Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana Gabaldon

ja mulle torkas pähe, et peaksime ehk ka enda oma kinni tõmbama, kuigi aknast avanev vaatepilt oli küllaltki haarav.

      „Minu meelest on täna vaimude jaoks natuke kärarikas,” märkisin. „Kas nad mitte ei eelista vaikseid uduseid õhtuid kuskil surnuaias?”

      Frank naeris kuidagi arglikult. „Tjah, julgeksin öelda, et minul oli kavas küll ainult Bainbridge’i lugusid kuulata ja veel klaasike tema šerrit juua, muud midagi. Muud absoluutselt midagi.”

      Muutusin uudishimulikuks. „Mida sa nägid?” küsisin tualettlaua taga istet võttes. Osutasin pooliku kulmukergitusega viskipudelile ja otsekohe asus Frank seda välja valama.

      „Noh, tegelikult ainult ühte meest,” alustas ta, mõõtes endale ühe annuse ja mulle kaks. „Kes seisis väljas tänaval.”

      „No mida, väljas?” naersin ma. „See pidi küll vaim olema. Ma ei suuda ette kujutada ühtki elusolendit, kes sellisel ööl väljas oleks.”

      Frank kallutas veekannu oma klaasi kohale ja kui sealt midagi ei tulnud, heitis mulle süüdistava pilgu.

      „Ära minu otsa vaata,” ütlesin ma. „Sa ise kulutasid kogu vee ära. Aga ma võin haljalt ka juua.” Võtsin selle tõenduseks lonksu.

      Frank oli sellise näoga, nagu tunneks ta kiusatust alla vannituppa lipata ja vett tuua, kuid heitis selle mõtte kõrvale ja jätkas oma lugu, rüübates samal ajal nii ettevaatlikult viskit, nagu oleks see lõngaõli ja mitte Glenfiddichi parim single malt.

      „Jah, ta seisis siinpool tänavat aia ääres. Ma mõtlesin…” lausus ta kõheldes ja silmitses oma klaasi „…mulle tundus, et ta vahtis sinu aknasse.”

      „Minu aknasse? Kui erakordne!” Ma ei suutnud alla suruda kerget värinat ja kõndisin üle toa, et luugid kinni tõmmata, ehkki selleks oli vist juba hilja. Frank tuli mulle järele ja rääkis edasi.

      „Jah, ma ise nägin sind ka tänavalt. Sa kammisid juukseid ja vandusid natuke, sest need ajasid ennast püsti.”

      „Sel juhul sai too tüüp suutäie naerda,” märkisin hapult. Frank raputas pead, ehkki ta samal ajal naeratas ja mu juukseid silus.

      „Ei, ta ei naernud. Tegelikult paistis ta millegi üle hirmsasti kurvastavat. Ma ei näinud ta nägu küll kuigi hästi, see mulje tekkis tema kehahoiakust. Kõndisin talle selja taha ja kui ta ennast ei liigutanud, küsisin viisakalt, kas saan teda kuidagi aidata. Esialgu näis, nagu poleks ta küsimust kuulnud, ja ma mõtlesin, et viimati ta selle tuule käes ei kuulnudki; niisiis ma kordasin küsimust ja sirutasin käe, et talle õlale patsutada, noh, et ta tähelepanu äratada. Aga enne kui ma teda puudutada jõudsin, pööras ta järsult ümber, tuhises must mööda ja kõndis piki tänavat minema.”

      „Pisut mühaklik, aga mitte just kummituslik,” tähendasin ma klaasi tühjendades. „Kuidas ta välja nägi?”

      „Suurt kasvu mees,” kortsutas Frank mälu pingutades kulmu. „Ja šotlane täielikus mägilaserõivastuses, kõik otsast lõpuni olemas nahkpaunast kuni imeilusa hirvesõleni pleedi küljes. Tahtsin küsida, kust ta selle saanud on, aga enne kui jõudsin, oli ta juba kadunud.”

      Läksin puhvetkapi juurde ja valasin endale veel ühe klaasitäie. „Tegelikult pole see ju teab kui iseäralik välimus siinkandis, mis? Olen külades niimoodi rõivastatud mehi mõnikord näinud.”

      „Eeeeei…” venitas Frank kahtlevalt. „Ei, tegelikult ei olnudki asi rõivastuses. Aga kui ta minust möödus, siis ma võin vanduda, et ta möödus küllalt lähedalt, et müksata mu õlga. Aga ma ei tundnud midagi. See asi oli nii imelik, et pöörasin ringi ja jälgisin, kuidas ta eemaldub. Ta läks mööda Gereside Roadi, aga kui ta oli peaaegu tänavanurgani jõudnud, siis ta… kadus. Just selle peale läks mul sabakont jahedaks.”

      „Võib-olla tõmbas miski su tähelepanu hetkeks kõrvale ja ta lihtsalt astus sammu kõrvale, kus oli pime,” pakkusin ma. „Selle nurga juures on palju puid.”

      „Ma võin vanduda, et ei tõstnud temalt sekundikski pilku,” pomises Frank. Siis vaatas ta äkki üles. „Ma tean! Mulle tuli meelde, miks ta mulle nii imelik tundus, kuigi ma seda sel hetkel ise ei taibanud.”

      „Ja miks siis?” Hakkasin vaimust juba pisut tüdinema ja oleksin parema meelega mõne põnevama asja kallale asunud, näiteks voodisse läinud.

      „Tuul tuuseldas ja rebis nagu hull, aga tema riided – kilt ja pleed, eks ole – ei liikunud üldse, ainult niipalju, kui see tuli kõndimisest.”

      Põrnitsesime teineteisele otsa. „Nojah,” ütlesin lõpuks. „See on tõesti pisut tontlik.”

      Frank kehitas õlgu ja muigas äkki. „Vähemalt on mul vikaarile järgmine kord midagi rääkida. Võib-olla on see üks hästituntud kohalik kummitus ja ta saab mulle jutustada tema verise loo.” Ta vaatas kella. „Kuid nüüd ma ütleksin, et on aeg põhku pugeda.”

      „On tõesti,” ümisesin ma.

      Jälgisin peeglist, kuidas ta särgi seljast võttis ja käe riidepuu järele sirutas. Korraga ta peatus.

      „Claire, kas sinu hoole all oli palju šotlasi?” küsis ta järsku. „Välihospidalis või Pembroke’is?”

      „Muidugi,” vastasin veidi üllatunult. „Kui hospidal Amiens’is seisis, oli meil üksjagu Seaforthe ja Camerone, ja hiljem, pärast Caeni, oli jälle palju Gordoneid. Suuremalt jaolt toredad poisid. Enamiku asjade suhtes maru rahulikud, aga viimased argpüksid, kui süstimiseks läks.” Muigasin, meenutades üht eriti pelglikku.

      „Meil oli üks – tegelikult üsna krõbe vanapoiss, III Seaforthi rügemendi torupillimängija –, kes ei talunud absoluutselt nõela, eriti kui torgati tuharasse. Ta oli tundide kaupa kohutavalt tujust ära, enne kui kedagi endale süstlaga ligi lasi, ja ka siis püüdis meid ära rääkida, et me käsivarde süstiksime, ehkki süst pidi olema intramuskulaarne.” Mälestus kapral Chisholmist ajas mind naerma. „Ütles mulle: „Kui mina olen näuli maas ja perse paljas, siis peab tibi olema miu all, mitte selja taga, kübaranõel näpu vahel.””

      Frank naeratas, ehkki veidi sunnitult, nagu seda mu vähemdelikaatsete sõjalugude puhul sageli ette tuli. „Ära karda,” ütlesin ta ilmet nähes, „ma ei räägi seda lugu vanemõppejõudude puhkeruumis teed juues.”

      Tema naeratus muutus vabamaks, ta astus mu selja taha tualettlaua juurde ja suudles mind pealaele.

      „Ära muretse,” ütles ta. „Vanemõppejõudude puhkeruumis hakatakse sind armastama, ükskõik mis lugusid sa ka ei räägiks. Mmmmm. Su juuksed lõhnavad imeliselt.”

      „Sulle siis meeldib?” Vastuseks libisesid ta käed üle mu õlgade ettepoole ja hellitasid õhukese öösärgi alla peitunud rindu. Nägin peeglist tema nägu. Franki põsk puhkas mu pealael.

      „Mulle meeldib su juures kõik,” ütles ta kähedalt. „Tead, sa oled küünlavalgel imeilus. Sinu silmad on nagu kristallklaasis šerri ja su nahk helendab nagu elevandiluu. Küünlavalgusnõid, see sa oled. Võib-olla peaksin lambid päriselt välja lülitama.”

      „Siis on voodis raske lugeda,” laususin ja mu süda hakkas kiiremalt lööma.

      „Ma arvan, et voodis on parematki teha,” pomises ta.

      „Arvad tõesti?” Ma tõusin, pöörasin ringi ja panin käed talle kaela ümber. „Ja mida siis?”

      Veidi hiljem, kui me suletud luukide taga teineteise kaisus lebasime, tõstsin pea ta õlalt ja küsisin: „Miks sa ennist seda teada tahtsid? Et kas ma olen mõne šotlasega kokku puutunud – ma mõtlen, sa ju peaks teadma, et olen, sest nendest hospidalidest käis kõiksugu mehi läbi.”

      Ta niheles ja lasi käel õrnalt üle mu selja libiseda.

      „Ee-mmm. See tähendab, tegelikult mitte midagi. No lihtsalt, kui ma väljas seda tüüpi nägin, torkas mulle pähe…” – ta kõhkles ja võttis mind kõvemini kaissu – „…ee, noh, et äkki ta on keegi, keda sa oled võib-olla põetanud…