Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North

1, nii kogesin ka mina oma varasemates eludes enamikku neist ja mälestus nendest püsib minu sees nagu maoseina sees keerdutõmbunult redutav viirus.

      Minu jaoks oli üleminek leppimisele ebahuvitavalt vaevarikas.

      Esimene elu, mille ma elasin, oli silmapaistmatu. Nagu kõik noored mehed, nii pidin ka mina minema võitlema Teise maailmasõtta, kus ma olin läbinisti silmapaistmatu jalaväelane. Minu panus sõja ajal oli vähene, kuid ei saa öelda, et minu elu pärast sõda oleks sellele midagi olulist lisanud. Pärast sõda läksin ma tagasi Hulne Halli ja võtsin üle ameti, mida seni oli pidanud Patrick – ma hoolitsesin häärberit ümbritsevate maavalduste eest. Nagu minu kasuisa, nii olin ka mina kasvatatud maad armastama, armastama maa lõhna pärast vihma ja prõginat õhus, kui kõik astelhernepuhmad oma seemned ühekorraga laiali paiskavad, ja kui mulle tunduski, et ma olen ülejäänud ühiskonnast kuidagi ära lõigatud, tundsin ma sellest ehk puudust ainult samamoodi, kui vanemate ainus laps võib tunda puudust vennast – minu üksilduse juures puudus kogemus, mis oleks selle tõeliseks teinud.

      Kui Patrick suri, sai minu töökoht ametlikuks, kuigi selleks ajaks olid pillamine ja loidus Hulne’ide rikkusele juba peaaegu lõpu teinud. 1964. aastal ostis mõisa ja koos sellega ka minu Riiklik Ajalooväärtuste Fond ning oma elu hilisemad aastad veetsin ma, juhatades uitajaid häärberit ümbritsevatel võssakasvanud nõmmedel ja vaadates, kuidas häärberi müürid aeglaselt aina sügavamale musta vedelasse porisse vajuvad.

      Ma surin 1989. aastal Berliini müüri langemise ajal, üksinda ühes Newcastle’i haiglas, lahutatuna, lastetuna, riigipensionärina, kes uskus isegi surivoodil, et on ammulahkunud Patrick ja Harriet Augusti poeg, ja kes suri lõpuks haigusse, mis on vaevanud mind läbi kõigi elude – hulgimüeloomi kätte, mis levis minu kehas, kuni see lihtsalt lakkas töötamast.

      Loomulikult põhjustas minu sündimine uuesti täpselt sealsamas, kus ma olin eelmisel korral alustanud – Tweedi-äärse Berwicki raudteejaama naiste tualetis 1919. aasta esimesel päeval –, peas kõik mälestused eelmisest elust, minus hullumeelsuse, mis on jällegi üsna tavaline. Kui minu lapsekehasse jõudis kogu täiskasvanuteadvus, haaras mind algul segadus, seejärel piin, seejärel kahtlused, seejärel meeleheide, seejärel karjumine ja seejärel röökimine, nii et lõpuks, kui ma olin seitsmeaastane, viidi mind Püha Margoti Õnnetute Varjupaika, kuhu ma ausalt öeldes enda meelest ka kuulusin, ning vähem kui pool aastat pärast minu luku taha panemist õnnestus mul neljanda korruse aknast alla hüpata.

      Tagantjärele mõeldes ma mõistan, et neljast korrusest tihtipeale ei piisa, et kindlustada kiiret ja suhteliselt valutut surma, mida sellises olukorras soovitakse, ja kergesti oleks võinud juhtuda nii, et ma oleksin murdnud kõik luud alakehas, kuid mõistus oleks jäänud terveks. Õnneks maandusin mina pea peale ja oligi kogu lugu.

      4. PEATÜKK

      Mingil hetkel ärkab nõmm ellu. Oleks tore, kui seda näeksid, kuid miskipärast me pole meie ühistel jalutuskäikudel looduses kunagi tabanud neid haruldasi ja hinnalisi ilmutustunde. Taevas on olnud hoopis sinaka tooniga hall nagu kivid tema all, või siis on põud muutnud maastiku tolmupruunide okaste väljaks, kord jälle sadas nii kõvasti lund, et köögiukse taha tekkis hang ja ma pidin aknast välja ronima, et kühveldada meile tee vabadusse, ühel retkel 1949. aastal sadas aga vahetpidamata vist oma viis päeva. Sina pole näinud, missugune on nõmm sajujärgsetel tundidel, kui kõik on lilla ja kollane ja lõhnab musta rammusa mulla järele.

      Sinu teine oletus juba meie sõpruse algusest – et ma olen sündinud Põhja-Inglismaal, kuigi ma olen oma paljude elude jooksul omandanud kõikvõimalikke ülespuhutud harjumusi ja kombeid –, on täiesti õige ja minu kasuisa Patrick August ei lasknud mul seda korrakski unustada. Ta oli Hulne’ide valduste ainus ülevaataja ja oli seda olnud terve oma elu. Sama ametit oli pidanud tema isa enne teda ja selle isa ja nii kuni 1834. aastani välja, mil äsja rikastunud Hulne’ide pere selle maa ostis, et vormida siia oma täiuslik kõrgklassi unistus. Nad lasksid istutada puud, tõmmata üle nõmme teed, ehitada naeruväärsed tornikesed ja kaared – need nägid välja täpselt nii narrid, nagu arvata võibki –, mis olid minu sündimise ajaks juba samblasse uppunult allakäiku alustanud. Hulne’idele ei sobinud räämas võsastik, mis häärberit ümbritses, selle kivirahnudest hambad ja kleepuvad mullasest lihast igemed. Nende pere eelmised, aktiivsed põlvkonnad olid pidanud lambaid, kuigi võib-olla oleks õigem öelda, et lambad pidasid ennast kivimüüride taga suurtel väljadel ise, kuid kahekümnes sajand ei olnud Hulne’ide varandusse soosivalt suhtunud ja nüüd kuulus maa küll endiselt neile, kuid oli hoolitsemata, metsistunud – ideaalne paik poisikesele ringijooksmiseks, samal ajal kui tema vanemad oma asjatoimetustega tegelevad. Huvitaval kombel avastasin ma lapsepõlve uuesti läbi elades, et ma pole enam sugugi nii seiklushimuline. Augud ja kaljurünkad, kuhu ma olin oma esimeses elus hüpanud ja mille otsa roninud, paistsid minu alalhoidlikumale vanemale ajule ühtäkki ohtlikud, niisiis kandsin ma oma lapsekeha nii, nagu vanem naine võiks kanda nappe bikiine, mille on talle ostnud kiitsakas sõbranna.

      Kuna minu katse lõpetada oma eluringid enesetapuga oli nii armetult läbi kukkunud, otsustasin ma oma kolmandas elus hakata hoopis otsima vastuseid, mis tundusid nii kauged. Minu meelest on hea vähemalt seegi, et mälestused naasevad meile lapsepõlve kulgedes tasahaaval, niisiis meenus see, et ma viskusin surnuks, mulle pigem nagu tasapisi tugevnev külm, see ei toonud vähimatki üllatust, ainult teadmise, et nii ma tegin ega saavutanud sellega midagi.

      Kuigi minu esimeses elus puudus tegelik siht, oli selles mingi õnnetunne, kui teadmatust võib nimetada süütuseks ja hoole puudumist üksinduseks. Kuid oma uut elu ei saanud ma niimoodi elada, nüüd, mil ma teadsin kõike, mis oli varem toimunud. Ma ei olnud mitte lihtsalt teadlik sündmustest, mis olid veel tulemata, vaid ma mõistsin hoopis uutmoodi mind ümbritsevaid tõdesid, mida ma polnud oma esimese elu ajal, kui ma nendega harjudes üles kasvasin, osanud isegi valedeks pidada. Nüüd, mil ma olin jälle laps ja vähemalt ajutiselt olid minu võimed täpselt samad mis täiskasvanutel, taipasin ma tõdesid, mida laste ees nii sageli etendatakse, uskudes, et laps neid mõista ei suuda. Ma usun, et minu kasuisa ja – ema hakkasid mind armastama – kasuema palju varem –, kuid Patrick Augusti jaoks sain ma tema lihaks ja vereks alles siis, kui minu kasuema suri.

      Seda nähtust on uuritud meditsiinilisest seisukohast, kuid minu kasuema ei sure üheski elus päris samal päeval. Surma põhjus on aga alati sama – kui just mingid välised tegurid jõuliselt ei sekku. Minu kuuenda sünnipäeva paiku hakkab ta köhima ja minu seitsmendaks sünnipäevaks köhib ta juba verd. Minu kasuvanemad ei saa arsti tasu maksmist endale lubada, kuid lõpuks leiab minu tädi Alexandra raha, et minu ema saaks minna Newcastle’isse haiglasse ja saada kopsuvähi diagnoosi. (Arvatavasti on tegemist suurerakulise kartsinoomiga peamiselt vasakus kopsus ning on masendav, et umbes nelikümmend aastat hiljem on see ravitav, kuid sel ajal teaduse võimetest kaugel väljas.) Välja kirjutatakse tubakat ja oopiumitinktuuri ning surm järgneb kiiresti 1927. aastal. Pärast ema surma jääb isa vaikseks ja läheb küngastele kõndima ning mõnes elus ei nähta teda mitu päeva. Mina saan enda eest hoolitsemisega suurepäraselt hakkama ning nüüd varun ma ema surma oodates pisut toitu, et isa pika äraoleku ajal hakkama saada. Kui isa tagasi tuleb, on ta endiselt vaikne ja ligipääsmatu ning kuigi ta ei vasta lapseliku minu suhtlemiskatsetele vihaga, on selle peamiseks põhjuseks tõsiasi, et ta ei vasta üldse. Esimeses elus ei mõistnud ma tema leina ega selle väljendusvormi, sest ka mina ise leinasin, pimedalt ja tummalt nagu laps, kes vajab abi, mida isa aga mulle ei andnud. Teises elus tuli ema surm siis, kui ma olin veel vaimuhaigla katuse all ja mul oli minu enda hullumeelsusega liiga palju tegemist, et ma oleksin suutnud seda taibata, kuid kolmandas elus tuli see nagu rong, mis liigub aeglaselt rööbaste külge seotud inimese poole: see oli vältimatu, peatamatu, paistis läbi öö kaugele ja ettekujutus sellest oli vähemalt minu jaoks tegelikust sündmusest peaaegu hullemgi. Ma teadsin, mis tuleb, aga kui see kätte jõudis, oli see kuidagiviisi lausa kergendus, see lõpetas kartliku ootuse ega olnud sellepärast nii mõjus.

      Kolmandas elus andis ema lähenev surm mulle ka omajagu tegevust. Selle ärahoidmine või vähemalt sellega tegelemine hõivas mind täielikult. Kuna mul ei olnud olukorrale mingit seletust, välja arvatud ehk võimalus, et mingi Vana Testamendi jumal viib täide