Kuradimülgas. Leidlaps Francois. George Sand

ometi, Germain? Ma ei tea, miks te arvate halvasti sellest naisest; te tulete ikka selle juurde tagasi!”

      “Kuradile naine!” ütles Germain. “Ma tahan tulla selle juurde tagasi, et sellega enam mitte kunagi tegemist teha. Milleks on mulle vaja naist, keda ma ei tunne?”

      “Isa, kallis,” ütles laps, “miks sa räägid täna kogu aeg oma naisest, ta on ju surnud?..”

      “Jumal paraku! Sina ei ole siis teda unustanud, oma õnnetut kallist ema?”

      “Ei, sest ma nägin, kuidas ta pandi ilusasse valgesse puukasti ja vanaema viis mind tema juurde, et ma teda suudleksin ja ütleksin talle hüvasti!.. Ta oli täitsa valge ja täitsa külm, ja igal õhtul laseb mu tädi armsat Jumalat paluda, et ema läheks ennast soojendama tema juurde taevasse. Mis sa arvad, kas ta on nüüd seal?”

      “Ma loodan, kallis laps. Aga palvetama peab ikka, see näitab su emale, et sa teda armastad.”

      “Ma lähen oma palvet lugema,” sõnas laps, “ma ei mõtelnud seda täna õhtul teha. Aga ma ei saa seda üksi öelda, natuke läheb mul alati meelest. Väike-Marie peaks mind aitama.”

      “Jah, Pisi-Pierre, ma aitan sind,” ütles neiu. “Tule, põlvita siia minu juurde!”

      Laps põlvitas neiu seelikusaba peale, pani väikesed käed risti, ja hakkas oma palvet lugema, algul usinalt ja innukalt, sest algus oli tal hästi peas; siis aga aeglasemalt ja kõheldes, ja lõpuks sõna-sõnalt korrates, mida Väike-Marie talle ette ütles, kuni lõpuks jõudis oma palve selle kohani, kus uni igal õhtul ta üle võimust võttis, ja ta polnud kunagi suutnud seda lõpuni öelda. Seegi kord viisid tähelepanelik jälgimine ja tema enda monotoonne hääl samale tulemusele, ta sai suurivaevu viimased silbid suust ja alles siis, kui oli neid kolm korda järjest korranud, läks ta pea raskeks ja vajus Marie rinnale; tema käed lõtvusid, vajusid laiali ja langesid avatult põlvedele. Lõkketule valgel vaatles Germain oma väikest inglit toetumas noore neiu najale, kes hoidis lapse ümbert kinni ja soojendas tema blonde juukseid oma puhta hingeõhuga ja kes oli ennastki lasknud kaasa haarata hardast unelemisest ja palvetas mõttes Catherine’i hinge eest. Germain oli liigutatud ja otsis sõnu, mida võiks öelda Väike-Marie’le, et näidata talle, kui väga ta teda austab ja on talle tänulik, aga ei leidnud midagi, mis oleks tema mõtet edasi andnud. Ta astus Marie juurde, et suudelda poega, keda Marie ikka veel oma rinnal hoidis, ja tal oli raske oma huuli poisi laubalt ära võtta.

      “Te suudlete teda liiga kõvasti,” ütles Marie, tõugates põllumehe pea õrnalt eemale, “te äratate ta üles. Las ma panen ta uuesti pikali, ta on juba läinud unenägude paradiisi.”

      Laps laskis ennast pikali panna, aga sirutades end sadula kitsenahal, küsis ta, kas ta on Halli turjal. Siis, lüües oma suured sinised silmad lahti ja vaadates natuke aega üksisilmi puude oksi, näis ta unistavat lahtisi silmi või oli jahmunud mõttest, mis oli päeva jooksul ta pähe hiilinud ja mis une tulekul sõnadeks vormus. “Kallis isa,” ütles ta, “kui sa tahad mulle anda teise ema, siis ma tahan, et see oleks Väike-Marie.”

      Ja vastust ootamata pani ta silmad kinni ning uinus.

      X

      Külma kiuste

      Väike-Marie paistis lapse kummalisi sõnu võtvat vaid kui sõprusavaldust; ta mässis lapse hoolikalt sisse, õhutas tuld, ja et udu lähedal oleva lombi kohal näis olevat seal magama jäänud ega tahtnud sugugi hõreneda, soovitas ta Germainil seada end tule juurde ja natuke tukastada.

      “Ma näen, et uni hakkab teid juba vaevama,” ütles ta mehele, “sest te ei lausu enam sõnagi ja vaatate tulle nagu teie väikseke natukese aja eest. Magage, ma valvan teie ja lapse järele.”

      “Nüüd magad sina,” ütles põllumees, “ja mina valvan teid mõlemat, sest kunagi pole mul olnud vähem tahtmist magada. Mul on viiskümmend mõtet peas.”

      “Viiskümmend on palju,” ütles neiu pisut pilkava tagamõttega. “Paljud inimesed oleksid õnnelikud, kui neil ükski oleks.”

      “Nojah, kui ma ei olegi võimeline selleks, et mul oleks viiskümmend mõtet peas, siis igatahes on mul üks mõte, millest ma ei suuda juba tund aega lahti saada.”

      “Ma ütlen teile, mis mõte see on, nagu ka need mõtted, mis teil enne olid.”

      “No eks sa siis ütle, kui sa seda ära aimad, Marie. Ütle, see meeldiks mulle.”

      “Tund aega tagasi mõtlesite te söömisele…” vastas Marie, “ja praegu mõtlete magamisele.”

      “Marie, ma olen vaid härjaajaja, aga sina pead mind lausa härjaks. Sa oled õel tüdruk, ja ma näen, et sa ei taha minuga juttu rääkida. Jää siis magama, see oleks targem kui norida inimese kallal, kes pole sugugi rõõmus.”

      “Kui te tahate juttu rääkida, eks räägime siis,” ütles väike tüdruk, heites poolpikali poisi juurde ja nõjatades pea sadula najale. “Te vaevate ennast, Germain, ja te ei ole seejuures sugugi vapper nagu mehele kohane. Mida peaksin ütlema mina, kui ma ei kaitseks ennast oma parema äranägemise järgi omaenda mure vastu?”

      “Jah muidugi, ja see vaevabki mind, mu vaene laps! Sa lähed elama kaugele oma sugulastest, vastikule maale keset nõmmesid ja soid, kus sa võid saada sügisepalaviku, kus villaloomad ei lähe priskeks, mis teeb alati muret hoolsale karjasele; sa pead olema võõraste inimeste keskel, kes võib-olla ei ole head sinu vastu, kes ei mõista, mida sa väärt oled. Vaata, see teebki mulle rohkem vaeva, kui ma sulle öelda oskan, ja ma tahaksin su tagasi viia sinu ema juurde, selle asemel et minna Fourche’i.”

      “Teis räägib teie hea süda, aga mitte mõistus, vaene Germain; ei tohi nõnda argpüksi kombel oma sõpru kohutada, ja selle asemel et mulle näidata minu saatuse halbu külgi, peaksite näitama head poolt, nagu te seda tegite siis, kui me sõime Rebeci pool.”

      “Mis parata! Tollel hetkel paistis see mulle nii, aga praegu paistab hoopis teistmoodi. Oleks parem, kui sa leiaksid endale mehe.”

      “See ei ole võimalik, Germain, ma ütlesin juba teile; ja et see ei ole võimalik, siis ma sellele ei mõtle.”

      “Aga kui siiski leiaks? Kui sa mulle ütleksid, missugust meest sa tahaksid, võib-olla ma suudaksin midagi välja mõelda.”

      “Välja mõelda ei tähenda veel leida. Mina ei mõtle midagi, sest see kõik on ilmaaegu.”

      “Sul ei ole tulnud mõttesse leida mõni rikas?”

      “Ei, muidugi mitte, sest ma olen vaene kui Iiob.”

      “Aga kui ta elaks lahedalt, siis poleks sul sugugi paha, sul oleks hea eluase, saaksid korralikult süüa, käiksid hästi riides ja elaksid tublide inimeste peres, kes lubaksid sul abistada oma ema?”

      “Seda muidugi, jaa! Abistada ema soovin ma kõigest hingest.”

      “Ja kui midagi niisugust leiaks, ja kuigi mees ei ole enam esimeses nooruses, siis poleks sa liiga nõudlik?”

      “Oh, andke andeks, Germain. Just seda pean ma väga tähtsaks. Mulle ei meeldiks vana mees.”

      “Vana muidugi mitte. Aga näiteks minuealine mees?”

      “Teie olete liiga vana minu jaoks, Germain. Mulle meeldiks niisugune iga, nagu on Bastienil, kuigi Bastien ei ole nii ilus mees kui teie.”

      “Sulle meeldiks seakarjus Bastien?” ütles Germain tõredalt. “Poiss, kellel on samasugused silmad kui loomadel, keda ta karjatab?”

      “Ma ei hooliks ta silmadest, sest ta on kaheksateistaastane.”

      Germain tundis kohutavat armukadedust. “Ma näen, et sa hoolid Bastienist. Tõesti naljakas mõte!”

      “Jaa, see oleks naljakas,” vastas Väike-Marie naeru lõkerdades, “ja temast saaks naljakas abielumees. Teda võib panna uskuma ükskõik mida. Näiteks ühel päeval võtsin ma preestrihärra aias maast tomati; ma ütlesin talle, et see on ilu; punane õun, ja tema lõi sellele hambad sisse nagu