Ross Poldark. Esimene Poldarki raamat. Winston Graham

kuigi pole ehk minu asi oma poega kiita. Kaks vana head perekonda. Kui mul olnuksid jalad all, oleksin astunud jõulude ajal Jonathani poolt läbi ja ajanud need asjad joonde. Oleme sellest küll varemgi rääkinud, aga tema ütles, et oodaku me, kuni Ross tagasi tuleb.”

      „Tarvis hakata minema,” ütles Charles ja ajas end tooli kägisedes jalule. „Loodan, et poiss võtab tagasi tulles aru pähe, ükskõik kas ta abiellub või mitte. See kamp, kellega ta ringi ajas, ei kõlvanud kusagile.”

      „Oled sa muidu Chynowethidega viimasel ajal läbi käinud?” Joshua ei lasknud end häirida sellest, et talle tema tegematajätmisi meelde tuletati. „Ma ise olen ju maailmast ära lõigatud ja Prudiet huvitavad ainult Sawle’i skandaalid.”

      „Oh, mõnikord ikka satume nägema. Verity ja Francis nägid neid suvel Truros ühel peol …” Charles kiikas aknast välja. „Susi mind söögu, kui see ei ole Choake. Noh, nüüd on sul jälle seltsi ja ise veel ütlesid, et sind ei käida üldse vaatamas. Ma siis lähen.”

      „Ta tuleb ainult uurima, kui kiiresti tema rohud mu hauda ajavad. Või siis poliitikast rääkima. Just nagu läheks mulle korda, kas rebane1 kükitab oma urus või jahib tooride tibukesi.”

      „Noh, tee, nagu ise tahad.” Ehkki Charles oli üpris kogukas, ajas ta end hämmastavalt kiiresti püsti, võttis kübara ja ratsakindad ning valmistus lahkuma. Korraks peatus ta veel voodi ees, arutledes endamisi, kuidas oleks kõige parem jumalaga jätta, samal ajal kui akna tagant kostis kabjaplaginat.

      „Ütle, et ma ei taha teda näha,” lausus Joshua pahuralt. „Ütle, et tohterdagu nende tõmmistega oma tobedat naist.”

      „Rahune nüüd,” manitses Charles. „Et ma ei unustaks: tädi Agatha käskis tervitada; ütles, et sa pead jooma kuuma õlut suhkru ja munaga. Tema jutu järgi teeb see su terveks.”

      Joshua pahameel andis järele.

      „Tädi Agatha on tark vanamoor. Ütle talle, et teen, nagu ta õpetas. Ja veel … ütle, et hoian talle enda kõrval kohta.” Ta hakkas köhima.

      „Jumal olgu sinuga,” paristas Charles ja poetas end toast välja.

      Joshua jäi üksi.

      Pärast Rossi lahkumist oli ta veetnud palju üksildasi tunde, aga nendes ei tundunud olevat midagi hullu, enne kui ta oli kuu aega tagasi sunnitud voodisse jääma. Nüüd hakkasid need tunnid teda rõhuma ja tõid pähe igasuguseid mõtteid. Mehena, kellele meeldis viibida vabas õhus ja kelle päevad pidid alati olema täis tegevust, tundis ta, et niisugune hädine ja sünge voodihaige inimese elu ei väärigi elu nime. Tal polnud oma ajaga midagi muud peale hakata kui meenutada minevikku, ent minevik ei pakkunud sugugi alati meeldivat mõtteainet.

      Joshua mõtted läksid ikka ja jälle oma ammu surnud naisele Grace’ile. Grace oli olnud tema talisman. Kuni naine elas, läks kõik hästi. Joshua oli rajanud kaevanduse ja nimetanud tema järgi ning see andis rikkalikult toodangut; täis uhkust ja lootust, oli ta hakanud ehitama seda maja; peres kasvas kaks tugevat poega. Joshua oli teinud ulaelule lõpu ja hakanud korralikuks, lubades endale, et jõuab nii mõneski vallas Charlesist ette; ta ehitas selle maja mõttega, et temast alguse saav Poldarkide sugupuu haru ajab juured sama kindlalt maasse kui peamine, Trenwithi haru.

      Grace’i surma järel keeras õnn talle selja. Majaehitus jäi pooleli, kaevandus hingitses vaevaliselt ning näis, nagu oleks koos Grace’iga kadunud ka tema soov kulutada kummalegi raha ja aega. Hoone sai siiski läbi häda valmis, kuigi palju plaane jäi teostamata. Siis tuli sulgeda ka Wheal Vanity ja tagatipuks suri väike Claude Anthony.

      … Ta kuulis doktor Choake’i ja oma venda välisukse juures juttu ajamas: venna kähedat ja lohisevat tenorit ning Choake’i madalat aeglast ja üleolevat häält. Temas tõstsid pead viha ja abitus. Mis kuradi pärast peavad nad tema trepi peal heietama – räägivad muidugi temast, noogutavad teineteisele takka kiites pead ja ütlevad: oojaa, eks see olnud ju ette teada. Joshua sikutas voodi kõrval rippuvat kellanööri ja ootas vihast vahutades, et hakkaks juba kostma Prudie tuhvlite tatsumist.

      Lõpuks jõudiski teenija kohale ning jäi, lohmakas ja laialivalguv, ukseavas seisma. Joshua pidi hääbuvas valguses lühinägelikult silmi kissitama, et teda näha.

      „Too küünlaid, naisterahvas! Kas tahad, et peaksin pimedas surema? Ja aja need kaks vanameest minema.”

      Prudie tõmbas küüru selga nagu õnnetust kraaksuv vares. „Kas räägite õite doktor Choake’ist ja ärra Charlesist või?”

      „Kellest siis veel?”

      Prudie läks välja ja Joshua kuulas uuesti tärkava vihaga, kuidas ukse ees pominal kõneldi. Ta vaatas keppi otsides ringi, täis otsustavust ajada end viimsest jõust jalule ja minna välja nende juurde. Aga siis valjenesid hääled taas: jäeti hüvasti ning kostis kabjaplaginat, kui hobune üle munakivide jõe poole sörkis.

      Charles oli läinud. Jäi veel Choake …

      Uksele koputati valjusti ratsapiitsaga ja arst astus sisse.

      Thomas Choake oli pärit Bodminist, aga praktiseerinud Londonis, abiellunud õllepruuli tütrega ning pöördunud seejärel tagasi kodukanti ja ostnud endale Sawle’i lähedal väikese koha. Tol pikal kohmakal mehel olid kõmisev hääl, õlekarva kulmud ja kärsitu suu. Väikemõisnike silmis oli ta hinnas: Londonis praktiseerinud tohter pidi ju kindlasti olema kursis kõigi arstiteaduslike uuendustega. Choake oli paljude ümberkaudsete kaevanduste arst ja käsitses nuga sama bravuurselt kui jahirelva.

      Joshua pidas teda soolapuhujaks ja oli mitu korda kaalunud, kas ei peaks kutsuma Redruthist kohale doktor Pryce’i. Teda hoidis tagasi ainult mõte, et ega ta doktor Pryce’igi rohkem usalda.

      „Nõndapsi siis,” lausus doktor Choake. „Meil käisid külalised, mis? Kindlasti tunneme ennast pärast venna külaskäiku paremini.”

      „Sain mõned äriasjad joonde aetud,” vastas Joshua. „Sellepärast ma ta kohale kutsusingi.”

      Doktor Choake katsus oma jämedate sõrmedega lamaja pulssi. „Köhige,” lausus ta.

      Joshua täitis vastu tahtmist käsku.

      „Meie seisund on jäänud enam-vähem samaks,” sõnas arst. „Haigus ei ole hullemaks läinud. Kas tablette oleme võtnud?”

      „Charles on kaks korda suurem kui mina. Miks sa teda ei võiks tohterdada?”

      „Teie olete haige, härra Poldark. Teie vend ei ole. Ma ei kirjuta rohtusid välja, kui neid vaja pole.” Choake tõmbas lamajal teki pealt ja hakkas kompima patsiendi tursunud jalga.

      „See mees on nagu lihamägi,” torises Joshua. „Tema ei näe küll kunagi enam oma jalgu.”

      „Oh, minge ikka, teie vend on täiesti tavaline mees. Vaat Londonis oli mul …”

      „Aah!”

      „Kas oli valus?”

      „Ei,” vastas Joshua.

      Choake vajutas kindluse mõttes uuesti. „Vasaku jala seisund on märgavalt paranenud. Vett on mõlemas jalas ikka veel liiga palju. Kui saaksime panna südame paremini tööle, et see vee minema pumpaks. Mäletan hästi, kuidas mind kutsuti Londonis Westminsteri kõrtsikakluses kannatanu juurde. Too oli pööranud tülli ühe Itaalia juudiga, kes torkas mu patsiendile pistoda pidemeni kõhtu. Aga kaitsvat rasva oli nii palju, et noaots ei tunginudki kõhuõõnde. Vaat see oli paks mees. Aga vaatame siis … kas ma teil viimati aadrit lasksin?”

      „Lasksid küll.”

      „Arvan, et jätame siis selle korra vahele. Süda ei kannata meil ärritumist. Te ei tohi ägestuda, härra Poldark. Tasakaalukas meel aitab kehal toota õigeid mahlu.”

      „Ütle mulle,” sõnas Joshua. „Kas sa Chynowethidega ka kokku puutud? Nendega, kes elavad Cusgarne’is, tead küll. Küsisin vennalt, aga tema hiilis vastusest kõrvale.”

      „Chynowethid? Aeg-ajalt ikka trehvan nägema. Tundub, et nad on hea tervise juures. Ma ei ole muidugi

1

Rebane – fox (ingl k). Jutt käib Briti viigide poliitikust Charles James Foxist. Tlk.