Ross Poldark. Esimene Poldarki raamat. Winston Graham

otsekohe teie tarvis saduldada.”

      „Ei, oodake. Päevavalgust veel jätkub. Pange hobune valmis tunni aja pärast.”

      Taas tänaval, seadis Ross sammud kitsukesele Church Lane’ile. Jõudnud selle lõppu, pööras ta paremale, ning olles jõudnud mööda koolist, kus tema haridustee nii ebaväärikalt oli lõppenud, jäi seisma maja ees, mille uksele kinnitatud sildilt võis lugeda: „Nat. G. Pearce. Notar.” Ta pidi mitu korda kellanööri sikutama, enne kui üks vistrikulise näoga naine ta sisse laskis.

      „Ärra Pearce on olnd täna tõbine,” lausus too. „Lähen kaen, kas ta on nõus teid vastu võtma.”

      Naine ronis mööda puittreppi üles ja hõikas mõne aja pärast üle puukoidest puretud käsipuu, et Ross võib tulla. Noormees läks käsikaudu üles ja juhatati suurde tuppa.

      Härra Nathanial Pearce istus kaminas leegitseva tule ees tugitoolis, sidemetesse mähitud jalg tõstetud teisele toolile. Ta oli tüse mees, kelle lai nägu oli liigsöömisest helelilla nagu ploom.

      „No vaat kus alles üllatus, mis sa kostad – härra Poldark! Missugune rõõm! Andke andeks, et ma ei tõuse: vana häda, iga uus tõvehoog näikse olevat eelmisest hullem. Võtke istet.”

      Ross pigistas talle sirutatud niisket kätt ja valis tooli, mis jäi – viisakuse piirides – kaminast võimalikult kaugele. Toas oli talumatult palav ning õhk oli umbne ja läppunud.

      „Kui te ehk mäletate,” lausus ta, „siis kirjutasin teile, et tulen sel nädalal tagasi.”

      „Ah jaa, härra … kapten Poldark; ei tulnud esimese korraga meelde; kui kena, et koduteel läbi astusite.” Härra Pearce kohendas parukat, mis oli tema ametile kohaselt eest kõrge, samal ajal kui taga rippus keskelt kokku seotud pikk kott. „Olen siin nii üksildane, kapten Poldark, tütrest pole mulle mingit seltsi: ta on pööranud mingisse metodisti usku ja käib peaaegu igal õhtul väljas palvetunnis. Räägib nii palju jumalast, et täitsa piinlik hakkab. Joote ehk klaasikese Kanaari veini?”

      „Mu külaskäik on paraku lühike,” lausus Ross. Teisiti ei saa, mõtles ta, vastasel korral sulan lihtsalt ära. „Kiirustan koju, mõtlesin ainult, et astun vahepeal teie juurest läbi. Teie kiri jõudis minuni kõigest paar nädalat enne seda, kui meie laev New Yorgist väljus.”

      „Armas aeg, kui kaua see teel oli; ja missugune löök: te olete haavata saanud – kas raskesti?”

      Ross leidis jalale parema asendi. „Lugesin teie kirjast, et mu isa suri märtsis. Kes on siis senikaua valduste eest hoolt kandnud, kas onu või teie?”

      Härra Pearce kratsis hajameelselt rüüsidega kaetud rinnaesist. „Tahate kindlasti, et oleksin teiega avameelne.”

      „Muidugi.”

      „Nojah, kui hakkasime tema asju uurima, härra … ee … kapten Poldark, tuli ilmsiks, et seal polegi enam suurt midagi, mille eest hoolt kanda.”

      Rossi suu venis aeglaselt muigele; nõnda paistis ta noorem ja raskem oli aru saada, mida ta mõtleb.

      „Kõik oli mõistagi jäetud teile. Kui hakkate ära minema, annan teile testamendi koopia; kui oleksite surnud enne isa, olnuks pärija tema vennatütar Verity. Kui kinnisvara välja arvata, ei olegi teil õieti muud oodata. Ai, see sindrinahk valutab hullusti!”

      „Ma ei ole iial pidanud oma isa jõukaks meheks. Mul oli oma kindel põhjus, miks ma küsisin ja miks see mind huvitab. Kas isa maeti Sawle’i?”

      Notar jättis kratsimise katki ja seiras noormeest kavalalt. „Kavatsete nüüd vist Namparasse elama asuda, kapten Poldark?”

      „Seda küll.”

      „Kui peaksite vajama minu teeneid, olen rõõmuga valmis aitama. Pean ütlema,” jätkas härra Pearce kiiruga, nähes noormeest tõusmas. „Pean ütlema, et leiate oma valdused ilmselt eest kaunikesti käest ära lastuna.”

      Ross pöördus tema poole.

      „Ma pole seal ise kohal käinud,” ütles härra Pearce, „see jalg, teate, igavene häda sellega – ja mul pole veel viitkümmend kahtki turjal –, aga mu sekretär käis. Teie isa oli juba pikka aega põdur, ning kui peremeest pole kontrollimas, lastakse asjadel ikka allamäge veereda, kas pole? Ega teie onugi ole enam just noor mees. Kas Paynter tuli teile hobusega vastu?”

      „Nõnda oli kokku lepitud jah, aga näha pole teda kuskil.”

      „Aga siis, mu armas härra, võiksite ju jääda ööseks meile. Tütar jõuab mulle veel õhtusöögi valmistada, kui oma palvetunnist tagasi tuleb. Täna õhtul sööme sealiha, just, sealiha ja siis mõnus voodi – see sobiks mulle hästi.”

      Ross võttis taskuräti ja pühkis nägu.

      „Tänan lahke pakkumise eest. Aga kui olen kord kodule nii lähedal, eelistan jõuda sinna juba täna.”

      Härra Pearce ohkas ja ajas end tugitoolis püstakile. „Ulatage mulle siis käsi, olge nii kena. Toon teile testamendi koopia, et saaksite seda kodus rahulikult lugeda.”

      Teine peatükk

1

      Trenwithi mõisamajas söödi õhtust.

      Tavaliselt olnuks õhtusöök selle aja peale juba läbi – kui Charles Poldark ja tema pere õhtustasid omavahel, kestis söömaaeg harva üle kahe tunni –, aga täna oli erandjuhtum. Külaliste tõttu serveeriti toit maja keskel paiknevas hallis, mis oli muidu liiga suur ja kõle, et seal pereringis einestada.

      Pika kitsa tammepuust laua ääres istus kümme inimest. Selle otsas oli end sisse seadnud Charles ise ja tema vasakul käel istus tütar Verity. Paremal oli Elizabeth Chynoweth ja tema kõrval Charlesi poeg Francis. Järgnesid Elizabethi vanemad härra ja proua Chynoweth ning laua teises otsas pudistas pehmet toitu ja mälus seda oma hambutu suuga tädi Agatha. Teisel pool lauda ajas nõbu William-Alfred juttu doktor Choake’i ja tema prouaga.

      Kala- ja linnuprae ning liharoogadega oli lõpule jõutud ning Charles oli just käskinud lauale kanda magustoidu. Söögi ajal vaevasid peremeest nagu alati gaasid ja tema kõhutuul tekitas naiskülalistes piinlikkust.

      „Tont võtaks,” ütles ta, lõpetades toitudest küllastunud seltskonnale laskunud vaikuse. „Ma ei mõista, miks ei võiks teie, kaks tuvikest, abielluda juba homme, selle asemel et oodata terve kuu või rohkemgi. Hõkk! Mis teil veel vaja on? Kas kardate, et võite ümber mõelda?”

      „Kui asi oleks ainult minu otsustada, siis võtaksin sinu nõu kuulda,” ütles Francis. „Aga see on samal määral Elizabethi päev.”

      „Ühe lühikese kuu jõuab ikka oodata,” lausus proua Chynoweth, sõrmitsedes kleidi rinnaesise kenal kalliskividega kaunistatud pitsil lebavat medaljoni. Tema ilusat välimust inetas pikk aplalt esileküündiv nina; neile, kes teda esimest korda nägid, tuli ehmatusena, et säärane ilu on rikutud. „Ei saa ju isegi minult oodata, et suudaksin nii kiiresti pulmadeks valmistuda, rääkimata siis mu vaesest lapsest. Tütre laulatuses elab ema uuesti läbi enda oma. Mina küll soovin, et võiksime valmistuda selleks ulatuslikumalt.” Ta vaatas abikaasa poole.

      „Mis asja ta ütles?” küsis tädi Agatha.

      „Nojah, kui nii, siis nii,” ütles Charles Poldark. „Mis seal ikka. Eks me pea siis ootama, kui nemad on nõus ootama. Tõstan klaasi. Õnneliku paari terviseks!”

      „Sa oled pakkunud seda toosti juba kolm korda,” õiendas Francis.

      „Mis siis. Neli on õnnelikum number.”

      „Aga ma ei saa sinuga võidu juua.”

      „Kuss, poiss! See pole üldse tähtis.”

      Naerdi natuke ja tervisenaps sa joodud. Sel ajal kui klaasid leidsid jälle kõlksatades laual oma koha, toodi sisse küünlad. Seejärel ilmus majapidajanna proua Tabb õunapirukate, ploomikoogi ja tarretistega.

      „Nõndaks,” ütles Charles, vehkides noa ja kahvliga kõige suurema õunapiruka kohal. „Loodetavasti pole see üksnes ilus,