Sinimäed 1944. Mart Laar

vahel – näiteks relvanimede puhul – pole see võimalik olnud. Nii on Panzerfaust ikka jäänud tankirusikaks ning samal kombel on omaaegset kõnepruuki kasutades tõlgitud ka teiste relvade nimed. Tihti ka eestikeelses kirjanduses „Tiiger”-tankina tuntud Panzerkampfwagen VI on käesolevas töös nimetatud „Tiiger”-tüüpi tankiks. Mis puutub Saksa iseliikuvatesse suurtükkidesse (Sturmgeschütz), siis on neid siinses töös nimetatud omaaegset terminoloogiat kasutades rünnakkahuriteks, Vene armee puhul on jäädud iseliikuvate suurtükkide juurde. Suupärasemaks on üritatud muuta ka üksuste nimetusi. III SS-Germaani Soomuskorpus kannab raamatus III Germaani Soomuskorpuse nime, 20. SS-Vabatahtlik Eesti Diviis aga Eesti Diviisi nime. Suureks probleemiks on veel auastmed. Kuna Narva all võitlesid Saksa poolel nii Wehrmacht’i kui Relva-SSi üksused, on üritatud auastmeid edasi anda vastavalt sellele, millise üksusega tegemist oli, lisades raamatule ka auastmeid võrdleva tabeli. Wehrmacht’i auastmed on seejuures ühtlustatud Eesti sõjaväes kasutatutega, see tähendab näiteks, et Hauptmann on kapten ja Oberst kolonel. Eesti üksuste puhul on üritatud kasutada sellist auastme vormi, millist antud väeosa ise eelistas kasutada. Kuna Alfons Rebane polnud näiteks Relva-SSiga liitumisest tagasihoidlikult öeldes vaimustatud, on tema puhul kasutatud Wehrmacht’i auastmeid.

      Selle sissejuhatuse eesmärgiks pole anda ülevaadet Saksa armee ning Punaarmee ülesehitusest, suurusest ning relvastusest. Huvilisel on nende kohta võimalik leida andmeid varem ilmunud väljaannetest. Kuna järgnevas ülevaates räägitakse kord diviiside, kord pataljonide tegevusest, tuleks siiski mainida, et Saksa diviisi ettenähtud suuruseks oli 1944. aastal 12 000–13 000 meest. Diviis koosnes kolmest jalaväerügemendist, mille suurus pidanuks olema 2500–3000 meest. Jalaväerügement koosnes rügemendi staabist, staabikompaniist ning kolmest pataljonist ja lisaüksustest. Tavalises jalaväepataljonis oli 700–800 meest, pataljonis omakorda oli neli kompaniid ja kompaniis umbkaudu 150 meest. Tegelikkuses oli diviisi ning järelikult kõigi selle osade suurus 30–40 % väiksem. Sama kehtib – vahest isegi suuremal määral – Punaarmee diviiside kohta. Täielikult komplekteerituna pidi sinna kuuluma 10 000 mehe ümber, kuid tegelikkuses kõikus diviisi suurus 3000 ja 7000 mehe vahel. Enne pealetungioperatsiooni suudeti rünnakule asuvate diviiside suurus viia tavaliselt 5000–6000 meheni. Nii nagu Saksa diviis, koosnes ka Punaarmee diviis kolmest polgust (mis vastasid Saksa rügemendile) ning lisaüksustest. Ka Punaarmee polgu suurus kõikus 2500–3000 mehe vahel. Polk omakorda jagunes pataljonideks, mis oma suuruselt vastasid enam-vähem Saksa pataljonidele (tavaliselt 500–700 meest). Pataljonid jagunesid roodudeks (vastasid Saksa kompaniidele), mida oli pataljonis, nagu Saksa armeeski, kolm või neli.

      Sinimägede lahingute uurimise muudab keeruliseks ka see, et ilmselt ei lõpe need kunagi. Sinimägede lahingud on aastakümneid olnud ägeda ideoloogilise võitluse objektiks. Nõukogude poolel on püütud neid kas maha vaikida, või kui see ebaõnnestub, siis süüdistada iga Sinimägede lahingust rääkivat või neid meenutavat inimest fašismi või Nürnbergis kuritegelikuks kuulutatud Relva-SSi propageerimises. Suurel määral on see seotud vaidlusega, mis käib II maailmasõja käigus Punaarmee vastu võidelnud Eesti sõdurite staatuse ümber.

      Nõukogude Liidu seisukohalt oli siin loomulikult kõik selge. Saksa sõjaväes võidelnud meeste näol oli tegemist kodumaa reeturitega, kelle vastu ei saanud tunda mingit halastust. Lääne poolt vaadates polnud küsimus siiski sedavõrd ühetähenduslik. Ühelt poolt oli kahtlemata tegemist vastastega, kelle vastu ei saanud sümpaatiat tunda. Eriti puudutas see vabatahtlikult Saksa armees teeninud mehi ning SS-üksusi, keda peeti natsismi peamiseks toeks. Sellel taustal on arusaadav, et lääneriigid suhtusid mõistvalt NSV Liidu nõudmisse anda talle välja lääneriikide okupatsioonitsooni sattunud NSV Liidu kodanikud. 1945. aastal Jalta nõupidamisel sõlmitud kokkulepe kohaselt kohustusidki lääneriigid tagama selle, et nende okupatsioonitsoonis viibivad NSV Liidu kodanikud saaksid võimaluse tagasi pöörduda oma kodumaale. Mida see säte tegelikkuses tähendab, selle tõlgendamise jätsid riigijuhid alamate ametnike ja sõjaväelaste hooleks. Selle sätte alusel hakati NSV Liidule välja andma ka Saksa armee koosseisus võidelnud mehi, kelle saatus kujunes karmiks. Eriti sünge kuulsuse omandas Saksa armees teeninud kasakate väljaandmine NSV Liidule.

      NSV Liidu karm käitumine „kodumaa reeturitega” tekitas lääneriikides kõhedust. Kui poliitikud võisid sellega leppida, siis lääne avalikkuses tekitas see küsimusi. Eesti sõdurite jaoks, kes olid sõja järel Saksamaal lääne okupatsioonitsoonidesse sattunud, võis ametnike hoiak antud küsimuses osutuda saatuslikuks: nende elu sõltus ju tihti sellest, kas mõni Ameerika sõdur või ohvitser oli nõus NSV Liidu esindajate nõudega NSV Liidu kodanikud neile üle anda. Ametlikult polnud lääneriigid Balti riike NSV Liidu osana küll tunnustanud, kuid sõjaväelasteni ei pruukinud see teadmine ulatuda. Sellel taustal tuleb kõrgelt hinnata läänes tegutsevate Eesti diplomaatide aktiivset tegevust, kes selgitasid lääneriikidele ja eriti USA ja Briti sõjaväelastele põhjusi, miks eestlastel tuli II maailmasõjas Saksa sõjaväes võidelda. Paljuski tänu sellele võtsid lääneriikide vastavad ametkonnad üldiselt hoiaku, mille kohaselt Balti riikide kodanikke, sealhulgas Saksa armees võidelnud eestlasi, NSV Liidule välja ei antud.

      Paraku polnud lääneriigid oma hoiakutes täielikult ühtsed. Selgeks erandiks kujunesid siin NSV Liidu mõjusfääri jäetud Soome ning väiksemal määral ka Rootsi. Rühma Saksa sõjaväes teeninud baltlaste väljaandmine NSV Liidule tekitas Rootsis siiski sedavõrd suure protestilaine, et seda rohkem enam ei üritatud. Samas tekitas see balti pagulaste seas ebakindluse nende tuleviku suhtes Euroopas, mis pani aluse ulatuslikumale väljarändele Ameerikasse, Kanadasse ning Austraaliasse.

      Nende Balti riikide kodanike küsimus, kes olid võidelnud Saksa armees, kerkis üles ka Nürnbergi protsessil, kus Relva-SS-i kuulunud üksused kuulutati kuritegelikuks. Euroopa riikides vastavalt sellele ka käituti, idarindel võidelnud vabatahtlike represseerimine algas vahetult pärast II maailmasõja lõppu. Holland, Belgia, Taani, Prantsusmaa, Luksemburg jt. riigid olid 1940. aastal Saksamaaga sõjas ja nõnda olid nendest riikidest pärit SS-vabatahtlikud astunud vaenuliku riigi sõjaväkke, mis oli käsitletav riigireetmisena, rootslaste puhul neutraliteediotsuse rikkumisena.

      Siiski tekitati balti rahvaste jaoks Nürnbergi protsessi otsuses väike, kuid ülimalt oluline erinevus. Nimelt tõdeti tribunali selgituse kohaselt, et kuritegeliku organisatsiooni liikmeks ei saa pidada isikuid, keda riigiorganid kutsusid Relva-SS-i teenistusse ilma meestele valikuõigust andmata. Nimetatud seletuse kohaselt ei kehti kuritegelikuks kuulutamine rõhuva enamiku läti ja eesti SS-diviisides võidelnud meeste kohta. Eestlaste jaoks oli valikuvabaduse puudumine koguni kolmekordne: esiteks ei lubanud Saksa okupatsioonivõimud luua Eesti sõjaväge, teiseks viidi Wehrmacht’i koosseisu kuulunud eestlaste pataljonid 1944. aasta kevadel sundkorras Relva-SS-i koosseisu ja kolmandaks oli enamik diviisi koosseisus võidelnud meestest 1943.–1944. aastal mobiliseeritud.

      Eespool mainitud otsusele tugines Ameerika Ühendriikide Kongressi Põgenikekomisjoni seisukoht, mis on väljendatud komisjoni 1950. aasta 13. septembri kirjas Eesti Vabariigi peakonsulile saadiku ülesannetes New Yorgis, milles öeldakse, et komisjon ei pea Balti Relva-SS-i üksusi Ühendriikide-vastasteks organisatsioonideks, vaid käsitleb neid eraldi ja erinevalt nii nende eesmärgi, ideoloogia, tegevuse kui ka SS-i kuuluvusele hinnangu andmise poolest. See seisukoht avas tuhandetele eesti sõduritele võimaluse emigreeruda Ameerika Ühendriikidesse, kus nad täiesti enesestmõistetavalt kuulusid sealsetesse sõjaveteranide organisatsioonidesse.

      Nõukogude Liidule ei avaldanud sellised seisukohad loomulikult mingit mõju. Saksa armees Punaarmee vastu võitlemine oli piisav süütegu vangilaagrisse saatmiseks või koguni mahalaskmiseks. Samas tasub mainida, et Nõukogude uurimisorganid ei teinud Punaarmee vastu võidelnud meeste kuuluvusel ühte või teise üksusse suuremat vahet. Relva-SS-i kuulumine polnud Nõukogude uurimisorganite jaoks mingi eriline kuritegu, selleks raskemaks hinnati näiteks võitlemist soomepoisina või kuulumist „Erna” pataljoni. Propagandasõjas olid SS-üksustes teeninud mehed aga erilise rünnaku objektiks.

      Pikkamööda hakkas Relva-SS-i üksuste eristamine teistest Saksa üksustest maad võtma ka lääneriikides. Oma osa selles etendas ilmselt holokausti käigus toimunud kuritegude teadvustamine, milles osalenud SS-üksusi seostati tavaarvamuses