Название | Eilne maailm. Eurooplase mälestused |
---|---|
Автор произведения | Stefan Zweig |
Жанр | Биографии и Мемуары |
Серия | |
Издательство | Биографии и Мемуары |
Год выпуска | 2015 |
isbn | 9789949561056 |
Kuid oli ka veel midagi muud, mis meid ses uues kunstis pööraselt huvitas ja fastsineeris: see oli pea eranditult noorte inimeste kunst. Meie isade põlvkonnas saavutas luuletaja või muusik alles siis tunnustuse, kui ta oli endast „proovi andnud“, kui ta oli kodanliku seltskonna mõõduka soliidse maitsesuunaga kohanenud. Kõik need mehed, kellest meid oli õpetatud lugu pidama, käitusid ja toimisid respektaablilt. Nad kandsid oma „ilusaid halliseguseid habemeid“ – Wilbrandt, Ebers, Felix Dahn, Paul Heyse, Lenbach, nood tänaseks ammu unustatud oma-aja-lemmikud – poeedilisil sametpintsakuil. Nad lasksid end mõtiskleva pilguga päevapildistada, ikka „väärikas“ ja „luuletajalikus“ poosis, nad käitusid nagu õuenõunikud ja ekstsellentsid ning said nagu needki ordeneid rinda. Noored luuletajad või maalijad või muusikud leidsid aga parimal juhul äramärkimist kui „lootustandvad talendid“, positiivne tunnustus torgati esialgu jääkappi; too ettevaatuseajastu ei armastanud liigvarajasi soosimisi, enne kui soositav oleks end aastatepikkuse „soliidse“ tööga tõestanud. Uued luuletajad, muusikud ja maalijad olid aga kõik noored. Gerhart Hauptmann oli kerkinud täielikust tundmatusest ja valitses kolmekümnesena saksa lava, Stefan Georgel ja Rainer Maria Rilkel oli kahekümne kolmesena – tähendab enne, kui inimene Austria seadust mööda täisealiseks loeti – kirjanduslik kuulsus ja fanaatiline pooldajaskond. Meie endi linnas tekkis üleöö „Noor-Viini“ rühmitus, Arthur Schnitzler, Hermann Bahr, Richard Beer-Hofmann, Peter Altenberg, kus spetsiifiliselt austrialik kultuur kõigi kunstivahendite peenendumise läbi leidis esmakordselt euroopaliku väljenduse. Kuid ennekõike oli nimelt üks kuju, kes meid fastsineeris, võrgutas, joovastas ja vaimustas, imeline ja ainukordne nähtus Hugo von Hofmannsthal, kelle näol meie noorus nägi peaaegu et endaealises mitte ainult oma kõrgeimate ambitsioonide, vaid üldse absoluutse poeetilise täiuse teokssaamist.
Noore Hofmannsthali olemus on ja jääb mälestusväärseks kui üks varase täiuse suuri imesid. Ma ei tunne maailmakirjanduses – peale Keatsi ja Rimbaud’ – kellelgi niisugust keelekäsituse meisterlikkust, niisugust ideelist tiivalööki, niisugust poeetilise substantsiga täit innust igas juhuslikemaski reas kui sel suurejoonelisel geeniusel, kes juba oma kuueteistkümnendal ja seitsmeteistkümnendal eluaastal kirjutas enda kustumatute värssidega ja tänini ületamatu proosaga saksakeelse kirjanduse igavestesse annaalidesse. Tema ootamatu alustus ja ühtlasi juba täiuslikkus oli fenomen, mis ühe põlvkonna piirides vaevalt kordub. Kõik, kes sellest esimestena aimu said, kummastasid tema ilmumi uskumatust sellepärast peaaegu nagu üleloomulikku nähtust. Hermann Bahr jutustas mulle korduvalt oma imestusest sel puhul, kui ta oli saanud oma ajakirjale kaastöö Viinist, kelleltki talle tundmatult „Lorise“ nime all esinevalt autorilt (omaenda nime all kirjutisi avaldada oli gümnaasiumis keelatud): kunagi polnud ta kõigi laiast maailmast saabunud kaastööde seas saanud artiklit, mis oleks nii lennukas ja õilsas keeles, just nagu hõlpsasti ja puistamisi pakkunud niisugust mõttelist rikkust. Kes see Loris on, kes see tundmatu on? küsinud ta endalt. Kindlasti vana mees, kes on aastate pikku vaikides rutjunud tunnetusi kogemuse surutõrres ja salapärases üksinduses destilleerinud peenimad keele-essentsid peaaegu et iharaks maagiaks. Ja niisugune Tark, niisugune õnnistatud vaim elas siinsamas linnas ja tema, Bahr, polnud tast iial kuulnud! Bahr saatis tundmatule silmapilk kirja ja leppis temaga kokku, et kohtutakse kuulsas Griensteidli kohvikus, mis oli noore kirjanduse peakorter. Äkki astus seal lühikestes poisikesepükstes alles habemetu gümnasist kergel kiirel sammul ta laua juurde, kummardas ja ütles kõrgel, veel pooleldi murdumata häälel napilt ja vastuvaidlematult: „Hofmannsthal. Mina olen Loris.“ Veel aastaid hiljem sattus Bahr ärevusse, kui ta oma rabatusest rääkis. Esmalt ei tahtnud ta uskuda. Gümnaasiumipoiss, kellel oli selline kunst, selline haare, selline süva, selline rabav elutundmine – enne elu ennast!? Ja peaaegu sedasama jutustas mulle Arthur Schnitzler. Tema oli tollal veel arst, sest ta esimene kirjanduslik edu ei paistnud veel kindlustavat äraelamist aga ta oli juba „Noor-Viini“ rühmituse juht ja veel nooremad küsisid talt meeleldi hinnangut ja nõu. Juhuslike tuttavate pool oli ta vilajat gümnasisti tundma õppinud ja selle terane taip oli torganud talle silma, ja kui poiss oli palunud talt luba lugeda talle ette väike värssnäidend, oli ta kutsunud poisi lahkesti oma poissmehekorterisse külla, tõsi küll, ilma eriliste ootusteta – ikkagi ainult mingi koolipoisitükk, arvatavasti sentimentaalitsev või pseudoklassitsistlik, oli ta mõtelnud, igatahes kutsus ta külla ka mõned sõbrad. Hofmannsthal ilmus, lühikesed püksid jalas, pisut kohmetu ja närviline, ning hakkas lugema.