleks olnud Dimitri? Püüdsin strigoile manada ette Dimitri näo, püüdsin ette kujutada Dimitrit enda ees lamamas. Mu süda tõmbus kokku. Sekundi murdosaks oli see pilt mu silme ees. Siis kadus. See oli lihtsalt üks juhuslik strigoi.

      Raputasin endalt meeltesegaduse ja meenutasin, et mul on siin tähtsaid asju, mille pärast muret tunda. Ma pidin Sydney üle kontrollima. Minu kaitsjaloomus pidi end isegi inimese puhul ilmutama. „Kas jäid terveks?“

      Ta noogutas, nähes rabatud välja, kuid muidu vigastamata. „Hea töö,“ ütles ta. See kõlas nii, nagu püüaks ta vägisi enesekindlalt kõnelda. „Ma pole… tegelikult ma pole kunagi nende tapmist pealt näinud…“

      Ma ei kujutanud ette, kuidas ta oleks saanud seda näha, kuid ma ei saanud ka aru, kuidas ta üldse võis nendest asjadest midagi teada. Ta näis olevat šokis, võtsin tal käsivarrest ja hakkasin minema. „Tule, läheme kusagile mujale, kus on rohkem inimesi.“ Kui järele mõelda, siis Ööbiku ümber hiilivad strigoid ei olnudki nii hull mõte. Milline koht võiks olla veel parem moroide jahtimiseks kui üks nende kogunemiskohtadest? Loodetavasti on enamikul kaitsjatest siiski piisavalt mõistust, et oma hoolealuseid sellistest kõrvaltänavatest eemal hoida.

      Ettepanek lahkuda tõi Sydney tardunud olekust välja. „Mida?“ hüüatas ta. „Kas sa jätad tema ka lihtsalt siia vedelema?“

      Laiutasin käsi. „Mida ma peaksin sinu arvates tegema? Eks ma võin ta nonde prügikastide taha lohistada ja siis lasta päikesel ta ära põletada. Tavaliselt ma niimoodi teengi.“

      „Nii. Ja mis siis, kui keegi tuleb prügi tooma? Või tuleb nendest tagaustest välja?“

      „Aga ma ei saa teda ju minema tirida. Või talle tuld otsa panna. Vampiiride grillipidu ärataks kindlasti tähelepanu, või mis sa arvad?“

      Sydney raputas ärritatult pead ja astus laiba juurde. Ta krimpsutas strigoid vaadates nägu ja pistis käe oma suurde käekotti. Võttis sealt tillukese pudelikese. Osava liigutusega pritsis ta pudeli sisu laibale ja astus siis kiiresti tagasi. Sealt, kuhu tilgad olid langenud, kerkis keereldes kollane suitsujuga. Suits liikus aeglaselt väljapoole, levides pigem horisontaalselt kui vertikaalselt, kuni strigoi oli üleni suitsu sisse mähkunud. Siis tõmbus suits niikaua kokku, kuni jäi järele rusikasuurune kera. Mõne sekundiga haihtus suits täiesti, jättes endast maha kahjutu tolmuhunniku.

      „Võta heaks,“ sõnas Sydney ilmetult, endiselt mind halvakspaneva pilguga vaadates.

      „Mis pagan see oli?“ hüüdsin.

      „Minu töö. Palun kutsu mind kohale, kui järgmine kord midagi sellist juhtub.“ Ta pöördus minekule.

      „Oota! Ma ei saa sind kutsuda – mul pole aimugi, kes sa oled.“

      Ta vaatas tagasi ja pühkis blondid juukselt näolt. „Tõesti? Kas sa mõtled seda tõsiselt? Ma arvasin, et teile ikka räägitakse meist kõike, kui te kooli lõpetate.“

      „Ahah, nojah. Naljakas küll… ma, ah, ei lõpetanud.“

      Sydney ajas silmad pärani. „Sa tapsid ühe nendest… olevustest… aga ei olegi lõpetanud?“

      Ma kehitasin õlgu ja ta vaikis mõne hetke.

      Lõpuks ta ohkas veel kord ja sõnas: „Ilmselt peame rääkima.“

      Vaat kus uudis. Temaga kohtumine oli kõige veidram asi, mis minuga Venemaale saabumisest saadik oli juhtunud. Ma tahtsin teada, miks ta arvas, et oleksin pidanud temaga ühendust võtma, ja kuidas ta lahustas strigoi laiba. Kui naasime rahvarohketele tänavatele ning kõndisime kohviku poole, mis talle meeldis, siis torkas mulle pähe, et kui ta tunneb moroide maailma, siis võib-olla ta teab ka Dimitri koduküla asukohta.

      Dimitri. Jälle kohal, jälle mu mõtetes. Mul polnud aimugi, kas ta tõepoolest hiilib kusagil oma kodulinna läheduses, kuid muid juhtlõngu mul sel hetkel ka polnud. Taas valdas mind veider tunne. Mu peas segunesid Dimitri ja äsja tapetud strigoi näod: kahvatu nahk, punaste rõngastega ümbritsetud silmad…

      Ei, ütlesin endale kindlalt. Ära keskendu veel sellele. Ära satu paanikasse. Kuni ma pole strigoi-Dimitriga silmitsi, ammutan rohkem jõudu, meenutades Dimitrit, keda armastasin, oma sügavpruunide silmade, soojade käte, tugeva embusega…

      „Kas sinuga on kõik korras… mmm, mis iganes su nimi on?“

      Sydney vahtis mind imeliku pilguga ja taipasin, et olime seisma jäänud ühe restorani ees. Ma ei tea, missugune ilme mu näol võis olla, kuid sellest ilmselt piisas, et isegi Sydney tähelepanu köita. Siiani arvasin, et ta räägiks minuga nii vähe kui võimalik.

      „Jajah, kõik on korras,“ sõnasin