Tatjana ja Aleksander. Teine raamat. Püha risti sild. Sari Varraku ajaviiteromaan. Paullina Simons

kapten.”

      Aleksandril õnnestus Konevit veenda, et too lubaks neil mööda Visla kallast viiskümmend kilomeetrit lõuna poole minna. See polnudki nii raske, nagu ta oli oodanud. Konev teadis väga hästi, mis juhtub venelastega Dolnys, ja Ukraina rinde peadiviisid polnud veel Visla äärde jõudnud. Ta polnud uue positsiooni katsetamise vastu.

      Kui Aleksandri pataljon metsa poole teele asus, kurtis ja hädaldas Uspenski kogu selle aja, mil ta Aleksandri telki maha võttis ja varustust kokku pani. Ta hädaldas hetkeni, mil avatud tanki hüppas ja käskis Telikovil peale tulla. Ta kurtis ka siis, kui nägi, et Aleksander kõnnib tanki taga ega tule peale.

      Aleksander kõndis tanki taga mööda kitsast sissetallatud rada; see viis suviste põldude vahelt metsa, mis laius Visla ääres viiekümne künkliku kilomeetri pikkuselt. Aleksander keeras ringi. Tema selja taga liikus visalt hambuni relvastatud NKGB-laste salk.

      Nad jäid kolm korda laagrisse ja püüdsid jõest kala, Lublinist olid neil kaasas porgandid ja kartulid ning lood kuumadest kartulitest ja veel kuumematest poolataridest; nad laulsid, raseerisid end, kuni kehale polnud jäänud ainustki karva, ja käitusid lootusetul teekonnal nagu noorskaudid, mitte nagu süüdimõistetud kurjategijad. Aleksander laulis enamikust valjemini, oli rõõmsam kui keegi teine ja kõndis tuule tõukel meestest kiiremini.

      Uspenski aga torises endiselt igal kilomeetril. Õhtupoolikul võttis ta kätte, hüppas tankist välja ning kõndis veidi aega Aleksandri kõrval.

      „Vaata, et ma su suust vähimatki kaebust ei kuule.”

      „Mul on lubatud oma sõduriprivileegi kasutada,” vastas Uspenski pahuralt.

      „Jah, aga miks sa pead seda nii tihti kasutama?” Aleksander mõtles jõele ja kuulas Uspenskit vaid poole kõrvaga. „Astu kiiremini, sa ühe kopsuga simulant.”

      „Seltsimees kapten, see Lublini tüdruk … Miks te tema lahkust ära ei kasutanud?”

      Aleksander ei vastanud.

      „Teate, seltsimees kapten,” ütles Uspenski, „ma pidin talle maksma, ükskõik, kas te teda võtate või mitte. Vähim, mida te teha võisite, oli temaga magada. Lihtsalt viisakusest minu vastu, kurat võtku.”

      „Järgmisel korral luban hoolivam olla.”

      „Tehke seda.” Uspenski astus lähemale. „Seltsimees kapten, mis teil viga on? Kas te ei näinud teda? Kas te tema tisse ei näinud? Kõik muu oli niisama mahlakas.”

      „Tõesti?”

      „Kas ta polnud teie meelest …”

      „Ta polnud minu tüüp.”

      „Milline on teie tüüp, seltsimees kapten? Kui te mu küsimust pahaks ei pane. Sööklas oli igasuguseid …”

      „Mulle meeldivad sellised, kes pole sööklas käinud.”

      „Oh jumal küll. On sõda.”

      „Mul on palju mõtlemisainet, leitnant.”

      „Kas tahate, ma räägin teile sellest poolatarist?” Uspenski köhis kurgu puhtaks.

      Aleksander naeratas ja vastas otse enda ette vaadates: „Räägi, leitnant. Ja sa ei tohi üksikasju vahele jätta. See on käsk.”

      Uspenski rääkis viis minutit. Kui ta lõpule jõudis, oli Aleksander hetke vait, mõtles äsja kuuldu üle järele ja ütles siis: „Kas sa enamaks võimeline polegi?”

      „Lugu oli pikem kui tonks ise!” hüüatas Uspenski. „Olen ma mõni Cicero või?”

      „Sa pole isegi eriti hea meelelahutaja. Seks ei saa ometi nii igav olla, või olen ma lihtsalt unustanud?”

      „Olete või?”

      „Ei usu.”

      „Rääkige siis ise mõni lugu.”

      Aleksander raputas pead ja ütles: „Need lood, mida ma võiksin sulle rääkida, olen unustanud. Neid, mida ma mäletan, ei saa ma sulle rääkida.” Aleksander tajus, et Nikolai vaatab teda ainiti. „Mis on?” Ta kõndis veidi kiiremini. „Edasi, mehed!” hõikas ta meesterivile. „Ärge, kurat, otse mu silme all hinge vaakuge. Kiiremini! Eluga! Meil on enne sihtkohta jõudmist veel kakskümmend kilomeetrit astuda. Ärge venitage.” Ta heitis pilgu Uspenskile. „Mis on?” haugatas Aleksander Uspenskile, kes teda ikka veel ainiti vahtis.

      „Seltsimees kapten, kes teil maha jäi?”

      „Asi pole selles, kes maha jäi,” vastas Aleksander kiiremini sammudes ja püstolkuulipildujat kõvemini pihku surudes. „Asi on selles, kes minu maha jättis.”

      Nad jõudsid silla juurde kolmanda öö hakul. Telefonist läks otsekohe armeegrupp Ukraina diviisi otsima, et kõrgem ülemjuhatus ja Aleksander traadiga ühendada.

      Koidu eel Aleksander ärkas. Ta istus jõe kaldal, mis oli kõige rohkem kuus kilomeetrit lai, ning silmitses väikest ohutut silda, vana puust silda, mis oli kunagi valge olnud. „Most do Świętokrzyż,” sosistas Aleksander. Oli pühapäeva hommiku väga varajane tund ja sillal polnud kedagi, kuid teispool silda, kaugemal jõe vastaskaldal paistsid Świętokrzyżi linna kirikutornid ja nende taga Püha Risti mägede tihe tammemets.

      Aleksander oli kavatsenud oodata, kuni armeegrupp Ukraina diviis talle järele jõuab, kuid mõtles ümber. Ta tahtis iga hinna eest esimesena jõe ületada.

      Oli rahulik. Oli raske uskuda, et üheainsa päeva pärast, järgmisel hommikul, on taevas, maa, vesi tulvil tema meeste verd. Võib-olla teisel kaldal polegi sakslasi, mõtles Aleksander, ja siis saame üle jõe minna ning metsa varjuda. Ameeriklased olid kaks kuud tagasi Euroopasse tunginud. Viimaks jõuavad nad Saksamaale. Ma pean elama vaid niikaua, kuni ameeriklaste kätte satun …

      Mõne sellise silla ääres istuks ühel teisel pühapäeval kunstnik ja maaliks võib-olla peresid, kes väikeste paatidega jõel sõuavad, valgete kübaratega naisi, aerudega mehi, valgetes rõivastes lapsi. Võib-olla kannab naine tema maalil sinist kübarat. Võib-olla on laps umbes aastane. Naine hoiab last süles ja naeratab, mees naeratab vastu ja sõuab veidi kiiremini ning veejoom tema selja taga laieneb, kuldvitsa värv helgib ja kunstnik tabab selle kõik oma maalil.

      Sel hommikul tahtis Aleksander oma lapsepõlve tagasi. Ta tundis end kaheksakümneaastasena. Millal oli ta viimati, naeratus näol, millelegi vastu jooksnud? Millal oli ta viimati millelegi püssi käes hoidmata vastu jooksnud? Millal oli ta viimati pika sammuga üle tänava läinud?

      Ta ei tahtnud neile küsimustele vastata, mitte enne, kui üle silla Świętokrzyżi jõuab.

      „TULD! TULD!”

      Järgmisel päeval langesid nad jões vaenlase rõhuvas turmtules, ja nad ei surnud pikkamööda. Kõigepealt tormas jõkke Aleksandri jalavägi, kuid nad vajasid otsekohe abi.

      Nende tank oli rünklikus põhjas kinni, roomikuteni vees. Verenkov laadis 100-millimeetrise mürsu kahurisse ja tulistas. Plahvatus ja kajavad karjed andsid Aleksandrile märku, et Verenkov polnud mööda lasknud. Ta laadis väiksema mürsu, kuid ei jõudnud tulistada.

      Tank oli suur märklaud, Aleksander teadis, et peagi lastakse see puruks. Ta ei tahtnud oma tankist ja relvadest ilma jääda, kuid mehi vajas ta rohkem. „Hüpake!” hüüdis ta oma meeskonnale. „Mürsk on teel!”

      Nad kõik hüppasid – või pigem paisati välja, kui mürsk tanki nina tabas ja kokkupõrkel plahvatas. Oma ainsat motoriseeritud suurtükki taga nuttes kahlas Aleksander läbi vee, püstolkuulipilduja pea kohal, ning tulistas lühikeste valangutega enda ees vastaskaldal paistvat väikest sillapead. Uspenski kattis teda tagant ja küljelt. Aleksander kuulis, kuidas Uspenski talle karjus, et ta TAGASI LÄHEKS, TAGASI ASTUKS, TAHAPOOLE LIIGUKS, PAIGAL PÜSIKS, TAGANEKS, VARJUKS! VARJUKS!, nägi, kuidas leitnant kätega vehkis, ta vette tõmbas, vandus, kuid Aleksander tõukas Uspenski eemale, ei teinud temast väljagi ja kahlas edasi. Telikov ja Verenkov haarasid ujudes teineteisest kinni. Ainult Aleksander oli nii pikk, et läbi jõe kahlata; vesi ulatus talle kaelani. Ta sai paremini sihtida kui tema mehed, katse ujudes tulistada oli parimal juhul