Cornwalli võõras. Liz Fenwick

perekonna väga õnnelikuks ja vihastas isa vanemaid. Nende ainus lohutus oli, et ma polnud poeg ja pärija, keda nad nii meeleheitlikult soovisid, ning minu varane lapsepõlv möödus peaaegu ainult Euroopas.

      Jaunty tõstis pilgu, kujutledes Milanos asuvat ruumikat suurte akendega korterit, mis lõhnas mandlite järele, kuni see, mis oli tegelikult tema pilgu ees, kustutas minevikupildi. Teisel kaldal kõndis haigur, linnu erkvalge värvus tõusis muda taustal kontrastselt esile. Jaunty ei näinud enam värve. Tundus, nagu oleks maailm muutunud ühemõõtmeliseks. Jaunty oli tühi ja muda oli lihtsalt muda, mitte karmiinpunane, Preisi sinine, Hookeri roheline ega indigo varjundiga põletatud pruunikaskollane. Haigur oli valge, või kui täpne olla, siis lihtsalt värvitu, ei muud. Jaunty pilgutas silmi, lootes, et tema eristusvõime taastub, aga lind oli endiselt valge ja muda lihtsalt tume. Ta kirjutas edasi.

      Varases lapsepõlves olid mul peaaegu kogu aeg guvernandid ja ma reisisin ema karjääri tõttu koos vanematega palju ringi. Need olid päikesepaistelised vabadusaastad, täis muusikat ja värve, eriti violetset. Violetne oli ema lemmikvärv ja ta kandis selle värvi igat varjundit hallikast kahvatulillast sügavaima kuningliku purpurini.

      Tagasi vaadates valdab mind õnnetunne. Mind hellitati ja jumaldati. Euroopa oli minu mänguväljak ja klassiruum. Elasin keset keeli ja läksin pingutuseta üle ühelt keelelt teisele, ise seda tajumatagi. Mind ümbritses isa ja ema vastastikune armastus ja meie õnnemulli ei lõhkunud miski peale iga-aastaste reiside Inglismaale isa pere juurde.

      Mu isapoolsed vanavanemad elasid Cornwallis Polruan House’is, mis asus Lynheri jõe ülemjooksul. Kui ma olin väga väike, näis see mulle võlupaigana, seal olid vee äärde ulatuvad muruväljakud ja tiheda metsaga kaetud künkad. Mälestused neist varastest külaskäikudest on õnnelikud ja naerused. Aga kui sain suuremaks ja vanaisa suri, siis õhkkond muutus. Ema meiega enam kaasa ei tulnud ja ma tajusin, et vanaema ei olnud minuga üldse rahul. Kuna mu vanematel rohkem lapsi ei olnud, olin ma ainult märk sellest, et isa ei suutnud saada pärijat. Nii et igal aastal, kui saabusime Cornwalli, täitis ilusaid tube peale päikesepaiste jäine vaikus.

      Kui aastad möödusid, hakkasin koos isaga jõel käima. Ta õpetas mind vana jahiga purjetama ning vee peal või paadimajas olime eemal tema ema vaikimisest ja mossis näost. Vanaema ei naeratanud mitte kunagi. Nii et isa ja mina olime päevade kaupa purjetamas, ükskõik milline oli ilm. Pärast igat käiku Cornwalli pöördusin tagasi ema juurde, kes vangutas minu pruuni tedretähnilist nägu nähes pead. Ta kurtis isale, et too on rikkunud mu väljavaated sellise päevitunud näoga endale abikaasat leida, aga isa ja mina ainult naersime…

      Telefon helises. Jaunty ohkas ja jättis kirjutamise pooleli. Kes teda siis nüüd katkestab? Ta pidi kõik kirja panema, enne kui see kaob, aga telefon muudkui helises, helises ja helises. Jaunty pani sulepeale korgi peale ja tõukas ennast mõlema käega tooli käetugedele toetudes püsti. Liigesed klõpsatasid oma kohale ja iga samm telefoni poole pani teda nägu krimpsutama.

      Kirjutuslaua kohal olevate akende väikesed ruudud raamisid vaadet kolmest küljest. Lõuna pool Frenchman’s Creekis kerkis tõusuvesi. Otse Jaunty ees keerdus jõgi läände vastu loojuvale päikesele, põhjas kattusid Calamansaci kaldad aeglaselt veega. Jaunty avas kirjutuslaua sahtli ja võttis sealt vihiku. Päikesevalgus muutis lehekülgedele langedes need eredamaks ning Jaunty heitis pilgu aknast välja. Taevas oli peaaegu pilvitu, ta teadis, et see on pisut punaka varjundiga lillakassinine, aga ei näinud muud kui lihtsalt halli taevast.

      Värvid. Need on kadunud. Ma ei näe enam värve. Elu on muutunud tumedaks ja see, mis elu valgustas, on läinud. Mu mälu hääbub ja põhjus, miks ma ikka veel siin olen, oled sina, Gabriella.

      Nii palju oli öelda, Jaunty peas oli rohkesti asju, mis ajasid segadusse nii tema meeli kui ka sõrmi. Ta vaatas üle, mida oli eelmisel päeval kirjutanud, ja jätkas.

      Ma arvasin, et need päevad ei lõpe kunagi. Kasvasin pikaks ja saledaks, mul olid ema tumedad juuksed ja isa sinised silmad ning ma olin rohkem itaallane kui inglane. Aga siis, kui ma polnud purjetamas käinud, oli mu jume „otsekui portselannukul”, ütles mu itaallannast vanaema, mu nonna. Ta silitas pöidlaga mu põske, musitas siis mu ninaotsa ja kui ma silmad kinni panen, tunnen nüüdki veel põsel kõditavat hellitust ja mu ümber heljub tema lõhn, roosi- ja kaneelilõhn, otsekui oleks vanaema siin. Vanaema armastas kirglikult mõlemat: tema maja ja aed olid täis roose ning süüa tehes armastas ta kasutada kaneeli.

      Jaunty tee auras. Ta ei suutnud nonnast mõelda, ilma et tal oleks kõht tühjaks läinud. Kui ta olekski läinud kööki küpsise järele, poleks see täitnud temas olevat tühjust. Jaunty ohkas.

      Kui olin kuusteist, saadeti mind Inglismaale kooli ja inglannast vanaema jaoks piisavalt lugupeetavaks muutuma. Mina olin algusest peale selle plaani vastu, sest Inglismaa vanaema ei meeldinud mulle ja mina ei meeldinud temale. Cheltenhami naiskolledž ei saanud seda olukorda parandada. Olin seal otsekui hullusärgis, hea oli ainult see, et just seal hakati mu kunstiarmastust arendama. Nojah, maalimine oli leedi Penrose’i lapselapsele sobilik tegevus – aga ainult harrastusena.

      Joonistusõpetaja oli minu võimeid märganud. Ta julgustas mind ja ma veetsin iga vaba hetke kunstistuudios, katsetades kõiki võimalikke vahendeid. Vabadus kasutada õli, savi ja metalli pärast pliiatseid, vesivärve ja kriite avas mu silmad ning tuleviku mu ees. Kõik oli uus ja põnev.

      Jaunty silitas sõrmedega üle kirjutatu. Kas see oli tõesti oluline? Aastaid oli ta ennast veennud, et tõde pole tähtis, et vale ei tee kellelegi haiget. Ja kõigi nende aastate jooksul polnud keegi tema saladust teada saanud. Jaunty ohkas. Mõneks ajaks oli ta selle ise ka peaaegu unustanud, sest väljamõeldis oli usutavam. Kas keegi ikka pidi teadma? Ta võiks lasta tõel surra koos endaga ja kes sellest ikka hooliks? Kas pole siis parem, kui mõni asi jääbki ütlemata ja teadmata? Aga ei, ei. Hiljuti oli tung aus olla muutunud vastupandamatuks, Jaunty teadis, et ta peab Gabriellale ja kogu maailmale tõe ära rääkima.

      Kivide krabin tee peal kuulutas Gabriella saabumist. Jaunty oleks teinud enam-vähem kõik, mis võimalik, et pojatütar siia ei koliks, aga Gabriella oli peaaegu sama kangekaelne nagu ta ise.

      „Aga kui ma suren, kihutab see tema tagasi elu juurde. Kui mina olen läinud, ei jää ta enam siia.” Jaunty ütles seda valjusti ja vaatas toas ringi. „Tema jaoks pole siin midagi peale mälestuste.” Jaunty pilk langes pildile, millel oli tema poeg Philip. Nad oli kaotanud ta juba nii ammu.

      Jaunty tõusis. Kui ta sundis oma keha seda tegema, võinuks ta peaaegu kõik sirutuva selgroo lülid üle lugeda. Suurema osa päevi sai ta valuga hakkama, aga mõnikord, kui majja hiilis jõelt tõusev niiskus, pani liigeste jäikus teda lausa nutma. Õnneks polnud siiani kedagi juures, kes oleks võinud seda kuulda. Ja viimasel ajal panid teda nutma ka mälestused. Kuidas ta sai takistada neid oma mõtteisse tulemast? Gabriella pärast ta siiski pidi seda tegema.

      Helfordi paat liikus ülesvoolu Gweeki poole, tüürimehe korraldused kandusid aknast sisse. Kunagi kaubanduses olulised paadid olid nüüd kasutusel ainult spordis. Peaaegu iga päev nägi Jaunty mööda jõge sõitmas harjutavaid meeskondi, ja ta ei saanud teha muud kui vaadata. Jaunty ohkas ja pani vihiku kirjutuslaua sahtlisse. Ta keeras sahtli lukku ja pistis võtme särgitaskusse. Jaunty ei tahtnud, et Gabriella vihikut enne näeks, kui ta on surnud, ja see juhtub niigi liiga ruttu.

      Gabe liigutas pead ette-taha, kui ta akna alla keeras ja värsket õhku nautis. Ta oli peaaegu kohal. Traktorist möödudes lehvitas ta talumehele ja sõitis mööda külavaheteed edasi. Viimane teelõik võttis nii palju aega, ta igatses juba olla kodus veeäärses majas Bosworgys. See oli turvaline, maailmast eemal. Oli alati olnud. Kui ta möödus sealt, kus tee keeras Orchard Lane’ile ja Penarvon Cove’i poole, sõitis ta edasi mööda rööplikku rada ja aeglustas käiku, et vaadata Falmouthi lahele. Aastatega olid puud kõrgemaks kasvanud, varjates vaate peaaegu ära, aga mitte päris. Gabe naeratas ja tundis, kuidas pinge selges õhus hajub.

      Tee oli auklik ja liiga täis pakitud auto nurises, kui Gabe, hoolimata katsetest auke vältida, ikka nendesse sattus. Pannud sisse teise käigu, sõitis ta kolmest päikeselist õhtupoolikut nautivast jalutajast mööda allamäge. Veel mõnisada jardi, ja ta oligi värava juures. Gabe peatas auto