Prime Time. Liza Marklund

käega.

      Bertil Strand vahetas kaamerat ja heitis täies pikkuses murule. Vasaku käega toetas ta teleobjektiivi, samal ajal paremaga mootorit käimas hoides.

      Annika seisis tema taga ja kissitas mõrvaplatsi poole. Buss ei näinud bussi moodi välja, pigem nagu üks hiiglaslik kaugveoauto. Selle üks külg oli väljapoole nihutatud, nii et laius kahekordistus. Avatud külg oli otse nende ees, juhikabiinist vasakule jääva kitsa ukse juurde viis paar trepiastet. Annika nägi mundris politseinikku seismas seljaga nende poole ja rääkimas kellegagi, kes viibis režiiruumis.

      „Ei tea, kas lähemegi lähemale?” küsis ta vaikselt.

      Kuigi ta fotograafiga väga hästi läbi ei saanud, usaldas ta mehe ametioskusi.

      „Ei peagi väga lähedale minema. Ma sain juba mõned pildid teiselt poolt, paadist. Me peaksime proovima minna alla paremale ja võtma taustaks lossi tiivad. Kui nad meid minema ajavad, siis püüa viivitada.”

      Bertil Strand tõusis, heitis seljakoti üle vasaku õla ja kõndis piki kallast edasi. Annika järgnes talle, lastes pilgul üle valgete majade libiseda. Kõige kõrgemal künka otsas seisis loss, tiivad, müürid, tiheda lehestikuga puud, kõik eri liiki, valitseva halli taustal soe kullane valgus akendelt.

      Ma saan aru, miks Oxenstierna kirjutas pärast siinviibimist oma päevaraamatus „paradiisi ilust”, mõtles Annika.

      „Valmis,” lausus fotograaf ja pöördus järve poole.

      Nad läksid tagasi sama teed, mida mööda olid tulnud, Bertil Strand laskis kaameral kogu aeg käia.

      Kui nad üles lossimäele jõudsid, sattusid nad otse vastamisi politseinikuga, kes oli Annikale Eskilstunast tuttav.

      „Mida teie siin teete?” küsis too ametlikult.

      Annika tõmbas pressikaardi välja ja pistis selle politseiniku nina alla.

      „Me otsime oma kolleegi Carl Wennergreni, ta oli eile salvestusel ja peab kusagil siin olema.”

      „Wennergren istub ülekuulamisel,” vastas politseinik ja astus Annikale väga lähedale. „Kas oleksite nii kena ja läheksite siit minema teiste reporterite juurde.”

      „Kas teda kahtlustatakse kuriteos?”

      „Ma ei saa praegu niisugustele küsimustele vastata.”

      Politseinik müksas teda.

      „Jätke järele,” ütles Annika teravalt. „Ajakirjanikke ei kuulata üle ükskõik kuidas. Kui te olete kinni pidanud või vahistanud Rootsi ühe suurima ajalehe reporteri, siis olete kohustatud rääkima sellest tema tööandjale.”

      See polnud tõsi, kuid politseinik ei olnud selles nii kindel.

      „Ma tegelikult ei tea,” lausus ta. „Ma ei tea mitte midagi.”

      „Mitu inimest teil ülekuulamisel on?”

      „Kõik, kes siin ööbisid.”

      „Kui palju siis?”

      „Täistosin. Ja teil on nende hulgas veel üks kolleeg. See vanem naine, kellel on oma veerg, on samuti siin.”

      Annikal vajus suu lahti.

      „Barbara Hanson? Mida tema siin teeb?”

      Politseinik kallutas end ettepoole ja tasandas häält.

      „Nad ei ole igatahes kinni peetud,” ütles ta. „Muidu ma teaksin seda.”

      „Kas lossi töötajad on samuti ülekuulatavate hulgas?”

      „Praegu mitte. Mitte keegi neist ei olnud öösel siin.”

      „Veel keegi?” küsis Annika kiiresti.

      Keegi mees, vihmamantel seljas ja suured saapad jalas tuli nende poole, politseinik läks silmanähtavalt närvi.

      „Hakake nüüd minema,” ütles ta ja pööras Annika jõuga eemale.

      Nad läksid aeglaselt silla poole, tagasi teiste ajakirjanike juurde. Annika võttis mobiili ja helistas Naelale. Tundus, et uudistetoimetuse juhataja istub laua ääres ja sööb, ta matsutas ja jõi ja püüdis suutäite vahel rääkida.

      „Mida Wennergren ütleb?”

      „Ei tea, ta tohib rääkida ainult politseiga.”

      „Mida kuradit, kas nad on Wennergreni kinni pidanud? Ta on ju ajakirjanik!”

      Kostis, nagu oleks torusse sattunud midagi märga, Annika tegi grimassi.

      „Ma ei öelnud, et ta on kinni peetud, teda kuulatakse üle info saamiseks. Pealegi on ta heas seltskonnas. Barbara on ka siin.”

      „Hanson? Kurat küll, Schyman ütles ju talle, et ta lõpetaks Michelle Carlssoni kohta möla ajamise.”

      Annika tundis end pisut rumalana, ta ei mõistnud, mida Nael silmas pidas. Tõtt öelda oli ta lapsepuhkuse ajal lehelugemisega hooletu olnud, eriti mis puutus Barbara Hansoni pahatahtlikku klatšiveergu. Ta vahetas teemat.

      „Kokku on kaksteist inimest ülekuulamisel.”

      „No kes?”

      Uudisteosakonna juhataja oli vist söömise lõpetanud, ta röhitses ja pani suitsu põlema.

      „Enamik telemeeskonnast, arvan ma, aga ma uurin selle välja.”

      „Me tahame kõigi nimesid ja fotosid,” ütles Nael ja visandas juba pealkirjaettepanekuid. Nemad elasid läbi tapatöö lossis, Keegi neist on mõrvar, … ja neid oli ainult kaksteist … kurat, kui kihvt.”

      „Luule,” lausus Annika ja lõpetas kõne.

      „Mis me nüüd teeme?” küsis Bertil Strand.

      „Lähme parklasse,” vastas Annika.

      Nad pidid silla lõpus politseilindi alt läbi pugema ja jõudsid nii ülejäänud meediahordi juurde.

      „Kuidas te sisse saite?” küsis Konkurendi reporter, suur blond mees, märg nahktagi seljas.

      „Me peitsime end juba eile õhtul Hundiauku,” ütles Annika ja läks talli poole.

      Ta lõdvestus, keha tundus taas normaalne. Kramp kätes andis järele, rahutus kõhus vaibus. Krae vahelt sisse voolanud vesi oli naha vahel üles soojenenud, ta kõndis natuke ringi, et liigeseid äratada.

      Tallist tuli välja mundris politseinik ja pusis luku kallal. Kiirustas siis lossi poole, ajakirjanikele tähelepanu pööramata. Annika jälgis teda pilguga, tundis, kuidas vihm kuklasse voolab. Kui ta kõrvale astus, liikus maapind kergelt, see oli vett täis nagu pesukäsn, jalgade ümber tekkisid loigud. Annika vahtis maha, pind oli pruun ja laiguline, kruus ja risu. Hapu ja läppunud hais.

      Rootsi, mõtles ta, milline kuradi sitt maa.

      Siis otsis ta vabandusi, oma mõttest hirmul.

      Hokimehed on ju mõnikord tublid, vähemalt siis, kui Peter Forsberg mängib. Siinne heaolu ka ja loodus.

      Loodus.

      Ta püüdis seda loodust vihmakardina tagant näha. Paistis ainult eri varjundites hall ja pruun, sedagi ähmaselt.

      Niisugusele päevale ei saa olla mingit õigustust.

      Annika kuivatas nina ära ja lükkas oma kibedad mõtted minema.

      Peale Konkurendi pani ta tähele, et riigitelevisioon, Sörmlandi Raadio, Ida-Rootsi Uudised ja tema enda kunagine ajaleht Katrineholmi Teataja olid õigel ajal teisele poole tõkkepuud jõudnud. Nende autod olid üsna lohakalt lossi aiatiiva juurde pargitud. Annika võttis märkmiku ja pastaka kätte ja läks sõidukite poole.

      Seal oli üks kullakarva Range Rover, suurim ja kalleim saadaolev džiip. Ta pani numbri kirja. Ta võttis järgmise auto, punane musta katusega kabriolett VW Polo, roostes Fiat Uno, siis üks must sportauto, mis paistis eksklusiivne, kuni ta sai aru, et see on Chrysler, edasi roheline Volvo S40, pronksivärvi Renault Clio, mille tagaaknal oli kleeps sõnadega „Jeesus elab”, üks sinine BMW ja pruun Saab 900,