Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North

mingeid kuritegusid, mis vajaksid lunastamist, ega pidanud ka midagi muud suuremat oma elus heastama, pühendusin ma Harrieti eest hoolitsemisele, sest see tundus kõige lähema ja loogilisema õilsa üritusena, ning asusin selle ülesande kallale kogu tarkusega, mida viieaastane (kes peagi saab üheksakümne seitsmeseks) suutis endas leida.

      Ma kasutasin ema ravitsemist ettekäändena igavast koolist kõrvalehoidmiseks ja isal oli liiga palju muud mõttes, et seda märgata: ma hoolitsesin ema eest ja sain nüüd rohkem kui kunagi varem aimu, kuidas mu ema elab, kui isa on ära. Ilmselt võib öelda, et see andis mulle nüüd, täiskasvanuna, võimaluse õppida tundma naist, keda ma lapsena olin tundnud ainult pinnapealselt. Ja just selle käigus hakkasin ma kahtlustama, et ma pole oma isa poeg.

      Minu kasuema matustele, kui ta minu kolmandas elus viimaks suri, tuli terve Hulne’ide perekond. Isa ütles paar sõna ja mina seisin tema kõrval – seitsmeaastane poiss, kellel olid jalas mustad püksid ja seljas kuub, mis olid laenatud Clement Hulne’ilt, minust kolm aastat vanemalt nõolt, kes minu eelmises elus oli üritanud mind kiusata, kui talle meenus, et ma olemas olen. Constance Hulne, kes toetus raskelt elevandipea kujuliseks nikerdatud elevandiluust käepidemega kepile, kõneles mõne sõnaga Harrieti ustavusest, tugevusest ja perest, mis temast siia ilma maha jäi. Alexandra Hulne ütles mulle, et ma pean olema vapper, Victoria Hulne kummardus ja näpistas mind põsest, nii et mul tekkis kummaline lapselik soov hammustada neid mustadesse kinnastesse kängitsetud sõrmi, mis minu nägu rüvetasid. Rory Hulne ei öelnud midagi, vaid vaatas mind ainiti. Kord ta juba oli mind samamoodi vaadanud, siis, kui ma seisin siin esimest korda, laenatud riietes ema matustel, kuid tookord, haaratuna leinast, mis ei saanud ennast kuidagi väljendada, ei märganud ma, kui pingsalt ta mind silmitseb.

      Nüüd vastasin ma tema pilgule ja nägin esmakordselt iseenda peegelpilti, seda, milliseks ma muutun.

      Sa ei ole tundnud mind kõigil minu eluetappidel, seepärast luba ma kirjeldan neid siinkohal.

      Sündides ja lapsena olen ma peaaegu punaste juustega, mis luituvad aja jooksul toonini, mida heatahtlikud inimesed nimetaksid punakaspruuniks, kuid mis ausamalt öeldes on porgandikarva. Minu juuste värv pärineb minu pärisema suguvõsast nagu ka geneetiline soodumus terveteks hammasteks ja kaugnägelikkuseks. Lapsena olen ma pisike, keskmisest pisut lühem ja kõhn, kuid see on samavõrra viletsa toidu kui pärilike kalduvuste pärast. Kui ma saan üheteistkümneaastaseks, teeb minu kasv hüppe ning jätkub viieteistaastaseks saamiseni, mil mul on õnneks võimalik teeselda poisilikku kaheksateistaastast ja jätta niimoodi vahele kolm tüütut aastat, mis mind täismeheeast lahutasid.

      Noormehena uhkeldasin ma üsna rohmaka habemega, mis meenutab natuke minu kasuisa Patricku habet – selline habe ei sobi mulle ja hoolitsemata kujul jätab see tihtipeale mulje, et kõik minu meeleelundid on kadunud vaarikapuhmasse. Kui ma olin selle ilmutusliku avastuse teinud, hakkasin ma korrapäraselt habet ajama ning paljastasin sellega oma tõelise isa näo. Meil on ühesugused helehallid silmad, ühesugused väikesed kõrvad, kergelt käharad juuksed ja nina, mis tõenäoliselt on koos kalduvusega luuhaigustele vanemas eas üks geneetilise pärandi ebasoovitavamaid osi. Asi pole selles, et mu nina oleks silmatorkavalt suur – seda see ei ole, kuid see on selgelt ülespoole pööratud otsaga, nii et sobiks üsnagi mõnele haldjakuningale, ja seal, kus see peaks minu näost järsu nurga all eemalduma, see pigem justkui sulab nahaga kokku, nagu oleks vormitud savist, mitte luust. Inimesed on liiga viisakad, et minu nina kohta midagi öelda, kuid isegi põgus pilguheit sellele on pannud puhtamate geneetiliste joontega ausameelsed lapsed nutma. Vanas eas muutuvad mu juuksed valgeks, silmapilkselt, nagu tundub: pinge võib põhjustada selle tavalisest varasemalt ja seda ei saa ära hoida ühegi meditsiinilise ega psühholoogilise vahendiga. Viiekümne ühe aastaselt on mul lugemiseks vaja prille, õnnetuseks langeb see aeg seitsmekümnendatesse, aastakümnesse, mis oli moe mõttes vilets, kuid nagu peaaegu kõik teisedki, naasen ma stiili juurde, mis sobis mulle noorukieas, ja valin üsnagi tagasihoidlikud vanaaegse joonega prillid.

      Need prillid ninal, silmade ees, mis on teineteisele liiga lähedal, näen ma välja täpselt nagu vananev akadeemik, kui ennast vannitoa peeglist uurin: see ongi nägu, millega mul on olnud Harrieti kolmandate matuste ajaks juba peaaegu sada aastat aega harjuda. See oli Rory Edmond Hulne’i nägu, mis vaatas mind ainiti üle naise kirstu, kes ei saanud olla minu ema.

      5. PEATÜKK

      Teise maailmasõja puhkemise ajal olen ma sobivas eas sõjaväkke võtmiseks, kuid esimestes eludes õnnestus mul selle konflikti dramaatilisi hetki vältida ja lugeda neist hiljem mugavalt ja turvaliselt 1980-ndatel. Esimeses elus astusin ma väeteenistusse vabatahtlikult, uskudes siiralt kolme tollast suurt eksiarvamust – et sõda tuleb lühike, et sõda tuleb Inglismaa pinnal ja et sõda annab mulle oskusi juurde. Inglise vägedega Prantsusmaale minemiseks jäin ma neli päeva hiljaks ja olin sügavalt pettunud, et mind ei evakueeritudki Dunkirkist, kuna tookord tundus see väga võiduka kaotusena2. Tundus, et minu esimene sõja-aasta möödus hoopis pideval väljaõppel, kõigepealt rannikul, kui terve inglise rahvas – mina kaasa arvatud – ootas vaenlase sissetungi, mida ei tulnudki, seejärel aga Šotimaa mägedes, kui valitsus hakkas mängima mõttega kättemaksust. Ma valmistusin sissetungiks Norrasse nii kaua, et kui viimaks otsustati, et see oleks mahavisatud vaev, oleks minust ja minu üksusest olnud kõrbesõjas nii vähe kasu, et meid ei lastud esimeste väekoondistega Vahemere piirkonda, vaid me pidime ootama, kuni meid ümber õpetatakse või meile mingi muu kasulik rakendus välja mõeldakse. Selles mõttes saavutasin ma ilmselt ühe oma eesmärgi, sest kuna keegi meid sõdima panna ei tahtnud, avastasin ma, et mul pole teha midagi paremat, kui lugeda ja õppida. Üks meie üksuse velsker oli sõjavastane, kes oli leidnud oma südametunnistuse Engelsi teostest ja Wilfred Oweni luuletustest ning keda kõik meie mehed, jällegi mina kaasa arvatud, pidasid saksikuks mömmiks kuni päevani, mil ta hakkas vastu rühmaülemale, kellele oli võim pähe löönud ja sinna liiga kauaks jäänud, ning tembeldas ta kõigi meeste kuuldes ülbeks ja ilatsevaks väärastunud nolgiks, kes ta oligi. Velskri nimi oli Valkeith ning oma sõnavõtuga teenis ta ära kolmepäevase kartsasistumise ja kõigi austuse. Tema haritus, mis enne oli põhjustanud palju nöökamist, sai nüüd omamoodi uhkuseasjaks ja kuigi teda nimetati endiselt saksikuks mömmiks, oli ta nüüd juba meie saksik mömm ja tema abil hakkasin ma uurima teaduse, filosoofia ja armastusluule saladusi – tegevus, mida ma tollal poleks mingi hinna eest tunnistanud. Valkeith hukkus kolm minutit ja viiskümmend sekundit pärast seda, kui meie jalg puutus Normandia rannikut, mürsukillu tõttu, mis rebis tema kõhu lõhki. Ta oli ainus mees meie rühmast, kes tol päeval surma sai, sest me olime metsikumast möllust kaugel ja saatusliku mürsu tulistanud kahur vallutati kahe minuti pärast.

      Esimeses elus tapsin ma kolm inimest. Nad olid kõik koos, ühes kohas, tankis, mis taganes ühest külast Põhja-Prantsusmaal. Meile oli öeldud, et see küla on juba vabastatud ja seal ei ole vaenulikke vägesid, kuid seal see tank oli, kükitas pagaritöökoja ja kiriku vahel nagu porikärbes arbuusiviilul. Me olime ennast nii lõdvaks lasknud, et ei märganud tanki enne, kui selle toru pöördus meie poole nagu porise krokodilli silm ja selle lõugade vahelt kihutas välja mürsk, mis tappis kaks meie meest kohapeal ja noore Tommy Kenahi kolm päeva hiljem haiglavoodis. Ma mäletan oma tegutsemist sama selgelt kui kõike muud, ja ma tegin järgmist: viskasin lakkamatult karjudes püssi maha, heitsin koti seljast ja lidusin ikka veel röökides keset tänavat tanki poole, mis oli minu sõbrad tapnud. Mul oli kiivririhm lahti ja umbes kümme sammu enne tankini jõudmist kukkus kiiver mul peast. Tankile lähemale jõudes kuulsin ma, kuidas inimesed teraskoletise sees liiguvad, nägin nägusid, mis vaatepilude taga vilksatasid. Nad üritasid kahurit minu poole keerata või automaadid kätte saada, kuid mina olin juba kohal. Kahuritoru oli kuum, minu näonahk tundis isegi jala kauguselt, kuidas see sooja õhkab. Ma viskasin granaadi tanki lahtisest esiluugist sisse. Ma kuulsin, kuidas mehed tankis karjuvad ja ringi rüselevad, et granaati kätte saada, kuid see tegi kitsas ruumis asja ainult hullemaks. Ma mäletan, mida ma tegin, kuid mitte seda, mida ma mõtlesin. Hiljem ütles kompaniiülem, et ilmselt oli see tank ära eksinud: nende sõbrad keerasid vasakule, aga nemad paremale ja nii tapsidki nemad kolm meie meest ja said vastutasuks ka ise surma. Ma sain medali, mille ma 1961. aastal maha müüsin, kui pidin uue boileri ostma, ja tundsin suurt kergendust, kui sellest lahti sain.

      See

2

1940. aastal ajavahemikus 27. mai kuni 4. juuni õnnestus Dunkirkist evakueerida ligi 340 000 saksa vägede poolt „kotti võetud” liitlasvägede sõdurit.