Eilne maailm. Eurooplase mälestused. Stefan Zweig

testamentides tiptäpselt, kuidas lapsed ja lapselapsed kõigi mõeldavate varakahjude vastu kaitstud oleksid, nagu oleks turvalisus tagatud nähtamatu võlatähega kõrgematele võimudele, aga seal vahel elati mõnusalt ja silitati oma pisikesi muresid nagu häid ja kuulekaid koduloomi, keda ju tegelikult ei kardetudki. Sellepärast, kui juhus lükkab mulle vahel kätte mõne neist aegadest pärineva vana ajalehe ja ma loen sealt erutatud artiklit pisikeste kogukonnavalimiste üle või meenutan Burgtheateri näidendeid nende tillukeste probleemikestega või meie nooreea vaidluste ebaproportsionaalset erutatust tegelikult tühiste asjade puhul, paneb see mind tahtmatult muigama. Kui liliputlikud olid kõik need mured, kui tuulevaikne oli too aeg! Temal vedas paremini, sel mu vanemate ja vanavanemate põlvkonnal, tema elas oma elu vaikselt, sirgelt ja selgesti ühest otsast teise. Kuid siiski ma ei tea, kas ma teda sellepärast kadestan. Sest kuivõrd teispool kõiki tõelisi kibedusi, alatusi ja saatuselööke tukkusid nad oma elu läbi, kuivõrd mööda elasid nad kõigist kriisidest ja probleemidest, mis rõhuvad südant, aga seda ka suurejooneliselt avardavad! Kui vähe aimasid nad omas sissemässituses turvalisusse, omandisse ja mugavusse, et elu võib olla ka tulv ja pinge, lakkamatu jahmatus ja kõigist tappidest välja tõstetud olek; kui vähe kujutlesid nad oma liigutavas liberalismis ja optimismis, et iga uus päev, mis hahetab aknas, võib purustada meie elu. Oma kõige süngemailgi öil ei mõistnud nad unes näha, kui hädaohtlikuks võib muutuda inimene, kuid niisama vähe sedagi, kui palju tal on jõudu kesta katsumusi ja ohte. Meie, keda on kihutatud läbi elu kõigi kärestike, meie, kes me oleme rebitud lahti kõigist juurtest ja sidemeist, meie, kes me seal, kus meid on lõpuni kihutatud, hakkame ikka ja uuesti otsast peale, meie, tundmatute müstiliste jõudude ohvrid ja ometi ka kuulekad teenijad, meie, kellele mugavus on muutunud muinasjutuks ja turvalisus lapse unenäoks, meie oleme tundnud oma ihu igas kius poolustevahelist pinget, ja igiuue värinat. Iga meie aastate tund oli maailma saatust täis. Kannatuse ja lõbuga elasime aega ja ajalugu kaugele üle iseeneste väikese olemasolu piiride. Sellepärast teab igaüks meist, ka kõige vähem ja väetim meie soost, maailma tõelisustest tuhandeks rohkem, kui kunagi teadsid kõige targemadki meie esiisade seast. Aga midagi ei saanud me kingiks. Me oleme maksnud kõige eest täie hinna.

      KOOL EELMISEL SAJANDIL

      See, et mind saadeti pärast algkooli gümnaasiumi, oli iseenesest mõista. Igas jõukas perekonnas pidid juba seltskondlikel põhjustel olema „haritud“ pojad. Neil lasti õppida prantsuse ja inglise keelt, tehti nad tuttavaks muusikaga, peeti neil algul guvernante ja hiljem koduõpetajaid heade maneeride asjus. Kuid ainult nõndanimetatud „akadeemiline“ haridus, mis viis ülikooli, andis noil „valgustatud“ liberalismi aegadel inimesele täie väärtuse. Sellepärast oli iga „hea“ perekonna auahnuseks, et vähemalt ühel poegadest oleks nime ees mingi doktoritiitel. Tee ülikooli oli igatahes küllalt pikk ja vaevalt roosiline. Viis aastat algkooli ja kaheksa aastat gümnaasiumi tuli puupingil läbi istuda, viis kuni kuus tundi päevas, ning vabal ajal sooritada kodused kooliülesanded, pluss peale selle õppida, mida „üldharidus“ nõudis koolile lisaks – prantsuse, inglise ja itaalia keelt, s. o. „elavaid keeli“ peale klassikaliste, tähendab kreeka ja ladina, kokku siis viit keelt geomeetria ja füüsika ja teiste kooliainete kõrvale. Seda oli rohkem kui ülemäära, nii et kehaliseks arenguks, spordiks ja jalutuskäikudeks ning ennekõike lõbuks ja meelelahutuseks ei jäänud peaaegu üldsegi aega. Mäletan uduselt, et seitsmeaastastena pidime õppima pähe mingi laulu „õndsast rõõmsast lapsepõlvest“, mida tuli siis kooris laulda. Selle lihtsa ja lihtsameelse laulukese viis on mul veel kõrvus, aga tema tekst tuli mul juba tollal vaevaliselt üle huulte ja veel vähem tungis see veendumusena mu südamesse. Sest kogu mu kool, kui ma aus olen, polnud muud kui lakkamatu igavlev vastumeelsus, aasta-aastalt ägenev läbematus pääseda ometi kord sest tampveskist välja. Mulle ei meenu, et olnuksin ses monotoonses, südametus ja vaimutus koolimasinavärgis iial „rõõmus“ või „õnnis“, sest meie elu kõige kaunima ja vabama aja sappis see põhjalikult ära, ja ma pean tunnistama, ma pole tänini teatud kadedustundest täiesti vaba, kui ma näen, kuivõrd õnnelikult, vabamalt ja iseseisvamalt lapseiga sel sajandil kulgeb. Veel ikka tundub mulle uskumatu, kui panen tähele, kui sundimatult ja peaaegu võrdsetena lobisevad lapsed oma õpetajatega ja kuidas nad iga hirmuta kooli tõttavad, hoopiski mitte nii nagu meie oma küündimatustunde pideva koorma all, ja kuidas nad tohivad noorest ning uudishimulikust hingest koolis ja kodus avalikult väljendada oma soove ja kalduvusi – vabad, iseseisvad, loomulikud olevused – , sellal kui meie, niipea kui olime astunud vihatud uksest sisse, pidime end justkui iseendisse tõmbama, et mitte põrgata laubaga vastu nähtamatut iket. Kool oli meile sundus, kõledus, igavus, paik, kus „teadmisväärtusetute asjade teadus“ söödeti meile täpselt jaotatud portsjoneis sisse, skolastilised või skolastiliseks tehtud asjad, millest me tundsime, et ei reaalsusega ega meie isikliku huviga olnud neil seost. Õppimine oli tuim ja kõle tegevus mitte elu, vaid õppimise enese pärast, mille vana pedagoogika surus meile kaela. Ning ainus tiivustav õnnehetk, mille eest ma kooli tänada võin, oli see, kui sain lüüa ta ukse enese järel lõplikult kinni.

      Mitte et meie Austria koolid olnuksid iseendast halvad. Vastupidi, nõndanimetatud „õppeplaan“ oli saja-aastase kogemuse põhjal hoolega koostatud ning võinuks huvitavalt vahendatuna rajada viljaka ja võrdlemisi universaalse hariduse. Aga just oma akuraatse plaanipärasuse ja kuiva skematiseeringu tõttu muutusid meie koolitunnid jubedalt puiseks ja elutuks. Meie külm õpimasin ei reguleerunud iial indiviidi järgi, vaid mõistis ainult automaadi kombel – „hea“, „rahuldav“, „puudulik“ – näidata, mil määral meie vastused olid õppeplaani nõudmisi täitnud. Aga just inimliku armastuse puudus, kõle ebaisiklikkus ja suhtumise kasarmulikkus oligi see, mis meid ebateadlikult kibestas. Meil tuli oma pensum selgeks õppida, ja õpetajad kontrollisid, mis me olime õppinud; kaheksa aasta jooksul ei küsinud ükski neist mitte kordagi, mida me ise oleksime õppida tahtnud, ja just see õhutav tõuge, mida iga noor inimene salaja igatseb, jäi koguni ära.

      Kainus oli juba meie koolimaja välimusest ilmne. See oli tüüpiline tarbehoone, viiekümne aasta eest kiiruga, odavalt ja mõtlemata püsti pandud. Oma külmade, halvasti lubjatud seintega, madalate klassiruumidega, kus polnud ei pilti, ei muud silmarõõmuks mõeldud ehet, oma läbi kogu maja lehkavate peldikutega meenutas see õpikasarm kuidagi vana hotellimööblit, mida enne sind juba lugematud on kasutanud ja lugematud edaspidi niisama ükskõikselt või vastumeelselt kasutavad; veel tänagi ei suuda ma unustada seda repetuse- ja pehkimusehaisu, mis oli sel majal nagu kõigil Austria ametiasutustel küljes ja mida meil „riigikassahaisuks“ kutsuti, üleköetud, liigtäis, ei iial õieti õhutatud tubade hais, mis hakkab esmalt riietesse ja siis ka hinge. Me istusime nagu galeeriorjad madalail puupinkidel, mis kõverdasid me selgroogu, ja istusime nii, et kondid hakkasid valutama. Talvel vilkus meie raamatute kohal lahtiste gaasilampide sinakas leek, suvel kaeti aknad hoolega kinni, et pilk ei saaks väikesest sinitaevaruudust unistamisrõõmu otsida. Sajand polnud veel avastanud, et kasvajad noored kehad vajavad liikumist ja õhku. Kümmet minutit vaheaega kitsas külmas koridoris peeti nelja või viie tunni liikumatu kükitamise kohta piisavaks. Kaks korda nädalas viidi meid võimlemissaali, et tambiksime mõttetult ringi suletud akendega ruumis, laudpõrandal, kust igal sammul kerkis meetrikõrguseid tolmupilvi. Sellega oli hügieen saanud oma osa ja riik oli täitnud meie peal mens sana in corpore sano suhtes oma kohust. Veel aastaid hiljem tundsin sest süngest ja lohutust majast möödudes kergendustunnet, et mul enam ei tarvitse astuda sesse meie nooruse vangimajja sisse, ja kui selle auväärt asutuse viiekümnendal aastapäeval korraldati aktus ja mind kui kunagist tippõpilast paluti tulla pidama ministrile ja pürjermeistrile pidukõnet, keeldusin viisakalt. Mul polnud põhjust olla sellele koolile tänulik ja iga sellelaadne sõna olnuks vale.

      Ei olnud ka meie õpetajad selle asutuse trööstituses süüdi. Nad polnud ei head, ei halvad, ei türannid, ei teiselt poolt ka abivalmis kamraadid, vaid vaesed kuradid, kes olid orjalikult seotud võimude poolt ettekirjutatud õppeplaani külge, kes pidid täitma oma „pensumi“ nagu meie endi oma ning kes – seda oli selgesti tunda – olid niisama õnnelikud kui meie ise, kui helises lõunane koolikell, mis andis neile ja meile vabaduse. Nad ei armastanud meid, nad ei vihanud meid, ja miks nad pidanuksid, sest nad ei teadnud meist mitte midagi; paari aasta pärast tundsid nad meist veel mõnda üksikut nimepidi, tolleaegse õppemeetodi järgi ei pidanud