Kuradimülgas. Leidlaps Francois. George Sand

olin tükk aega ja sügava nukrusega vaadanud Holbeini kündjat ja jalutasin nüüd ringi maal, mõeldes maaelule ja maaharija saatusele. Kahtlemata on kurb kulutada oma jõud ja elupäevad kiiva pinnase lõhestamisele, mis laseb endalt kiskuda oma viljakuse aarded, kui samaaegu tükike kõige tumedamat ja jämedamat leiba on päeva lõpul ränga töö ainsaks hüvituseks ja tasuks. Maapinda katvad rikkused, viljasaagid, puuviljad, rammusas rohus priskenevad uhked loomad on väheste omand ning enamiku kurnamise ja orjuses hoidmise vahend. Üldiselt ei armasta jõudeinimene ei põlde, ei niitusid, ei looduse vaatemängu, ei uhkeid loomi, kes peavad tema tarbeks teisenema kuldrahaks. Jõudeinimene tuleb maale otsima pisut õhku ja tervist, siis pöördub tagasi suurlinnadesse, pillama oma vasallide töö vilja.

      Tööinimene on omalt poolt liiga masendunud, liiga õnnetu ja liiga hirmul tuleviku ees, et nautida maakoha ilu ja talupojaelu võlusid. Ka temale tähendavad kuldsed viljaväljad, kaunid niidud, uhked loomad eküüde kotte, millest tema saab vaid armetu osa ja millest ei piisa tema vajaduste rahuldamiseks ja mida sellest hoolimata tuleb täita igal aastal, neid neetud kotte, et rahuldada peremeest ja maksta õiguse eest elada kokkuhoidlikult ja viletsalt tema valduses.

      Ja ometi, loodus on igavesti noor, ilus ja helde. Ta puistab ilu ja sära kõigile olendeile, kõigile taimedele, kellel lastakse vabalt areneda. Loodus valdab õnne saladust, ja keegi pole osanud temalt seda röövida. Õnnelikem inimene oleks see, kes, vallates oma tööoskusi ja töötades oma kätega, ammutab heaolu ja vabadust oma aruka jõu rakendusega, ja kellel oleks aega elada nii südame kui ajuga, mõista oma tööd ja armastada Jumala loomingut. Kunstnik kogeb seda laadi rõõmu looduse ilu vaatlemisel ja selle reprodutseerimisel; ent nähes maist paradiisi asustavate inimeste kannatusi, on sirgjoonelise ja õiglase kunstniku südamerõõm häiritud. Õnn oleks seal, kus vaim, süda ja käsi töötaksid ühel meelel Jumaliku ettehoolde silme all, kus valitseks püha harmoonia Jumala helduse ja inimhinge vaimustuse vahel. Siis võiks allegooriate kunstnik panna kõrvalvaos kõndiva ja piitsaga vehkiva haletsusväärse ja hirmsa surma asemele särava ingli, kes külvab laia käega õnnistatud vilja auravasse künnivakku.

      Ja unistust maainimese mahedast, vabast, kaunist, töökast ning lihtsast elust ei ole sugugi nii raske ette kujutada, et peaks selle kimääride valda liigitama. Vergiliuse nukker ja leebe “Oo, üliõnnekaks, kui vaid oma rikkusi tunneks, maamehed saaksid!”3 on kahetsus; aga nagu kõik kahetsused, on seegi ennustus. Tuleb kord päev, mil ka maaharija võib olla kunstnik, kui mitte selleks, et väljendada (mis tooks siis õige vähe sisse), siis vähemasti selleks, et tajuda ilu. Kas arvatakse, et see salapärane ilu intuitsioon ei ole temas juba instinkti ja ebamäärase unelma kujul olemas? Need, keda väike heaolu kaitseb juba praegu ja kelles äärmuslik õnnetus ei lämmata igasugust kõlbelist ja vaimset arengut, need juba tajuvad ja hindavad algelisel moel puhast õnne; ja muide, kui kannatuse ja kurnatuse rüpest on juba tõusnud poeetide hääled, miks arvatakse, et kätetöö välistab hingetegevuse? Kahtlemata on see välistamine ülemäärase töö ja sügava viletsuse üldine tagajärg; ei maksaks aga öelda, et kui inimene töötab mõõdukalt ja kasulikult, et siis on vaid halbu töölisi ja halbu poeete. See, kes ammutab ülevat naudingut ilu tajumisest, on tõeline poeet, kuigi ta pole ühtegi värssi oma elus kirjutanud.

      Mu mõtted liikusid selle suunas, ja ma ei pannudki tähele, et usk inimese õppimisvõimesse oli minus tugevnenud välise mõju tõttu. Ma kõndisin põllu ääres, mida talupojad valmistasid ette eelolevaks külviks. Areen oli avar nagu Holbeini gravüüril. Ka maastik oli avar ja piiratud suurte roheluseribadega, millel oli punakas varjund sügise lähenemise tõttu; tumepruun lai maa-ala, kuhu hiljutised vihmad olid jätnud mõnda vakku päikesepaistes hõbeniredena sädelevaid veejooni. Päev oli selge ja mahe, ja äsja adrahõlmadest avatud maapinnast hõngus kerget auru. Kõrgel põllunõlval vana mees, kelle lai selg ja karm nägu meenutasid Holbeini pilti, kuid kelle riided ei rääkinud viletsusest, lükkas tähtsalt oma vanaaegse kujuga atra, mida vedasid kaks rahulikku kahvatukollase karvaga härga, tõelised põllupatriarhid. Kõrget kasvu, natuke kõhnad, sarved pikad ja mahapööratud – vanad töötegijad, keda pikk harjumus on teinud vendadeks, nagu neid meie pool kutsutakse, ja kui nad teineteisest ilma jäävad, siis ei lähe nad tööle uue kaaslasega ja surevad kurvastusest. Inimesed, kes maaelu ei tunne, peavad härja kiindumust oma rakendikaaslasesse muinasjutuks. Tulgu nad ometi vaatama laudanurka, kus õnnetu, kurnatud ja kõhn loom oma saba vastu lihata külgi peksab, ahastuse ja põlgusega talle toodud söögi peale lõõtsub, silmad ainiti ukse poole, kraapides jalaga tühja kohta enda kõrval, nuhutades iket ja kette, mida tema kaaslane on kandnud, ja kutsudes teda vahetpidamata südantlõhestava möirga- misega. Härjaajaja ütleks: “See härjapaar on omadega läbi; tema vend on surnud ja see enam tööd ei tee. Tuleks teda nuumata ja maha tappa; aga ta ei taha süüa ja varsti sureb ta nälga.”

      Vana kündja töötas aeglaselt, vaikides, jõudu tarbetult kulutamata. Tema kuulekas rakend ei kiirustanud temast rohkem. Ent tänu pidevale meelelahutuseta tööle ja äraproovitud ning vaoshoitud jõukulule oli tema vagu niisama kiiresti küntud kui tema pojal, kes pisut eemal kündis nelja natuke vähem jõulise härjaga tihkemal ja kivisemal maalapil.

      Siis aga paelus mu tähelepanu tõeliselt kaunis vaatepilt, ülev aine kunstnikule. Künnimaa teises servas töötas toreda välimusega mees suurepärase rakendiga: neli noort härjapaari – tume, tulehelkidena veiklev pruunjas karv, lühikesed krässuskarvalised pead, millest on veel tunda metsikut härga, suured vihased silmad, äkilised liigutused, närviline ja hüplik töö, mis teeb nad tõrksaks ikke ja härjavitsa vastu ja paneb vaid vihast värisedes kuuletuma hiljaaegu pealesurutud ülemvõimule. Neid nimetatakse äsjaikestatud härgadeks. Mees, kes neid ajas, pidi üles harima kunagi karjamaaks olnud ja vanu kände täis maalapi – vägilasetöö, milleks vaevalt piisas tema energiast, noorusest ja kaheksast peaaegu taltsutamatust loomast.

      Kuue- või seitsmeaastane laps, ilus nagu ingel, õlad kaetud särgikese peale pandud kitsenahaga, mis andis talle väikese Ristija Johannese välimuse renessansiaja kunstnike maalidel, kõndis adra kõrvalvaos ja torkis härgade külgi pika ja peenikese vitsaga, millel oli otsas tömp nõel. Uhked loomad värisesid lapse väikese käe all ja panid rigisema laubale kinnitatud ikke ja jutad ning ais jõnksus järsult. Kui mõni juur peatas adratera, karjus kündja võimsa häälega, kutsudes iga looma nimepidi, aga pigem tegi ta seda rahustamiseks kui ergutamiseks; sest äkilisest vastupanust ärritatud härjad hüppasid, kaevasid maad oma laiade harkis jalgadega ja oleksid tormanud kõrvale, tirides atra üle põllu, kui noor mees poleks oma hääle ja vitsaga tagasi hoidnud nelja esimest looma ja laps nelja ülejäänut. Vaeseke karjus ka häälega, mille oleks tahtnud muuta kohutavaks, aga mis jäi mahedaks ja ingellikuks nagu ta nägugi. Kõiges selles oli jõu ja graatsia ilu: maastik, mees, laps, ikkes härjad; ja hoolimata võimsast võitlusest, kus allutati maa, oli selles midagi mahedat ja kõige kohal hõljuva sügava rahu tunnet. Kui takistus oli ületatud ja rakend jätkas oma ühtlast ja pidulikku liikumist, siis kündja, kelle teeseldud ägedus oli vaid jõuharjutus ja energiakulu, omandas äkki taas lihtsakoeliste hingede rahu ja heitis isalikku rahulolu täis pilgu oma lapsele, kes vaatas tagasi ja naeratas talle. Siis alustas see noor perekonnaisa pidulikku ja nukrat laulu, mida kohalik põline tava ei anna edasi kõigile kündjatele vahet tegemata, vaid ainult neile, kes tunnevad kõige paremini tööhärgade ergutamise ja innustamise kunsti. Sellel laulul, mille päritolu peeti võib-olla pühaks ja millele kunagi ammu omistati salapärast mõju, arvatakse veel tänapäevalgi olevat võime ülal hoida loomade julgust, leevendada nende rahulolematust ja teha meeldivamaks nende pikk tüütu töö. Sellest ei piisa, kui inimene oskab neid juhtida, kündes täiuslikult sirge vao, kergendades nende koormat adrahõlma tõstmise ja pinnasesse vajutamisega: inimene ei ole täiuslik kündja, kui ta ei oska laulda härgadele, ja see on kunst omaette, mis nõuab erilist kalduvust ja oskusi.

      See laul on tegelikult teatud liiki retsitatiiv, mida katkestatakse või võetakse üles omatahtsi. Tema reeglipäratu vorm ja muusikakunsti normidele mittevastavad intonatsioonid muudavad ta edasiandmatuks. Kuid sellele vaatamata on see ilus laul, sedavõrd omane iseloomulikule tööle, mille saatjaks ta on, härgade kõnnile, maakohtade rahule, lihtsakoelistele inimestele,

3

Vergilius, “Georgica”, II laul, värsid 458 – 459 (tõlkinud L. Anvelt). – “Rooma kirjanduse antoloogia”. Tallinn, 1971, lk. 284.