Palun õnnelikuks. Mart Kivastik

on?” küsis Athos värinaga hääles. Ta oli mu siiski ära tundnud, kuigi ta oli kaks nädalat selles keldris konutanud. Kui ma vaatasin seda inimvaret, seda aadlimeest, seda Alpimäge, mis oli taandunud künkaks, leekis mus tõeline viha. Ei, ma ei haaranud sugugi mõõga järele, vaid napsasin vöölt nuudi. „Athos, kallis Athos, kus peremees on, kus on selle jälgi urka peremees, ütle mulle!”

      Ta tõstis aeglaselt pea ja vaatas mulle silma: „Sa pole sugugi muutunud selle aja jooksul, sa tahaksid teda karistada, jäta, kamraad, sel pole vähimatki mõtet, kelner, veini!”

      „Ma käin korraks ära, kui sa lubad,” tõusin lauast. Ta noogutas ükskõikselt. Ma läksin piki keldrit edasi ja leidsin pimedast nurgast veinivaatide keskelt õnnetu mehikese. „Sina mats!” sisistasin ma talle, „sina pisike lurjus, mis sa oled mu sõbraga teinud?”

      „Halastust, härra!”

      Ma ei suutnud seda mehikest lüüa, kuigi oleks tahtnud. Mehike oli käed silme ette tõstnud, ta ei julgenud vaadata, tema hirm oli sedavõrd suur, et ta oli valmis laskma end peksta, enda kaitseks kätt tõstmata! Viimasel hetkel nägin ma pimedusest midagi, mis mind tegelikult tagasi hoidis. See oli imekaunis noor tütarlaps, pika valge patsiga, kes tõusis pimedusest kui haldjas, ta tuli minu poole ja põlvitas mu ette, tõstis alandlikult silmad ja ütles: „Õilis härra, kui te peate vajalikuks kedagi karistada, siis karistage mind. Mees, keda te enda ees kägaras näete, on minu õnnetu isa. Ma ei elaks seda üle, kui te tema kallal praegu vägivalda tarvitate. Ennem suren mina.”

      Tütarlaps langetas pea, pats kukkus kõrvale ja nähtavale ilmus lumivalge kael. Hetkeks sähvatas mul peas mõte. Kuid ma sain aru, et see pole võimalik. Kas see on tõesti tema? Ei! Tema oli ju surnud. Ma ei tahtnud sellele mõelda, ma ei suutnud sellele mõelda. Ma läksin ära, et mitte näidata oma pisaraid, minu pisaraid. Kui ma laua juurde jõudsin, olid mu silmad märjad, kuid ma lootsin, et Athos seda ei märka. Ometi. „Mis sul lahti on?” küsis Athos.

      „Ei midagi.”

      „Sa võid mulle ju öelda, et ei midagi, aga ma näen ju.”

      „Sa pead mind hulluks.”

      „Me kõik oleme natuke hullud.”

      „Sul on õigus.” Ma keerasin veinipudelilt korgi ja valasin välja. Siis söandasin tunnistada: „Mulle tundus, et ma nägin Constance’i.”

      Ta ei öelnud midagi, ta lihtsalt pani suitsu ette ja ei öelnud midagi.

      „Ütle ometi midagi!”

      Ta ei öelnud midagi, ta sirutas käe ja silitas mu pead. Iial ei olnud ma midagi sellist tundnud.

      „Nuta, mu poiss. Nuta. Need pisarad tulevad heast, sa ei pruugi neid häbeneda. Sa ei saanud näha Constance’i, mõistad? Sa ei saanud teda näha.”

      „Ütle, miks?”

      „On asju, mida ei saa seletada, on asju, millest inimene on väiksem, on asju, mille vastu ei saa võidelda, isegi kui sa oled väga hea vehkleja, on asju, millega peab leppima, mu poiss.”

      „Ma ei taha leppida, kuuled, ma ei taha sellega leppida!”

      „Constance on surnud.”

      kurb kui tuju läheb kurb kui ei saa midagi teha kui sul ei ole miski võimalik kurb kui ebaõiglus võidab kurb kui on kurb kurb kui on midagi mida sa oled tundnud ja võid ainult meenutada ma tahtsin seda lugu kirjutada kaks lehekülge päevas ja nii iga päev kokku nii kaua kui ma elan ma tahtsin nii kirjutada oletame et sada aastat järjest ja see teeb miljon lehekülge mida keegi iial läbi lugeda ei jõua hakkad kirjutama ja tuju läheb halvaks! mul on üks sõber kes tõesti palus et ma kirjutaksin midagi temast ta ütles Mart pane mind ka kuhugi sisse mul oli vähemalt uhke tunne hetkeks aga ma tõesti ei teadnud kuhu teda panna nüüd on see koht vist käes mul on üks pikk sõber kes tahtis et temast kuskil juttu oleks eile öösel nägin ma unes et olen jälle sattunud „Gnimooli” see kes mu lugusid vastu ei võta istus mu ees ja sihtis mind lambiga näkku mina olin toolile kinni seotud ja mind oli metsikult piinatud ja pekstud „Gnimooli” toimetaja tõusis toolilt ja haaras mind lõuast – sinuga on nüüd lõpp kuradi ahv Tartust ütles tema ma ärkasin ja mõtlesin et olen juba hauas sest ümberringi oli pime vahepeal käisin ma Tallinnas ja olin pettunud seisin keset lolli linna ja oli tunne nagu oleks saanud väga peksa sest mitu sõpra läks mööda kes tahtsid juttu ajada ja ma ei rääkinud ma andsin ühele habemega mehele dialoogid stsenaariumi jaoks mida peaaegu ei olnud olemas ta luges neid kirtsutas nina ja ei saanud üldsegi aru kui hästi need välja olid kukkunud sest ehk võis ta tahta ise kirjutada kuigi ta ei osanud sugugi kas tasub üldse proovida kui see nii hädiselt välja tuleb kuigi ta pani stsenaariumi mida samahästi kui ei olnud umbes kolmandiku mu suurepärastest sõnadest ei aidanud see sugugi aga nad pakkusid mulle raha mida ei saaks vastu võtta isegi kui teda üldsegi ei ole raha mida ei saa vastu võtta on liiga väike raha kui see endale kahmata siis oled sa end ära hinnanud ja rohkem ei tasu lootagi siis sa eladki nagu käsn ja sinu hind on kolm pessi sa oled odavam kui limpsipudel ja tunned end näruselt sest ümberringi kõik söövad ja kahmivad taskust pungasid mis ei mahugi kuhugi sisse ära ja siis on linn ma mõtlen see loll Tallinn neid täis kellel on kuuehõlmad punnis ja pruunid päikeseprillid ees isegi kui sajab vihma ja sa ise seisad mingil Harju tänaval ja oled tühi limpsipudel kuid ei lähe hoolimata sellest kõhnemaks muidu ma panin loole vahepeal uue pealkirja mitte üldsegi selle mis seal enne oli aga uut ma ka ei ütle eelmine ei kõlba üldse sest ma mõtlen liiga palju välja ja teiseks ei kõlba ta iseenesest juba tahaks midagi erakordset loed aeg-ajalt mingeid hispaanlasi kes panevad selliseid pealkirju et süda jääb seisma ja siis jätaks heameelega kõik omaenda pealkirjad panemata kuigi jutud nende järel ehk polegi nii halvad? arva mis tahad aga mulle peab jääma võimalus end välja vabandada ja siis ma ütlen et mul on tegelikult üsnagi kenad lood mitte eriti väljapaistvate pealkirjadega mingid ühesõnalised pealkirjad mida oskaks panna igaüks IGAÜKS on muidugi kohutavalt solvavalt öeldud kuigi ma harjutan end mõttega et kõik inimesed on head või muud seesugust sest ma kardan mõnda asja millest ma siiski ei tahaks rääkida hüva üks saeb mu akna taga ja segab üks mu sõber ütleski mulle umbes nii – ega sina Mart ju mingi pealkirjameister ei ole? küsimärgiga ta tahtis mind seda sundida tunnistama ja ma tunnistasin üles nagu poleks sel mingit tähtsust et ei ole kus sa sellega ma ei oska üldsegi pealkirja panna aga tegelikult oleks võinud ma ta siis tappa kas ta üldse ongi mu sõber?

      veel enne kui ma kirjanikuks või siis Woody Alleniks igatsesin saada hakkasin ma heliloojaks või olen ma sest rääkinud kuid vaevalt ma hakkasin heliloojaks nii – ma olin juba kuusteist ja polnud veel naist võtnud kuigi enam palju polnud jäänud ja kerkis mu peasse hiilgav meloodia ma tormasin klaveri juurde ja ei saanud seda mängitud järgmisel päeval käskisin emal ennast klaveritundi viia seal oli parajasti üks teine juntsu ees see oli viieaastane virtuoos ma tahtsin surra virtuoos tegi klahvidega imet ja väänas neid igatepidi kuigi ei osanud veel rääkidagi ta oli emaga ja tal oli pissipott ühes ja aeg-ajalt jättis ta sonaadi pooleli ja kusi siis turnis toolile tagasi tema tagumiku all oli padjake et ulataks klahvideni ja jalgade all oli pink pedaalideni ta ei ulatunud me käisime selle Mozartiga ühel ajal tunnis ja kui ta parajasti pedaalideni ei ulatunud siis käsutas õpetaja mind klaveri alla ja ma vajutasin õpetaja oli väga hea inimene pärast tundi lutsis Mozart lutipudelist ometi ta ei saanud enam tissi ja mina lõhkusin kangete sõrmedega klaverit alati kui mina pärast geeniust mängima hakkasin pistis geenius suure häälega röökima nii et ema pidi ta rinnale võtma ja kussu kussu tegema miks ta siis nutma hakkab küsisin ma igaks juhuks klaveriõpetaja oli hea inimene aga poisi ema oli sidrun ise ta ütles et laps armastab väga muusikat ei suutvat taluda seda mis ma klaveriga teen mingu perse tundi ma sellepärast minemata ei jätnud alati kui see väike lojus nutma hakkas püüdsin mitte kuulata ja mängisin kõvasti õpetaja ei saanud mind keelata sest mu ema maksis tunnid kinni kahekordselt mõne aja pärast mängisin ma päris korralikult seda pilli igal juhul ei tunne ma kedagi kes muud oleks öelnud oli õpilaste kevadkontsert emad koos juntsudega minu nublu kellel ma kontserdi ajal pedaali surusin mängis Griegi klaverikontserti mul oli raske meelde jätta kunas vajutada aga siis surus ta mulle kontsa kõrva kui oli õige aeg kui ta suureks kasvab annan ma talle peksa see on selge kontserdi lõpul esinesin