Politsei. Jo Nesbø

ole kuigi palju aega. Ta võttis telefoni välja. Mona number oli salvestatud nime all GAMLEM KONTAKT RIIGIHAIGLA. See oli puhas ettevaatusabinõu, juhuks kui Laura peaks tema mobiili kõnelogi kontrollima ja sagedased kõned sellele numbrile avastama. Kõik SMS-id kustutas ta loomulikult järjest ära. Anton Mittet hakkas just kõnesõrmisele vajutama, kui aju selle tuvastas.

      Vale hääle. Magamistoa ukse naksatuse.

      See oli vaikus.

      See oli hääle puudumine, mis oli valesti.

      Monitori piiksud. Südamelööke registreeriva masina hääl.

      Anton kargas püsti. Tuigerdas ukse poole ja kiskus selle lahti. Püüdis peapöörituse minema pilgutada. Vahtis aparaadi rohekalt kumavat ekraani. Peenikest, sirget joont, mis risti üle ekraani jooksis.

      Ta kiirustas voodi juurde. Vaatas seal lamaja kahvatusse näkku.

      Ta kuulis koridoris lähenevaid jooksusamme. Ju siis jõudis alarm valveruumi, kui monitor enam südamelööke ei registreerinud. Anton pani automaatselt käe mehe laubale. Ikka veel soe. Siiski oli Anton näinud küllalt surnuid, et selles mitte kahelda. Patsient oli surnud.

      III OSA

      11. PEATÜKK

      Patsiendi matusetseremoonia oli lühike ja tõhus ning saatjaid oli vähe. Kirikuõpetaja ei püüdnudki jätta muljet, nagu oleks kirstus lebav mees olnud palavalt armastatud, elanud eeskujulikku elu või väärinud kohta paradiisis. Seetõttu viis ta jutu kohe Jeesusele, kes oli tema sõnul kõigile patustele walkover’i andnud.

      Isegi neid ei jätkunud, kes oleksid end pakkunud kirstu kandma, nii et see jäi altari ette ja publik väljus Vestre Akeri kirikust lumesattu. Lõviosa saatjatest – täpsemini neli – olid politseinikud, kes istusid kõik ühte autosse ja sõitsid südalinna Justisenisse, mis oli just uksed avanud ja kus neid ootas üks psühholoog. Nad trampisid saabastelt lund, tellisid ühe õlle ja neli pudelit vett, mis polnud puhtam ega maitsvam kui Oslo kraanivesi. Tõstsid klaase, needsid lahkunut, nii nagu komme nõudis, ja jõid.

      „Ta suri liiga vara,” ütles mõrvarühma juht Gunnar Hagen.

      „Pisut liiga vara,” märkis kriminalistikaosakonna juhataja Beate Lønn.

      „Palagu ta kuumalt ja kaua,” soovis punapäine narmastega seemistagis kriminalist Bjørn Holm.

      „Minu kui psühholoogi diagnoos teile on selline, et te ei saa oma tunnetega kontakti,” sõnas Ståle Aune ja tõstis õlleklaasi.

      „Tänan, doktor, aga diagnoos on politsei,” vastas Hagen.

      „See lahkamine,” küsis Katrine. „Ma ei saanud sellest päris hästi aru.”

      „Ta suri ajurabandusse,” selgitas Beate. „Insult. Nähtavasti võib nii minna.”

      „Aga ta ärkas ju koomast ülesse,” ütles Bjørn Holm.

      „Selline asi võib meist igaüht tabada ükskõik millal,” lausus Beate surutud häälel.

      „Suur tänu,” ütles Hagen ja tegi grimassi. „Ja nüüd, kus me oleme lahkunuga ühel pool, panen ette, et liiguksime edasi.”

      „Võime traumast kiiresti üle saada iseloomustab madala intelligentsiga inimesi,” märkis Aune ja võttis klaasist lonksu. „Lihtsalt et te teaksite.”

      Hageni pilk peatus hetkeks psühholoogil, siis ta jätkas: „Minu meelest on tore, et kogunesime siia ja mitte Majja.”

      „Jah, misperast me õiete siin oleme?” küsis Bjørn Holm.

      „Et rääkida politseitappudest.” Ta pööras pead. „Katrine?”

      Katrine Bratt noogutas. Köhatas.

      „Lühike kokkuvõte, et ka psühholoog asjaga kurssi viia,” ütles ta. „Tapetud on kaks politseinikku. Mõlemad tapeti lahendamata mõrva toimumiskohal ja mõlemad kuulusid tookord uurimisrühma. Mis puutub politseitappudesse, siis pole meil siiani ühtki jälge, kahtlustatavat ega vihjet motiivile. Mis puutub algsetesse mõrvadesse, siis oletame, et need on seksuaalse orientatsiooniga, on leitud küll mõned tehnilised jäljed, aga ükski neist pole konkreetsele kahtlusalusele osutanud. See tähendab, üle on kuulatud paljusid, aga nad on asjast kõrvale jäetud kas siis seetõttu, et neil on alibi, või ei ole nende profiil sobinud. Nüüd aga on nii, et üks neist uuendas oma kandidatuuri …”

      Ta võttis midagi kotist ja pani lauale, nii et kõik seda näeksid. See oli foto palja ülakehaga mehest. Kuupäev ja number näitasid, et tegemist on vahistamisel tehtud politseifotoga.

      „See on Valentin Gjertsen. Komblusasjad. Mehed, naised ja lapsed. Esimene karistus kuueteistaastaselt, kui ta ahistas üheksaaastast tüdrukut, kelle oli paati meelitanud. Aasta hiljem andis naabrinaine ta üles, sest ta oli üritanud teda pesuköögis vägistada.”

      „Mis teda Maridaleni ja Tryvanniga seob?” küsis Bjørn Holm.

      „Esialgu sobib vaid profiil ja see, et naine, kes talle mõrvaaegadeks alibi andis, tunnistas meile just, et valetas. Ta ütles, mida mees käskis.”

      „Valentin oli väitnud naisele, et politsei püüab teda süüdi lavastada,” lisas Beate Lønn.

      „Ahaa,” ütles Hagen. „See võib olla põhjuseks, miks ta politseinikke vihkab. Mis sina ütled, doktor? On see mõeldav?”

      Aune mälus seda hetke. „Igatahes. Aga üldiselt järgin ma inimhinge puhul reeglit, et kõik, mis mõeldav, on ka võimalik. Lisaks hulk selliseid asju, mis pole mõeldavad.”

      „Sel ajal kui Valentin Gjertsen alaealiste ahistamise eest kinni istus, vägistas ja sandistas ta Ilas naishambaarsti. Ta kartis, et talle selle eest kätte makstakse, ja otsustas kaduda. Ilast pole eriline kunst põgeneda, aga Valentin tahtis, et see näeks välja nii, nagu oleks ta surnud, et teda otsima ei hakataks. Niisiis tappis ta oma kaasvangi Juudas Johanseni ja peitis laiba ära, ja kui Juudas loenduse ajaks välja ei ilmunud, kuulutati ta põgenenuks. Siis sundis Valentin vangla tätoveerijat tätoveerima oma deemonilõusta koopia ainsale kohale, mis Juudasel terveks oli jäänud, rinnale. Ta ähvardas, et tätoveerija ja tolle pere surevad kohe, kui mees sellest kellelegi peaks kõssama, ja sel ööl, kui ta põgenes, toppis ta Juudas Johanseni laibale oma riided selga, sättis ta oma kongi põrandale ja tegi ukse lahti, et igaüks sisse pääseks. Kui järgmisel hommikul avastati laip, mida peeti Valentiniks, ei olnud keegi eriti üllatunud. Osakonna kõige vihatum vang oli enam-vähem oodatult ära koristatud. See oli nii ilmne, et ei kontrollitud isegi laiba sõrmejälgi, ammugi siis veel DNA-d.”

      Laua ümber valitses tükk aega vaikus. Sisenes veel üks külastaja, tahtis istuda kõrvallauda, aga Hageni pilk sundis ta taanduma.

      „Nii et sa ütled, et Valentin on põgenenud ja elab nagu rott viljasalves,” ütles Beate Lønn. „Et tema kontol on nii algsed mõrvad kui ka politseitapud. Ja et nende motiiv on kättemaks politseile üldiselt. Et ta kasutas nende toimepanekul oma varasemaid mõrvapaiku. Aga mille eest konkreetselt ta kätte maksab? Et politsei oma tööd teeb? Siis poleks meist kuigi paljud enam elus.”

      „Ma ei ole kindel, kas ta jahib politseinikke üldiselt,” ütles Katrine. „Valvur rääkis mulle, et Ilas käis üks politseinik, kes vestles mõne vangiga Maridaleni ja Tryvanni tüdrukute mõrvadest. Et ta rääkis nendega, kes istusid kinni tapmise eest, ja pigem rääkis kui küsis. Nad osutasid Valentinile kui …” Katrine pidi end kokku võtma: „… lapsekeppijale.”

      Ta nägi, et kõik võpatasid, ka Beate Lønn. Kummaline, kuidas üks sõna võis mõjuda tugevamalt kui kõige hullemad sündmuskoha pildid.

      „Ja isegi kui see ei ole otsesõnu surmamõistmine, siis pole see sellest kuigi kaugel.”

      „Ja see politseinik oli?”

      „Valvur, kellega ma rääkisin, seda ei mäletanud, ja neid ei registreerita ka kuskil. Aga võib ju oletada.”

      „Erlend Vennesla vai Bertil Nilsen,” ütles Bjørn Holm.

      „Asi