Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana Gabaldon

ma olin talle just öelnud, et tema õlu on lahja. Ütlesin talle, et tõelise mägismaa õlle tegemiseks tuleb õllevaati panna vana saabas ja valmis õlu tuleb kurnata läbi kantud aluspesu.”

      „Aa, see seletab arve suurust.”

      „Noh, tegelikult ma ütlesin veidi viisakamalt, aga ainult sellepärast, et gaeli keeles ei ole alukate jaoks eraldi sõna.”

      Haarasin enda omad ja küsisin huvitatult: „Miks siis? Kas vanad šotlased ei kandnudki aluspesu?”

      Frank viskas mulle kõõrdpilgu. „Kas sa ei ole siis kuulnud seda igivana laulu, et mida kannab šotlane seeliku all?”

      „Ilmselt mitte põlvini ulatuvaid meeste langevarje,” vastasin kuivalt. „Aga ma võin minna mõne kohaliku kildikandja juurde ja küsida, sellal kui sina vikaaride ja pastoritega lustid.”

      „Proovi siis nii, Claire, et sind ei arreteeritaks. Püha Gilesi kolledži dekaanile ei meeldiks see üldse.”

      Parasjagu ei paistnud linna keskväljakul ega ka seda ümbritsevates kauplustes ühtki seelikus meest ümber luusimas. Oli küll muid inimesi, enamasti proua Bairdi tüüpi koduperenaisi, kes oma igapäevaseid oste tegid. Nad olid jutukad ja klatšihimulised ning nende pidev kohalolek täitis poed hubase soojusega, mis oli vasturohuks väljas valitsevale külmale hommikuudule.

      Kuna mul ei olnud veel oma maja, siis polnud ka erilist vajadust midagi osta, kuid mulle lihtsalt meeldis uurida taastäitunud poeriiuleid ja tunda rõõmu tõsiasjast, et nii paljusid asju on jälle saada. Nii kaua oli elatud normide kammitsas, aetud läbi ilma niisuguste lihtsate asjadeta nagu seep või munad, ja veelgi kauem oldud ilma vähimastki luksusest nagu seda oli L’Heure Bleu lõhnavesi.

      Mu silm eksles kodukaupadega täidetud vitriinil: siin leidus tikitud salvrätte ja teekannusoojendajaid, kanne ja klaase, hunnik üsna lihtsaid koogivorme ja kolmest vaasist koosnev komplekt.

      Mul ei olnud kunagi olnud ühtki lillevaasi. Muidugi, sõja ajal elasin ma õdedele ette nähtud eluruumides, alguses Pembroke’i haigla juures, hiljem välihospidalis Prantsusmaal. Kuid isegi enne sõda ei olnud me elanud kuskil küllalt kaua, et õigustada sellise eseme ostmist. Ent kui mul olekski olnud mõni vaas, mõtlesin ma, oleks onu Lamps selle kindlasti oma potikilde täis ladunud juba enne, kui mina kimbu karikakardega selle lähedale jõudnuks.

      Quentin Lambert Beauchamp. Oma arheoloogiatudengeile ja sõpradele Q. Doktor Beauchamp akadeemilistes ringkondades, milles ta liikus, loenguid pidas ja üleüldse elas. Kuid mulle alati onu Lamps.

      Ta oli mu isa ainus vend ja mu ainus elavate kirjas sugulane ning kui ma viieaastaselt kaotasin autoõnnetuses nii ema kui isa, asus ta mõneks ajaks minu juurde elama. Tol ajal valmistus ta Lähis-Ida reisiks, kuid tegi ettevalmistustes vahe, et korraldada matused, müüa ära mu vanemate maavaldused ja panna mind korralikku tüdrukute internaatkooli. Kuhu ma kategooriliselt keeldusin minemast.

      Kui mistahes isiklikke konflikte vihkav onu Lamps nägi, et tal tuleks nüüd mu töntsakad sõrmed ükshaaval auto ukselingi küljest lahti kangutada ja mind kõrvupidi koolitrepist üles tirida, siis ta ohkas lootusetult, kehitas lõpuks õlgu ja heitis oma parima äranägemise koos mulle äsja ostetud õlgkübaraga autoaknast välja.

      „Ah, rämps,” pomises ta, jälgides peeglist, kuidas see rõõmsalt eemale veeres, meie aga täiskäigul mööda sissesõiduteed minema tuiskasime. „Ma olen naistekübaraid alati jälestanud.” Siis vaatas ta minu poole ja puuris minusse oma raevuka pilgu.

      „Aga üks asi,” sõnas ta hirmsal häälel. „Sa ei tohi minu Pärsia hauafiguuridega nagu nukkudega mängida. Kõike muud, aga mitte seda. Selge?”

      Noogutasin rahulolevalt. Ja sõitsin koos temaga Lähis-Itta, Lõuna-Ameerikasse ja veel kümnetesse arheoloogilist huvi pakkuvatesse paikadesse maailmas. Ma õppisin teaduslike artiklite mustandeid uurides lugema, ma õppisin käimlaid kaevama ja vett keetma ning veel paljusid asju tegema, mis ei olnud väärikast soost noorele daamile põrmugi paslikud – kuni ma kohtasin kena tumedajuukselist ajaloolast, kes tuli onu Lampsi konsulteerima prantsuse filosoofia ja egiptuse religioossete rituaalide kokkupuutepunktide küsimustes.

      Ka pärast abiellumist jätkasime Frankiga nooremteadurlikku nomaadielu, ühest ajutisest elupaigast teise ja ühelt rahvusvaheliselt konverentsilt teisele sõites, kuni sõja puhkemine ta ohvitserikursustele ja MI6 luureosakonda viis ning mind õekoolitusele läkitas. Ehkki olime kaheksa aastat abielus olnud, pidi Oxfordis asuvast majast saama meie esimene päris kodu.

      Surunud käekoti kõvasti kaenla alla, marssisin ma poodi sisse ja ostsin vaasid ära.

      Kohtusin Frankiga High Streeti ja Gereside Roadi nurgal ning me pöörasime üheskoos viimasele. Frank kergitas mu ostu peale kulmu.

      „Vaasid?” naeratas ta. „Suurepärane. Ehk sa nüüd ei pane enam lilli minu raamatute vahele?”

      „Need ei ole lilled, need on näidised. Sa ise soovitasid mul botaanikaga tegelema hakata. Et vaimu virgena hoida, kui õetööd enam ei ole,” tuletasin talle meelde.

      „Õigus,” noogutas ta heatujuliselt. „Aga ma ei osanud oodata, et nüüd hakkab iga kord, kui ma mõne teatmeteose lahti teen, mulle sealt midagi rohelist sülle kukkuma. Mis see kole, pruun ja pudisev asi oli, mis sa Tuscum & Banksi vahele panid?”

      „Naat. Hea hemorroidide vastu.”

      „Valmistud minu peatse vanaduse vastu, jah? Oh, mis kena ja hoolitsev sinust, Claire.”

      Me astusime naerdes väravast sisse ja Frank andis mulle teed, et võiksin esimesena üles astuda kitsastest astmetest välisukse ees.

      Äkki haaras ta mul käest. „Ettevaatust! Ära sisse astu!”

      Tõstsin oma jala ettevaatlikult üle ülemisel trepiastmel laiutava pruunikaspunase laigu.

      „Veider,” sõnasin ma. „Proua Baird nühib neid astmeid igal hommikul, olen oma silmaga näinud. Mis see sinu arvates on?”

      Frank kummardus astme kohale ja tõmbas kergelt ninaga.

      „Esimese hooga ma pakuks, et see on veri.”

      „Veri?” astusin ma sammu tagasi. „Kelle veri?” Heitsin närvilise pilgu majja. „Kas sa arvad, et proua Bairdiga on mingi õnnetus juhtunud?” Ma ei suutnud kujutada olukorda, kus meie piinlikult puhas perenaine laseks oma esitrepil kuivada verelaike – seda seletanuks vaid mingi suurem katastroof –, ja hetkeks kangastus mulle elutoas varitsev hull kirvemõrtsukas, kes valmistub verdtarretava röögatuse saatel meid ründama.

      Frank raputas pead ja tõusis kikivarvule, et kiigata üle heki kõrvalaeda.

      „Ma ei usu. Collinsite trepil on samasugune laik.”

      „Tõsi või?” küsisin ma ja tõmbusin – nii selleks, et üle heki näha, kui ka moraalset tuge otsides – Frankile lähemale. Šoti mägismaa ei tundunud sugugi sobiv paik massimõrvarile, kuid sealsamas ma kahtlesin, kas selline isik rakendaks oma kuriteopaiga valikul mingeid loogilisi kriteeriume.

      „See on kuidagi… kohatu,” märkisin ma. Kõrvalmaja ei andnud mingit elumärki. „Mida sa arvad, mis siin juhtunud on?”

      Frank kortsutas kulmu, mõtles, ja laksas siis käega vastu püksisäärt.

      „Ma vist tean! Oota üks hetk.” Ta sööstis väravast välja ja traavis mööda tänavat minema, jättes mind abitult trepiastme servale seisma.

      Kuid kohe oli ta rahulolust särades tagasi.

      „Jah, peabki nii olema. See on iga trepi peal.”

      „Mis asi? Iga trepi peal on mõrtsukast maniaki jälg?” küsisin ma pisut teravalt, alles pahane, et mind oli suure vereloiguga kahekesi jäetud.

      „Ei, vaid rituaalne ohver,” naeris Frank. „Äge!” Juba oli ta käpuli murul ja uuris õhinal verelaiku.

      See ei kõlanud palju paremini kui mõrtsukast maniakk. Kükitasin verelõhna peale nina krimpsutades ta kõrvale. Kärbeste jaoks oli aastaaeg veel varane, kuid juba keerles verelaigu kohal paar