Krahv Monte-Cristo. 3. osa. Alexandre Dumas

e>

      I

      KOKKULEPE

      Järgmisel hommikul, kui Albert üles tõusis, tegi ta kohe Franzile ettepaneku minna külastama krahvi. Ta oli teda küll eile juba tänanud, aga tema arvates teene, mida krahv oli talle osutanud, vajas veel teistkordset tänuavaldust.

      Franzi tõmbas krahvi poole, aga samas tajus ta kerget hirmu ja seetõttu ei tahtnud ta lasta Albert’il üksi minna tolle mehe juurde ning läks temaga kaasa. Mõlemad juhatati salongi. Viie minuti pärast tuli krahv.

      “Härra krahv,” sõnas Albert tema poole astudes, “lubage, et ma kordan teile täna seda, mida ma teile eile õhtul juba ütlesin: ma ei unusta iialgi, millises olukorras te mulle appi tulite, ja ma pean alati meeles, et võlgnen teile oma elu või peaaegu elu.”

      “Armas naaber,” vastas krahv naerdes, “te liialdate oma tänuvõlaga minu vastu. Minu tõttu õnnestus teil oma reisikuludest paarkümmend tuhat franki kokku hoida ja see on kõik. Näete isegi, et sellest ei tasu üldse rääkida. Lubage, et ma väljendan omalt poolt vaimustust: teie sundimatu ja külmavereline käitumine oli imetlusväärne.”

      “Mis mul üle jäi, krahv?” sõnas Albert. “Ma kujutlesin, et olen mingi tühja asja pärast tülitsenud ja et sellele järgneb duell ja ma tahtsin neile röövlitele selgeks teha ühte asja: võideldakse kõikides maades kogu maailmas, aga ainult prantslased mõistavad võidelda naerdes. Aga minu tänuvõlga teie vastu see küll kuidagi ei kahanda ja ma tulin teilt küsima, kas mina oma sõprade või tutvuste tõttu ei saaks teile kuidagi kasulik olla. Minu isa krahv de Morcerf on hispaania päritolu ja väga hinnatud nii Prantsusmaal kui ka Hispaanias ja ma tulin teile ütlema, et mina ja need inimesed, kes mind armastavad, me oleme valmis teie heaks kõik tegema.”

      “Pean tunnistama, härra de Morcerf,” ütles krahv, “et ma ootasin teie pakkumist ja võtan selle heameelega vastu. Mu valik oligi juba langenud teile, et paluda teilt suurt teenet.”

      “Nimelt?”

      “Ma pole kunagi olnud Pariisis. Ma ei tunne Pariisi…”

      “Kas tõesti?” hüüatas Albert. “Te olete elanud tänaseni ja pole näinud Pariisi! Uskumatu!”

      “Nii see ometigi on; aga ma tajun nagu teiegi, et võimatu on kauem viivitada, ma pean tundma õppima vaimumaailma pealinna. Pean veel lisama, et võib-olla oleksin selle vältimatu reisi juba ammugi teinud, kui oleksin tundnud kedagi, kes oleks mind viinud seltskonda, kus mul ei ole mingeid suhteid.”

      “Teiesugusel mehel!” hüüdis Albert.

      “Te olete väga lahke. Aga kuna ma ei tea endal olevat muid väärtusi kui konkureerida miljonärina härra Aguado või härra Rothschildiga ja et ma ei lähe Pariisi selleks, et börsil mängida, on see väike takistus mind tagasi hoidnud. Teie pakkumine sunnib mind otsustama. Kui ma lähen Prantsusmaale, kas te olete siis nõus, härra de Morcerf (krahv ütles need sõnad kummalise naeratusega), kas te olete siis nõus avama mulle selle maailma uksed, kus ma olen niisama võõras kui mõni huroon või kotšin- hiinlane?”

      “Mis sellesse puutub, härra krahv, siis teen seda meeleldi ja suure rõõmuga,” vastas Albert. “Ja seda enam (kallis Franz, ärge minu üle liiga naerge!), et mind kutsub tagasi Pariisi kiri, mille ma sain täna hommikul ja milles on juttu mind puudutavatest sidemetest väga armastusväärse perekonnaga, kellel on parimad suhted Pariisi seltskonnas.”

      “Abielusidemetest?” naeris Franz.

      “Jumal paraku, jah! Nõnda siis, kui teie tulete tagasi Pariisi, näete mind taltsa mehena ja võib-olla perekonnaisana. See sobib hästi minu loomupärase tõsidusega, kas pole? Igatahes, krahv, ma kordan teile, mina ja minu omaksed, me kuulume ihu ja hingega teile.”

      “Ma võtan teie ettepaneku vastu,” ütles krahv. “Uskuge mind, mul puudus vaid see juhus, et ellu viia plaane, mis mul juba pikemat aega on mõttes mõlkunud.”

      Franz ei kahelnud hetkegi, et plaanid olid needsamad, millest krahv oli Monte-Cristo koopas paar sõna poetanud, ja ta jälgis krahvi nende sõnade ütlemise ajal, et tabada tema näol mingit jälge plaanide iseloomust, mis teda Pariisi viivad. Aga oli väga raske tungida selle mehe hinge, eriti veel siis, kui ta seda naeratuse taha varjas.

      “Aga, krahv,” ütles Albert, olles vaimustatud, et võib Monte-Cristo taolist meest seltskonda viia, “kas need teie plaanid ei näe välja pisut sedamoodi nagu põgusad mõttevälgatused, mis reisides tuhandete kaupa pähe tulevad, aga et nad on liivale rajatud, pühib esimene tuulepuhang nad minema?”

      “Ei, minu ausõna selle peale,” ütles krahv. “Ma tahan minna Pariisi, ma pean sinna minema.”

      “Millal?”

      “Siis, kui teiegi seal olete.”

      “Mina, oh taevake, kahe või kõige hiljem kolme nädala pärast,” ütles Albert. “Olenevalt sellest, kui palju tagasiminekuks aega kulub.”

      “Ma annan teile kolm kuud. Te näete, ajaga ma ei koonerda.”

      “Ja kolme kuu pärast,” hüüdis Albert rõõmsalt, “te tulete ja koputate mu uksele.”

      “Kas te tahate kohtumist täpselt päeva ja tunni pealt kindlaks määrata?” küsis krahv. “Ma hoiatan teid, et olen ahastamapanevalt täpne.”

      “Täpselt päeva ja tunni pealt,” ütles Albert. “See sobib mulle hiilgavalt.”

      “Olgu siis nii!” ütles krahv ja sirutas käe peegli kõrval rippuva kalendri poole. “Täna on 21. veebruar (ta tõmbas kella taskust), kell on pool üksteist hommikul. Kas te olete mind valmis ootama 21. mail kell pool üksteist hommikul?”

      “Suurepärane!” ütles Albert. “Hommikueine ootab teid.” “Kus te elate?”

      “Helderi tänavas number 27.”

      “Kas te elate üksi, ma ei häiri teid?”

      “Ma elan oma isa juures, kuid täiesti eraldi seisvas majas õueservas.”

      “Väga hea.”

      Krahv võttis oma märkmiku ja kirjutas sinna: “Helderi tänav number 27, 21. mail kell pool üksteist hommikul.”

      “Te võite olla kindel,” ütles krahv märkmikku taskusse pistes, “et teie seinakellaosuti ei ole minust täpsem.”

      “Kas ma teid enne ärasõitu veel näen?” küsis Albert. “Olenevalt sellest, millal te ära sõidate.”

      “Ma sõidan homme kell viis õhtupoolikul.”

      “Sellisel juhul jätan teiega hüvasti. Mul on asjatoimetusi Napolis ja ma tulen tagasi alles laupäeva õhtul või pühapäeva hommikul. Aga teie,” küsis krahv Franzilt, “kas teiegi, härra parun, sõidate ära?”

      “Jah.”

      “Prantsusmaale?”

      “Ei. Veneetsiasse. Ma jään veel aastaks või paariks Itaaliasse. “

      “Pariisis me siis teineteist ei näe?”

      “Kardan, et mul pole seda au.”

      “Head reisi siis, härrased,” ütles krahv kahele sõbrale ja ulatas kummalegi käe.

      Franz puudutas esimest korda selle mehe kätt; ta võpatas, käsi oli jäine nagu surnul.

      “Veel viimast korda,” ütles Albert, “asi on kindlalt otsustatud, aumeeste sõna selle peale, eks ole? Helderi tänav number 27, 21. mail kell pool üksteist hommikul?”

      “21. mail kell pool üksteist hommikul, Helderi tänav number 27,” kordas krahv.

      Noormehed kummardasid krahvi ees ja lahkusid.

      “Mis teil on?” küsis Albert Franzilt, kui nad oma tubadesse tagasi jõudsid. “Teil on nii murelik ilme.”

      “Jah,” ütles Franz, “pean teile tunnistama, et krahv on kummaline inimene ja ma olen mures selle kohtumise pärast, mille ta teiega Pariisis määras.”

      “Mures.. kohtumise pärast? Kas te olete hull, kallis Franz?” hüüdis Albert.

      “Mis parata,” ütles Franz, “hull või mitte, aga nii see on.”

      “Kuulge,” ütles Albert, “mul on väga hea meel, et mul on nüüd paras võimalus teile seda öelda, aga minu meelest olete alati olnud liiga tõrges krahvi vastu, tema on aga, vastupidi, meie suhtes alati lausa oivaliselt