Vananaistesuvi. Sari Varraku ajaviiteromaan. Marcia Willett

/epigraph>

      Esimene peatükk

      Vana Herm seisab ristteel, pilk suunatud läände, ja valvab tuhandeaastaseid saladusi. Kunagi tunti teda Mercuriuse ehk Hermesena, rändurite väikese jumalana, ja ta pakkus seltsi teistele metsade ja jõgede jumalatele. Ülejäänud vanad jumalad on ammu unustusse vajunud; kõik, kes neid pühapaikades kummardamas käisid, neile lepituseks jooke või toitu ohverdasid, on kaua aega tagasi surnud. Aga vana Herm seisab kindlalt omal kohal, ehkki tema alusplaat on pragunenud ja keha murenenud. Ilmetuid silmi, vaevumärgatavaks naeratuseks kaardunud huuli ja kerget kitsehabet võib endiselt näha igaüks, kes kummardub, et teda lähemalt uurida, lükates kõrvale rastapatsidena tema kivist laupa ümbritsevad metsalilled ja koltunud rohukõrred. Kuju valvab iidset maanteed ja sellel rändajaid.

      Külateel ilmuvad kurvi tagant esimesena nähtavale koerad, kes liputavad saba ja näivad pikast jalutuskäigust hoolimata olevat erksad ja energilised. Nende karvkate – ühel maksakarva, teisel valge – on sile ja läikiv, jões hullamisest veel märg, ja suurem spanjel kannab suus palli. Mungo järgneb aeglasemas tempos, mehe kannul tatsab tema vanem krants Mopsa. Augustipäike küpsetab ning Mungo on kampsuni ümber piha heitnud ja varrukad lõdvalt sõlme sidunud. Ta seisatab, sirutab end soojas kuivas õhus ning hingab sisse äsja pügatud muru ja kuslapuu lõhna. Koerad tormavad tema juurde tagasi. Boz pillab mehe jalge ette palli ja Sammy püüab seda kinni püüda, aga Mungo on kiirem ja viskab palli nii kaugele, kui jaksab. Koerad sööstavad teineteist nügides ja omavahel rüseledes sellele järele, ning Mungo puhkeb neid pilguga saates valjusti naerma. Nagu ikka, tajub ta teda ümbritsevat minevikku: ammu kadunud kindlusesse marssivate Vana-Rooma sõdurite vaime; pakkidega koormatud kandehobuseid, kes rühivad vaevaliselt pikas rivis Horse Brooki poole, kus kitsa veeriba kohal kõrgub veel algupärane klappsild.

      Palju aastaid tagasi, kui Mungo nimi alles hakkas kuulsaks saama, oli ühest tema lavastatud filmist, kus ta ka ise kaasa tegi, saanud tõeline kassahitt mitte ainult Inglismaal, vaid terves maailmas. Just siin oli olnud filmi tegevuspaik: selles orus, sellel ristteel, sellel koolmekohal hobuste silla juures. Kadunud puust kindlus oli taas tõusnud tuhast ning õhku olid jälle lõhestanud ristatud mõõkade kõlin ja sõdurite hõiked. Võttemeeskond veetis palju vihmaseid tunde, juues kohvi kunagises sepikojas, mis oli nüüd Mungo köögiks ümber ehitatud, vanemad näitlejad aga tõmbusid vagunelamutesse, mis seisid talu kõrval karjamaal.

      Isobel Trent mängis tõrksat kohalikku kaunitari, kes ei tahtnud Mungo karmile Rooma kindralile kuuletuda. Neist said kultuslikud filmitegelased; Mungo filme saatis alati edu, nende partnerlus oli maagiline. Meedia kohtles neid nagu kuningapaari: neid pildistati, neid klatšiti, nende suhte tõsiduse kohta tehti kõikvõimalikke oletusi.

      „Las räägivad,” ütles Izzy. „Meile tuleb see vaid kasuks, kallis Mungo. Viib valejälgedele.”

      Izzy tormiline salasuhe Ralphiga oli selleks ajaks juba möödas, mees oli pärast viimast ägedat tüli Mungo köögis igaveseks nende elust kadunud. Kui noored nad olid tookord olnud, kui tõsised ja jõulised olid olnud nende tunded: Mungo raev ja abitus, Izzy pisarad ja meeleheide, Ralphi julm hoolimatus.

      Mungo seisatab ristteel, kummardab aupaklikult vana Hermi ees, sammub koerte järel trepist üles ja astub läbi värava munakivisillutisega õue. Külatee kohale laskub vaikus, saarepuude ja viirpuude haraliste okste vahele hiilivad varjud. Vana Herm jääb omale kohale, hoiab pilgu peal jalgradadel ja valvab oma saladusi.

      Mungo hõõrub koerad rätikuga kuivaks, kallab neile värsket vett ja jätab lõõtsutavad loomad õuele pikutama. Ta lükkab veekannu pliidiplaadile, aga tõmbab kohe tagasi, sest kuuleb telefonihelinat.

      „Tere, Mungo. Siin Kit.”

      Kit Chadwick. Naise hääl on soe ja tarmukas ning Mungo näeb teda selgelt oma vaimusilma ees: tuhakarva pruunid juuksed, suitsusinised silmad, sale vilgas keha.

      „Loodetavasti kuulen uudist, et sa tahad siia sõita,” lausub ta. „Sa ei kujuta ette, kui rõõmsaks su külaskäik mind teeks, kullake.”

      „Just seda ma tahtsingi öelda – muidugi juhul, kui sa oled nõus mind vastu võtma. Londonis valitseb lämmatav palavus ja tegelikult juhtus siin äsja midagi veidrat.” Naise hääl muutub ebalevaks. „Ausalt, Mungo. Mul oleks hädasti sinu nõu tarvis.”

      „Sellisel juhul hüppa järgmise rongi peale.” Mungot valdab kerge ärevus ja ta on põnevil, aga ta teab, et praegu ei tasu Kitilt midagi pärida. „Või tuled sa autoga?”

      „Pigem küll. Sa ju tunned mind. Kui sulle sobib, jääksin paariks päevaks, aga väga võimalik, et mul on tarvis veidi üksi olla.”

      „Sobib,” vastab mees muretult. „Millal sa sõitma hakkad?”

      „Hiljem, kui ilm veidi jahedamaks läheb. Varsti näeme. Üheksa paiku. Ega see liiga hilja pole?”

      „Muidugi mitte.”

      „Üks asi veel. Mulle meenus midagi. Täna on Izzy sünnipäev.”

      Järgneb põgus paus. „On tõesti. Me katame õhtul tagasihoidliku, aga hõrgutava pidulaua. Kas sulle Itaalia kartuliklimbid maitsevad? Ja külmikus ootab meid pudel Villa Masetti veini.”

      „Kõlab jumalikult.”

      „Sellisel juhul mine pakkima. Ja sõida ettevaatlikult.”

      Ühtäkki ei viitsi Mungo nüüd enam isegi teed teha. Ta läheb talli ukse juurde, jääb seisma ja silmitseb sillutatud õue teises servas pikutavate koerte ähmaseid piirjooni. Avaral köögil on tumedaks tõmbunud talalagi ja paekivipõrand – kunagi töötas siin suur hulk seppasid –, aga see ruum on endiselt maja süda, kuigi maja on paljude aastate jooksul laiendatud ja sellega on ühendatud naaberhoone ning sellest on saanud äärmiselt hubane kodu.

      „Mulle ja Camillale meeldiks, kui sa sepikoja ja aida endale saaksid,” oli Archie talle neljakümne aasta eest öelnud. „Meie arust on see ebaaus, et paps jättis kõik minule ainuüksi sellepärast, et sinu näitlejaametit heaks ei kiitnud.”

      Mungo oli siiralt liigutatud, aga mitte üllatunud: suuremeelne žest näitas täpselt, missugune on tema vanema venna ettekujutus ausast mängust. Archiele, kes oli ühtlasi nende hiljuti lahkunud isa äripartner Exeteri advokaadibüroos, kuulus endiselt peamaja, nende kodutalu, ja veel kaks väikest maja, aga Mungo võis end tunda seal kõikjal nagu kodus. Mungo armastas sepikoda. Tema jaoks oli see tõeline pelgupaik, kuhu Londonist põgeneda: tore oli sõpradega Paddingtonist rongiga siia sõita ja pidusid korraldada. Camilla oli talle meeleldi abiks ja julgustas teda. Talle meeldisid Mungo teatrikolleegid, ta täitis tema külmiku ja kutsus mehe sõbrad peamajja lõunasöögile. Camilla oli kena: heledate juuste, kergelt tedretähnilise kahvatu nahaga, helde ja praktiline. Alati rõõmsameelne, sai ta suurepäraselt hakkama nii Archie, nende laste kui koertega. Mungo sõbrad jumaldasid Camillat, tõid talle kingitusi ja mängisid tema poegadega, Archie aga talus neid rahuloleva leplikkusega. Archie ja Camilla olid Mungo tagala. Nad olid iga esietenduse ajal palganud lapsehoidja, et saaksid kihutada Londonisse ja veenduda oma silmaga, kuidas Mungol läheb, õnnitlenud teda lava taga ja jäänud tema tibatillukesse korterisse ööbima. Ja kui Mungo kuulsaks sai, rõõmustasid ka nemad tema edu üle, said osa tema õnnest ja tähistasid seda suurejooneliselt.

      Päikesepaistel talliuksele nõjatudes tuletab Mungo meelde oma hiilgepäevi. Kui mõnus oli tookord tagasi pöörduda sellesse pelgupaika; mõnikord üksi, aga enamasti siiski paari erilise sõbra seltsis. Ta polnud kunagi armastanud üksiolekut. Noil algusaegadel oli tema alaliseks seltsiliseks olnud Izzy: Izzy – ja hiljem Ralph.

      Täna on Izzy sünnipäev. Seda polnud tarvis talle meelde tuletada.

      Kullakallis Izzy: seksikas, keerulise loomuga, stressialdis. Tema karjäär oli alanud muusikateatris: Ado Anniena „Oklahomas”, Adelaide’ina muusikalis „Kutid ja tibid”, Lois Lane’ina muusikalis „Suudle mind, Kate!”. Mungo nägi temas võimekat näitlejannat, kes vaevles madala enesehinnangu ja järskude meeleolumuutustega, ning veenis teda tulema Kuningliku Shakespeare’i Kompanii esinemisproovidesse, kus otsiti „Suveöö unenäo” lavastusse Pucki osatäitjat ja hiljem „Tormi” jaoks Arieli. Need rollid tõid Izzyle kriitikute tähelepanu ja tunnustuse – ja hiljem tõi talle suure kuulsuse koostöö Mungoga –, aga karjääri esimesed päevad jäid alatiseks naise südamesse.

      „Tegelikult olen ma laulev tantsijanna,” tavatses Izzy öelda. „Õudne mõelda, mis saab siis, kui publik taipab, et ma