Prime Time. Liza Marklund

Ta teksad olid põlvedest kulunud.

      „Protokoll Anne Snapphane ülekuulamisest, sünniaeg … ”

      Ta peatus ja vaatas ainiti Annele otsa, naine neelatas ja luges pomisedes ette oma isikukoodi.

      „… mille viib läbi Q Yxtaholmi lossi uue tiiva konverentsisaalis reedel, 22. juunil kell 10.25. Anne Snapphanet kuulatakse üle informatsiooni hankimiseks seoses Michelle Carlssoni arvatava mõrvaga.”

      Mees jäi vait ja vaatas üksisilmi Annet.

      „Mis põhjusel te siin olete?”

      Anne jõi veel natuke vett.

      „Ma olen ülekuulamisel,” lausus ta tasa.

      Komissar Q ohkas.

      „Vabandust,” ütles Anne Snapphane ja köhatas. „Ma olen toimetaja assistent Zero Televisioonis … see on produktsioonifirma, mis teeb erinevatele kanalitele telesaateid. Ma olin sel nädalal siin võtete ajal ka stuudio administraator …”

      Ta jäi vait, vaatas ruumis ringi, politseinikud ees, politseinikud taga, akna taga telebuss.

      „Salvestused,” ütles Q. „Mitmuses. Kas neid oli mitu?”

      Anne noogutas.

      „Kaheksa saadet ühe jutiga,” lausus ta, ta hääl oli nüüd veidi kindlam. „Kaks saadet päevas neli päeva järjest, ja vihma on sadanud kogu see kuradi aeg!”

      Anne turtsatas korraga naerma, kile ja kohatu purse. Politseinik ei reageerinud.

      „Kuidas salvestused kulgesid?”

      „Kulgesid?”

      Anne vaatas maha.

      „Nagu me arvasimegi, kuigi ilma ei saanud me ju planeerida. Me pidime kõik saatelõigud ja stseenid filmima kokkupandavates paviljonides, ja nii ei olnud see ju mõeldud. See tähendas, et me pidime oma asju kogu aeg ümber tõstma, osa artiste pidid esinema peahoone teise korruse muusikasaalis. Aga muidu töötas kõik hästi.”

      Ta püüdis naeratada.

      „Kas tekkis mingeid vastuolusid?”

      „Mida te silmas peate?”

      Anne jõi klaasi tühjaks.

      Politseinik laiutas väsinult käsi.

      „Tülitsemine,” ütles ta. „Jagelemine. Ähvardused. Vägivald.”

      Anne Snapphane pani jälle silmad kinni, hingas sügavalt sisse.

      „Võibolla natukene.”

      „Kas te täpsustaksite?”

      Anne jõi jälle, märkas, et vesi sai otsa, vehkis oma tühja klaasiga ja see valati uuesti täis.

      „Niisuguse suure ettevõtmise juures võib mustmiljon pisiasja untsu minna,” ütles ta, „aga seda ei saa lubada. Kui kõik on pinges, siis juhtub, et asjad omandavad liiga suured mõõtmed.”

      „Rääkige selgelt,” lausus komissar Q.

      Süda hakkas jälle perutama, Anne hakkas värisema.

      „Michelle,” ütles ta, „võis olla uskumatult tüütu. Ta läks kõigiga selles meeskonnas nende päevade jooksul tülli.”

      „Kas teiega ka?”

      Anne Snapphane noogutas mitu korda ja neelatas. Politseinik ohkas.

      „Palun vastake sõnadega.”

      „Jah,” ütles Anne liiga valju häälega. „Jah, minuga ka.”

      „Millal?”

      „Eile õhtul.”

      Politseinik uuris teda, ei pööranud pilku ära.

      „Mis siis juhtus?”

      „Tegelikult tühiasi. Me läksime tülli raha pärast, mis asi on kui palju väärt. Asi algas sellest, et arutasime aktsiaid, mina olen üldiselt võttes aktsiatega spekuleerimise vastu, aga Michelle kinnitas, et demokraatia just sellel põhinebki, ja siis jõudsime palkade juurde. Firmajuhid ja teised avaliku elu tegelased on oma palka ja pensionilepingut väärt, väitis ta ja nimetas Barneviki ja tema poisse, aga tegelikult rääkis ta ju ainult iseendast nagu tavaliselt …”

      Korraga Anne peatus, tundis, kuidas põsed läksid kuumaks. Politseinik vahtis teda ilmetul näol.

      „Kas te saite ta peale vihaseks?”

      Ma parem valetan, mõtles Anne Snapphane. Ma ei saa ometi rääkida, nagu asi on, muidu arvavad nad, et see olin mina.

      Mees tema ees jälgis teda, uuris põhjalikult, vaatas läbi ta aju.

      „Kui te valetate, läheb asi keeruliseks,” lausus ta.

      „Ma oleks ta ära kägistanud,” ütles Anne ja lõi pilgu maha, pisarad olid põletavalt lähedal. „Kuigi me olime ju täis.”

      Politseikomissar tõusis, tegi tiiru ümber laua, istus jälle toolile.

      „Täis,” kordas ta. „Kui täis? Kas see kehtib kogu tiimi kohta?”

      Anne kehitas õlgu, olles äkitselt surmväsinud, kõigest tüdinud.

      „Sõnadega, palun.”

      Ajus tekkis lühiühendus, rike ja ülepinge.

      „Kust mina tean,” karjus ta. „Kuidas ma saan seda teada? Ma ei jooksnud ringi ega korjanud tühje pudeleid, kuigi siin on inimesi, kes arvavad, et ma just niisuguseid asju peaksingi tegema …”

      „Nagu näiteks kes? Kas Michelle arvas ka, et te peaksite pudeleid korjama?”

      „Ei,” vastas ta mõnevõrra vaiksemalt.

      Vaikus tihenes, iiveldus kasvas.

      „Kas eile või öösel oli veel teisi tülisid?”

      Anne Snapphane neelatas valjusti, hing kinni.

      „Võibolla,” sosistas ta.

      „Kelle vahel?”

      „Küsige teiste käest. Mina ei tea. Ma ei kuulanud.”

      „Aga siin oli eile ja täna öösel tülisid? Lärmi?”

      „Uurige, siis kuulete.” vastas Anne. „Tallis.”

      „Kas teie olite ka seal?”

      „Mitte kaua.”

      „Aga teie olite üks neist, kes ta leidis?”

      Q ei nõudnud jaatavat vastust.

      „Kes peale teie veel bussi sisse läks?”

      Anne pani hetkeks silmad kinni.

      „Sebastian,” lausus ta, tundes, et hääl õieti ei kanna.

      „Sebastian Follin, Michelle Carlssoni agent?”

      Anne noogutas, siis tuli talle meelde.

      „Jah,” ütles ta. „Või mänedžer, Sebastian Follin on Michelle’i mänedžer.”

      Anne jäi segaduses olles vait.

      „Kuidas tuleb nüüd siis öelda? Et Sebastian on või oli …?”

      „Keegi veel?”

      „Karin. Karin Bellhorn, produtsent. Tema oli ka.”

      „Veel keegi?”

      „Mariana ja Bambi. Nemad tegelikult üksteisele ei meeldi.”

      „Miks te öö otsa üleval olite?”

      Äkki purskas Anne naerma.

      „Alkoholi oli ju veel.”

      „Kes on Mariana ja Bambi?”

      „Mariana von Berlitz on „Suvelossi” saatesarja toimetaja, ta töötab samas firmas, kus mina. Bambi Rosenberg, seebikanäitleja, tema oli meil eelviimase saate külaline, tema ja Michelle on sõbrad.”

      „Hästi,” ütles Q. „Mänedžer,