Sinimäed 1944. Mart Laar

platsdarmile koondatud 2. löögiarmee ja Pulkovo kõrgustikul tegutsenud 42. armee ülekaal vastastest oli veelgi suurem, tankide osas pealöögi suunas näiteks 7,5 korda. Punaarmee käsutuses oli antud Leningradi all rindelõigus 1070 lennukit sakslaste 103 vastu.37

      Rünnaku põhiraskust pidi kandma Leningradi rinde koosseisu kuuluv 2. löögiarmee, mida juhatas 1900. aastal sündinud kindralpolkovnik Ivan Fedjuninski. Fedjuninski liitus Punaarmeega Kodusõja päevil, komparteisse võeti ta siiski alles 1930. aastal. 1939. aastal paistis Fedjuninski silma lahingutes jaapanlaste vastu Halhin-Goli järve ääres, teenides ära Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe ning aastakümneid hiljem, 1975. aastal, Mongoolia Rahvavabariigi kangelase tiitli. Marssal Georgi Žukovi usaldusaluseks tõusnud Fedjuninskile usaldati 1941. aasta suvel laskurkorpuse, seejärel armee ning lõpuks koguni Leningradi rinde juhtimine. Viimane ülesanne oli Fedjuninskile siiski liig ning peagi leiame ta taas armeejuhataja kohalt. 1943. aastast alates juhatas Fedjuninski Leningradi rindel võitlevat 2. löögiarmeed, mille koosseisus Suure Isamaasõja käigus võitles mitu Punaarmee eliitüksust.

      Punaarmee suurpealetungi lähenemine polnud saladuseks ka Saksa väejuhatusele. Väegrupi „Nord” ülemjuhataja Georg von Küchler palus uuesti luba rinne kaitseliinile „Panther” tagasi tõmmata, kuid kutsus sellega esile vaid Hitleri raevuhoo. Hitler leidis, et tema väejuhtide ainus soov on võimalikult kiiresti taanduda, kadunud olevat igasugune võitlusvaim. Nii jäeti väegrupp „Nord” endistele positsioonidele oma saatusele vastu astuma.

      Punaarmee suurrünnak algas 14. jaanuaril 1944 võimsa ettevalmistustulega, mis koondus samasse lõiku Kolpino piirkonnas, kus Saksa üksustele allutatud eesti idapataljonid olid punaväed poole aasta eest tagasi löönud. 38 Nüüd olid eestlased viidud teise rindelõiku, Kolpinot kaitsvad Luftwaffe välidiviisid ei suutnud aga Punaarmee survele vastu seista. 2. löögiarmee andis sakslaste pihta löögi Oranienbaumi platsdarmilt Ropša suunas, järgmisel päeval alustas Pulkovo kõrgustikult rünnakut 42. armee kindralpolkovnik Ivan Maslennikovi juhtimisel. Vaatamata sakslaste meeleheitlikule vastupanule leidis punavägi kaitses peagi nõrga koha ning asus sakslaste positsioone kahelt poolt kokku suruma. Luftwaffe välidiviiside kaotused olid väga suured ning nad tõmbusid tagasi, see aga pani raskesse olukorda oma positsioone hoidvad Relva-SS-i üksused. Reserve läbimurde tõrjumiseks väegrupil „Nord” polnud.39 19. jaanuaril tõmbus rõngas taandumisega hilinenud Saksa üksuste ümber kokku. Punaarmee kätte langes vangi umbes 1000 Saksa sõdurit. Taanduvad Saksa üksused jätsid Punaarmee kätte osa raskerelvastusest, kaasa arvatud ka Leningradi tulistanud 85 raskesuurtükki. Mobiilsemad suurtükiväeosad õnnestus sakslastel siiski õigeaegselt tagasi tõmmata, luues sellega eeldused tõhusa kaitse organiseerimiseks Narva liinil.

      14. jaanuaril alustasid Novgorodi all pealetungi ka Volhovi rinde (juhataja armeekindral Kirill Meretskov) üksused. Punaarmee pealetungile aitas kaasa sakslaste tagalas käivitatud partisanisõda, mis keskendus ühendusteede hõivamisele, üritades sel teel takistada sissepiiramisohtu sattunud üksuste taandumist. Ka oli partisanidel oluline osa luuretegevuses ning Saksa kaitse nõrkade kohtade väljaselgitamises. Sama taktikat üritati ilmselt kasutada ka Eestis, kuhu 1944. aasta alguses saadeti Punaarmee rünnaku ettevalmistamiseks Venemaalt mitu partisaniüksust. Need ei suutnud Eestis küll pikemalt kanda kinnitada.

      Kas partisanide abil või luure toetusel leidis Punaarmee 1944. aasta jaanuari keskel sakslaste kaitses igal juhul nõrga koha ning 59. armee (juhataja kindralleitnant Ivan Korovnikov) möödus Novgorodist, saades selle peaaegu oma haardesse. Kartes 18. armee täielikku ümberpiiramist, andis väegrupi „Nord” ülemjuhataja 20. jaanuaril 1944 taganemiskäsu.40 Taanduvate Saksa üksuste järel liikusid Punaarmee tankid. Lootes Saksa 18. armee ümber piirata ning seejärel purustada, otsustas Leningradi rinde juhatus pöörata 42. armee Pihkva suunale. Saksa 18. armeel tuli nüüd oma elu eest võidelda. Neis lahinguis paistsid silma eesti idapataljonid nr. 658 ja 659. Major Alfons Rebase juhitud 658. pataljon sai käsu kaitsta Novgorodi alt taanduvate Saksa üksuste ainsat taandumisteed Novgorodi-Luuga maanteel Sürkovo küla juures. Kohati paanikas põgenevate sakslaste kõrval olid lauluga lahingusse minevad eestlased teravaks kontrastiks. Aimates Punaarmee rünnaku suunda, ei seadnud major Rebane pataljoni positsioonile mitte küla servale, vaid eemale, raudtee muldkeha taha. Kui Punaarmee üksused asusid tugeva ettevalmistustule järel küla ründama, said nad ootamatu ja tugeva hoobi ning löödi tagasi. Rünnakus kaotas võitlusvõime terve Punaarmee laskurdiviis. Koos tunnustusavaldusega anti Rebasele taandumiskäsk ning peagi võtsid eestlased sisse kaitse Luuga all Vaškovo küla juures. Siingi tõrjusid eestlased edukalt suures ülekaalus oleva vaenlase rünnaku. Ka edaspidi katsid eestlased sakslaste taandumist, olles ise korduvalt ümberpiiramisohus, kuid murdes ikka ja jälle põhijõudude juurde välja. 1944. aasta veebruari esimese nädala lõpuks oli olukord Luuga piirkonnas stabiliseerunud. Nende lahingute eest omistati major Rebasele esimese eestlasena Raudristi Rüütlirist.41

      42. armee lõunasse pöördumine kergendas küll veidi Narva suunas taanduvate Saksa üksuste olukorda, kuid sellele vaatamata seisis nende vastas tohutu ülekaal. Leningradi ja Narva vahel olid sakslased ette valmistanud mitu kaitsepositsiooni, kuid ei suutnud neist ühelegi püsima jääda. 28. jaanuaril andis Leningradi rinde ülemjuhataja armeekindral Leonid Govorov 2. löögiarmeele käsu jätkata pealetungi Narva suunas ning murda vastase kaitse Narva jõel käigult läbi. Narva poole taanduvad 11. SS-i soomusgrenaderidiviis „Nordland” ja 4. SS-i soomusgrenaderibrigaad „Nederland”, mis koos mõnede Wehrmacht’i üksustega allusid SS-i III Germaani Soomuskorpusele, suutsid siiski üsna organiseeritult tagasi tõmbuda. Jamburgi lähedal panid diviis „Nordland” ja 10. Luftwaffe välidiviisi riismed kindralmajor Hermann von Wedeli juhtimisel Punaarmee edasitungi mitmeks päevaks seisma, võimaldades taanduvatel Saksa üksustel asuda kaitsele Narva jõel kaitseliinil „Panther”. Punaarmee üksuste aeglane edasiliikumine tekitas 2. löögiarmee juhtkonnas pahameelt. Kindral Fedjuninski nõudis kohapeal tammumise lõpetamist ning kiiremat edasitungi.42

Väegrupi „Nord” vasaku tiiva väekoondiste taganemine Leningradi alt Narva alla 27.01.–2.02.1944

      Allikas: Wilhelm Tieke. W. Tieke, Tragödie um die Treue, lk. 56 järgi.

      Narvast ida pool toimunud lahingutes osalesid ka väiksemad eestlastest koosnevad üksused, nagu Fischeri pataljon. See oli kapten German Fischeri juhitud pataljon, mis oli moodustatud osalt idapataljonide tagavarapataljonist ning osalt 1943. aastal 1925. aastakäigu mobilisatsiooniga tööteenistusse mobiliseeritud, kuid hiljem tagalas julgestusteenistusse saadetud meestest. Üks selle võitlejaid Johannes Tünder on tollaseid lahinguid meenutanud järgmiselt: „1944. a. jaanuaris jooksis venelaste pealetungil laiali saksa 11. Luftwaffe välidiviis. Rindel tekkis suur auk, kuhu valgusid venelased. Sakslased ei katsunudki vastupanu organiseerida, vaid kõik põgenesid ülepeakaela Narva suunas. Kiires korras tõmmati meie pataljon kokku ja saadeti taandumise kattele. 22.01. oli pataljon koondatud, kusjuures vaenlasele saadeti vastu üksikuid rühmi ja ühes suunas isegi terve kompanii. Üksustel oli ülesanne luua vaenlastega kontakt ja tema edasitungi aeglustada. Sakslaste seas valitses arvamine, et kui nad jõuavad Narva jõe taha, siis eestlased katavad neid. Sakslaste taandumine muutus lõpuks paaniliseks põgenemiseks, mille tõttu ei purustatud teid ega põletatud isegi oma suuri ladusid. Venelastel jõudsid kaugele ette väikesed grupid, mida toetasid üksikud tankid. Saksa üksustest võitles ainult Nordland diviis. Kohalikud eestlased enamikus ja osalt Vene tsiviilrahvas põgenes koos sõjaväega, aga paljud neist sattusid hiljem venelaste kätte, kuna taandumine oli väga kiire. Pataljoni osad tõmbusid Jamburgi, kust edasi Narvani sündis taandumine vaenlase survel võideldes. Sellel taandumisel kaotas pataljon 10 surnut ja umbes paarkümmend haavatut. Narvas kujunes vastupanu keskuseks Hermanni kindlus, kust saadeti välja üksikuid meeskondi. Pidevat rinnet ei saanud luua, kuna saksa sõjaväed olid laiali valgunud ja otsaga jõudnud juba Tartu ja Tapale. Üksikud grupid, peamiselt eestlastest, katsusid vaenlast kinni pidada Narva ees. Venelaste korduvad katsed

37

Eesti rahvas Suures Isamaasõjas, lk. 172.

38

V. Jürissaar, Kahe rinde vahel. Göteborg, 1951, lk. 94.

39

R. Landwehr, Narva 1944, lk. 26–30.

40

W. Haupt, Army Grouph North. The Wehrmacht in Russia 1941–1945. Schiffer Military History. Atglen, 1997, lk. 203–205.

41

K. Gailit, Eesti sõdur sõjatules, lk. 19–24; V. Jürissaar, Kahe rinde vahel, lk. 162–194.

42

W. Haupt, Army Grouph North, lk. 206–207; J. Erickson, The Road to Berlin. Phoenix Giants, London, 1996, lk. 174, R. Landwehr. Narva 1944, lk. 24–44.