Politsei. Jo Nesbø

ega keegi talle ei järgne. Tõmbas sõrmedega läbi mehe juuste. Anton jäi istuma, võttis tal mõlema käega reite ümbert kinni, vaatas talle otsa.

      „Noh?” küsis ta. „Sa oled jälle valves?”

      „Jah,” vastas naine. „Me jäime Altmanist ilma, ta sai korralduse vähiosakonda tagasi minna.”

      „Siis näeb sind selle võrra rohkem,” naeratas Anton.

      „See ei ole kindel,” ütles Mona. „Analüüsid näitavad, et ta kosub kiiresti.”

      „Aga meie ju kohtume ikka.”

      Anton ütles seda naljatoonil. Aga see ei olnud nali. Ja Mona sai sellest aru. Kas ta sellepärast tarduski, nii et naeratus muutus grimassiks, ja taganes mehe haardest välja, vaatas selja taha, just nagu annaks mõista, et teeb seda selleks, et mitte vahele jääda? Anton laskis ta lahti.

      „Mõrvarühma boss on siin praegu tema juures.”

      „Mis ta seal teeb?”

      „Räägib temaga.”

      „Millest?”

      „Ma ei tohi öelda,” vastas Anton. Selle asemel et öelda ma ei tea. Õudne, kui hale ta on!

      Samal hetkel avanes palatiuks ja Gunnar Hagen astus välja. Ta peatus, vaatas Mona otsa, siis Antoni otsa ja seejärel taas Mona otsa. Nagu väljendaksid nende näod kodeeritud sõnumeid. Kui mitte muud, siis oli Mona nägu punase varjundi omandanud, enne kui ta Hageni selja tagant palatiuksest sisse lipsas.

      „Noh?” küsis Anton ja püüdis teha näo, nagu poleks midagi juhtunud. Ning sai samal hetkel aru, et Hageni pilk ei väljenda mõistmist, vaid mittemõistmist. Ta vahtis Antonile otsa, pilgus segadus, nagu oleks too marslane, nagu oleks tema arusaam elust nüüdsama ümber lükatud.

      „Teda seal sees …” ütles Hagen ja osutas pöidlaga üle õla. „Teda pead sa valvama nagu silmatera, Anton. Kuuled? Nagu silmatera.”

      Anton kuulis, kuidas Hagen viimaseid sõnu endamisi erutatult kordas, kui tõtlikul sammul koridori pidi eemaldus.

      10. PEATÜKK

      Kui Katrine uksel nägu nägi, mõtles ta esimese hooga, et nad on valesti tulnud, et see vana hallipäine äravajunud näoga naine ei või kuidagi olla Irja Jacobsen.

      „Mida te soovite?” küsis naine ja põrnitses neid altkulmu.

      „Mina helistasingi teile,” ütles Beate. „Me tahame rääkida Valentinist.”

      Naine lõi ukse pauguga kinni.

      Beate ootas veidi, kuni lohisevad sammud olid eemaldunud. Siis vajutas ta lingile ja avas ukse.

      Esikunagis rippusid riided ja kilekotid. Alati kilekotid. Millest see küll tuleb, et narkarid end alati kilekottidega ümbritsevad? imestas Katrine. Miks on neile nii tähtis oma maist vara nii ebakindlas pakendis säilitada, kaitsta ja transportida? Miks nad varastavad mopeede, esikunagisid ja teeserviise, ükskõik mida, aga mitte iial kohvreid ega spordikotte?

      Korter oli räpane, aga siiski mitte nii hull nagu narkourkad, kus ta seni oli käinud. Võib-olla seadis Irja, naine majas, mingid piirid ja koristas ise? Sest Katrine oletas millegipärast kohe, et ta on ainus, kes seda teha võiks. Ta järgnes Beatele elutuppa. Vanal, aga tervel kušetil magas meesterahvas. Kahtlemata laksu all. Haises higi, tubaka, õlles ligunenud puidu ja veel millegi magusa järele, mille päritolu Katrine ei teadnud ega tahtnudki teada. Seina ääres olid virnas kohustuslikud varastatud asjad, laste surfilauad, kõik läbipaistvasse kilesse pakitud, kõigil peal valgehai kujutis ja otsal mustad hambajäljed, nagu oleks hai surfilaua küljest tüki naksanud. Jumal teab, kuidas nad kavatsesid need rahaks teha.

      Beate ja Katrine läksid edasi kööki, kus Irja oli istunud väikese köögilaua äärde ja endale pläru keeras. Laual oli linik ja aknalaual kunstlilledega suhkrutoos.

      Katrine ja Beate istusid teisele poole lauda.

      „Muudkui sõidavad ja sõidavad,” ütles Irja, noogates tiheda liiklusega Uelands gate poole akna taga. Tema hääles oli just see krigin ja krägin, mida Katrine ootaski, kui oli näinud selle pisut üle kolmekümnese rauga nägu ja elamist. „Sõidavad ja sõidavad. Kuhu nad kõik lähevad?”

      „Koju,” pakkus Beate. „Või kodust ära.”

      Irja kehitas õlgu.

      „Teie olete vist ka kodust ära tulnud,” ütles Katrine. „Rahvastikuregistri aadress …”

      „Ma müüsin oma maja maha,” ütles Irja. „Ma sain selle päranduseks. See oli liiga suur. Liiga …” Ta ajas kuiva valge keele suust välja ja tõmbas sellega mööda suitsupaberi serva, Katrine aga lõpetas endamisi lause: suur kiusatus oli see maha müüa, kui päevarahast narko ostmiseks ei piisanud.

      „… halvad mälestused.”

      „Missugused mälestused?” küsis Beate ja Katrine oleks nagu maksahaagi saanud. Beate oli kriminalist ega tundnud ülekuulamise tehnikat, mistõttu ta esitas liiga laialivalguva küsimuse, tahtis kuulda kogu Irja elutragöödiat. Ja mitte keegi ei heieta seda põhjalikumalt ega aeglasemalt kui enesehaletsusest nõretav narkar.

      „See oli Valentin.”

      Katrine ajas end sirgu. Võib-olla Beate ikkagi teab, mida teeb.

      „Mis ta tegi?”

      Irja kehitas uuesti õlgu. „Ta üüris keldrikorterit. Ta … oli seal.”

      „Oli seal?”

      „Te ei tunne Valentini. Ta on teistsugune. Ta …” Naine klõpsis välgumihkliga ega saanud seda põlema. „Ta …” Klõpsis ja klõpsis.

      „Ta oli hull?” pakkus Katrine kannatamatult.

      „Ei!” Irja viskas välgumihkli suure vihaga käest.

      Katrine vandus mõttes. Nüüd oli hoopis tema amatöör, kes esitas suunavaid küsimusi, mis kitsendasid infot, mida muidu oleks saada õnnestunud.

      „Kõik ütlevad, et Valentin on hull! Ta ei ole hull! Asi on lihtsalt selles, et ta teeb midagi …” Irja vaatas aknast välja tänavale. Alandas häält. „Ta teeb midagi õhuga. Kõigil tuleb hirm peale.”

      „Kas ta peksis teid?” küsis Beate.

      Jälle suunav. Katrine püüdis Beatega silmsidet saada.

      „Ei,” vastas Irja. „Ta ei peksnud. Ta kägistas mind. Kui ma talle vastu rääkisin. Ta oli nii tugev, võttis mul ühe käega kaela ümbert kinni ja pigistas. Pigistas niikaua, kuni kõik hakkas ringi käima, seda kätt oli võimatu enda küljest ära saada.”

      Katrine oletas, et naeratus, mis üle Irja näo levis, oli mingi võllahuumor. Kuni Irja jätkas.

      „… ja imelik asi, et ma sain sellest kaifi. Ja see ajas mu kiima.”

      Katrine tegi tahtmatult grimassi. Ta oli lugenud, et hapnikupuudus ajus võis mõnele niiviisi mõjuda, aga ahistaja suhtes?

      „Ja siis te seksisite?” küsis Beate, kummardus ja korjas välgumihkli põrandalt üles. Süütas selle ja hoidis Irja näo ees. Irja pani suitsu kiiresti huulte vahele, kallutas end lähemale ja pahvis seda tõrkuvat leeki sisse. Puhus suitsu välja, naaldus toolikorjule ja vajus otsekui kokku, nagu oleks tema keha vaakumpakend, millesse suits oli augu põletanud.

      „Ta ei tahtnud alati seksi,” ütles Irja. „Siis läks ta välja. Mina aga istusin ja ootasin ja lootsin, et ta varsti tagasi tuleb.”

      Katrine pidi end kokku võtma, et mitte mühatada või oma põlgust kuidagi teisiti välja näidata.

      „Mida ta väljas tegi?”

      „Ma ei tea. Ta ei rääkinud midagi ja ma …” Jälle see õlakehitus. Õlakehitus kui ellusuhtumine, mõtles Katrine. Resignatsioon kui valuvaigisti. „… Ma vist ei tahtnud teada.”

      Beate köhatas. „Te andsite talle alibi nendeks kaheks õhtuks, kui tüdrukud tapeti.