Palun õnnelikuks. Mart Kivastik

ma ei lähe üldse enam kunagi Tallinnasse ma jään koju ema juurde ja ei käi nimelt tööl üks nendest häbikordadest oli selline ma ei räägigi kuidas ma Tallinnasse sõitsin sest ma ei taha kellegi tuju rikkuda sõit Tallinnasse pole mingisugune naljaasi sest sul või mul tegelikult ei ole kunagi raha aga bussijaama nurga juures Tartu maanteel müüakse alati moosipirukaid ma olen küll vaene aga suure isuga alati kui ma neid moosipirukaid näen tuleb sülg suhu ja siis pirukamüüja vist imestab mind kui ma tast kaugemale lähen nii ükskõikse näoga kui üldse võimalik ja aina tatistan tänavale kuidas ma üldse paksuks oskasin minna nii vaesena? ma vist olen nii ablas et jätan kõik endasse ja muudkui kasvan tookord olin ma otsustanud filmirežissööriks hakata polegi paha plaan või mis? see kõlab lihtsalt oli vaja viia paberid kuhugi kus need läbi loetakse ja olla just nii vana kui tarvis kõik need paberid kirjutasin ma hooga täis sinna sai elulugu haridusttõendav dokument ja ma õppisin siis veel vist ka muusikakoolis või ülikoolis kuid see mu häbitunnet ei vähendanud sugugi veel oli mul kahe päevaga kirjutatud kolm novelli ja ma olin kindel et kunagi käegakatsutavas tulevikus tõlgitakse nad vähemalt läti ja poola keelde ma saan kuulsaks ja nii edasi, Ameerika! pole mõtet sest rääkidagi ma nägin seda väga südamlikku inimest kes mu paberid vastu võttis kaks korda esimene kord ta võttis mult nad vastu ja naeratas sest ma jätan aeg-ajalt esmapilgul tavalise inimese mulje kellelt ei oska midagi oodata teist korda nägin ma teda siis kui ta oli nad läbi lugenud see oli nii ma olin juba varakult Tallinnasse helistama hakanud ja käisin talle peale kas ta on ikka mu surematud läbi lugenud algul ma uskusin et tal pole aega sest mul polnud kahtlust õigemini ma kahtlesin enne oma eluloos ja sünniandmetes kui kirjanikuvõimetes neid teadsin ma on mul rohkem kui kellelgi teisel ma uurisin erinevaid stiile ja olin aru saanud et mus on midagi Faulknerist Hemingwayst Kafkast Dostojevskist Tolstoist Babelist Remsust Mauriac’ist Lutsust Singerist Dumas’st nooremast Dumas’st Simonovist Brechtist Marquezest Jamesist Salingerist Maurois’st eriti Hessest ja Mati Undist mõne nimega ma viskasin siin nalja aga sellest saad sa isegi aru eriti ei meeldinud mulle liigne sarnasus Dostojevskiga sest tollal mulle ei meeldinud venelased praegu ma nii ei mõtle polnud ju midagi teha kui oli nii ma helistasin iga päev Tallinnasse ja sundisin seda kes mu paberid lolli peaga enda kätte võttis ma sundisin teda neid lugema ja endaga kokkusaamist kokku leppima see oli nii – kuna teil aega on… kas teil ei ole esmaspäeval kas hommikul ei ole õhtul ka ei ole ma tulen teile koju varahommikul kell seitse või teisipäeval aitäh muidugi ma lunisin selle kokkusaamise välja ja olin rõõmus et ta nii kergesti nõusse jäi miks ei võiks tulevase Polanskiga mõne sõna juttu ajada? ma ei taha rääkida kuidas ma Tallinnasse jõudsin kuid kõigest hoolimata oli mul metsikult hea tuju kui ma olin selle ukse taga kus ta mu paberitega oli ma olin nii rõõmus sest ma olin veendunud et ta on seal sest aeg-ajalt tuleb ette inimesi kes lepivad kokku ja ei tule miskipärast jutuajamine lõppes kähku ta vaatas mulle otsa ja ma nägin et ta on hea inimene – tal oli must väga kahju te peate veel harjutama kirjutamist ütles ta mulle kui ma ukse taha sain hakkasin ma ulguma kuid ei näidanud seda välja kui ma kodus oma juttusid üle lugesin läks endal süda pahaks punkt punkt ütlesin ma nüüd selleks et algust ei peaks ümber trükkima ma ei viitsi seda teha aga kui igale poole mõni lollus sisse pista mõjub see süsteemselt ja võib jätta mulje nagu olekski tarvilik punkt

      Pärast seda lööki kõmpisin ma vihast nuttes bussijaama poole. See võis olla ka mõni teine kord, kui ma Tallinnast tulin, kuid mu süda läks kergemaks trammist maha astudes. Minu armas Tartu maantee. Ma olin noor, mu hing oli õrn, meeleliigutus vallutas mu sedavõrd, et trammist maha krapsates kükitasin ma otsemaid ja andsin asfaldile suud. Nii armastan ma sind, kodutee! Tartu buss seisis teistest eraldi. Bussijuhi soonilised käed rebisid ükshaaval pileteid. Kui ta minule pileti ulatas, valgustas tema mehist nägu naeratus, paljastusid kaks rida lumivalgeid päevinäinud hambaid. Pole midagi siiramat kui tartlase naeratus. Me mõistsime teineteist poolelt sõnalt. Ta ulatas mulle lahkelt pileti. Ma tahtsin juba minema hakata, kui bussijuht hõikas mind: „Oled see sina, Mart?”

      Ma olin jahmunud ja küsisin: „Kust te mu nime teate, bussionu?”

      „Ma nägin su ema, kui teele asusin, ta seisis Vanemuise tänavas kodulävel ja hõikas, et kui Marti näete, las ta tuleb ikka kiiresti koju tagasi, sest söök on juba soe.”

      „Aitäh, bussionu!”

      Ma istusin ja mõtlesin oma emale. Vaatasin hämaruses ähvardavalt kasvavat Tallinna linna. Buss hakkas liikuma. Olime vaevalt viadukti alt välja jõudnud, jah, taamal paistiski päike, kui üks neid, kes viimasel hetkel bussi oli jõudnud, minu istme juures peatus.

      „Kas tohib teie kõrvale istuda, noormees?”

      „Aga palun,” tegin ma näitsikule ruumi. Vaeseke oli vihmahoo kätte sattunud. Tema heledad juuksed olid märjalt rasked ja kleepusid õlgadele. Ta oli tõesti noor. Mina võisin olla ehk kuusteist, aga tema mitte üle kahekümne. Vesi tema kiharatest voolas alla, kaelale, tal oli särginööp lahti, vesi voolas kaelale ja sealt nööbikeste vahelt sisse, ma ei näinudki õieti, kuhu see vesi voolas.

      „Te olete nii märg…” Ma olin ta pärast mures.

      „Võtke mu ümbert kinni,” ütles neiu, „siis hakkab mul soojem.”

      Mu mälestustest kerkis silme ette midagi, mis ei lasknud mul seda teha. Vaadates neiu valgeid juukseid meenus mulle vanker ja kevadine maantee, heinte lõhn ja jalg, see jalg, mida on vaid üks maailmas.

      „Te jäite mõttesse?” küsis neiu.

      Ma pühkisin aja varju silmist. Võib-olla hävitasin ma selle liigutusega midagi? Ma pühkisin mõtteist kõige ilusama unistuse, mis mul elus on olnud. Kas ma läksin hetkega halliks? Või muutusin inimeseks, kes mõistab, et parim, mida saab teha, on unustada, või et kõige halvem, mis võib olla, on tõesti uskuda, et sa leiad Tema üles. Kui sa seda uskuma jääd, oled sa õnnetu. See on ainuke, mida ei saa saada. Ei saa leida Poola riigist üles armastust, mida seal võib-olla ei olegi, kuigi see on muistsete rüütlite maa. Ma pühkisin varju silmilt ja naeratasin: „Pole midagi katki, kaunis neid, ma soojendan teid kohe!”

      Ma haarasin hellalt neiu ümbert kinni ja hakkasin suudlustega kuivatama veepisaraid, mis voolasid tema juustest kaelale ja siis rinnale. Ma suudlesin imepehmet valget nahka, tema kõrvu ja juukseid, ja armastus ise surus mu pea allapoole… neiu ohkas nagu roos, kelle kohale on kummardunud päike.

      kõike ei maksa eriti tõsiselt võtta mida ma siin räägin ma ei ole juba nädal aega seda lugu puudutanud ja nüüd panin kaks suurt tähte õige koha peale… see teeb tuska üks mees või siis üksmees ütles mulle kunagi et tead Mart kirjutama peab nii ja naa ja mitu raamatut kindlasti sest muidu sa pole mingi kirjanik see teeb mulle muret sest võib-olla tahakski olla kirjanik kuid mul on ehk kõigest üks kirjanikuühik tulemas üks raamat aga kust neid veel võtta ma küll ei tea seda silmas pidades ma hakkasingi seda lugu kirjutama et endale järgmist ühikut saada oli nii ma panin pealkirja ja kirjutasin selle kokku et oleks segasem tegelikult ma ei teadnudki algusest peale et võiks sõnu nii kokku ajada aga algul tundus see päris huvitav kuigi ma olen kindel et keegi kuskil on need trikid juba ammu ära teinud või ei ole ma arvan et ei ole ma olen esimene ma olen ainulaadne ma kirjutan oma teist raamatut et püüda käituda tolle kamraadi nõuannete järgi ma räägin temast veidi vanasti olid tal pikad juuksed ja prillid ta kirjutas palindroome ja laenas raha ta laenas igalt tüdrukult kolm rubla keda ta tundis ja ei maksnud neid rublasid kunagi tagasi ta maksis ainult siis kui temalt seda vihaselt nõuti mitte üks suur mees maailmas ei suuda teha nii koledat häält kui üks tüdruk kellelt on raha ära laenatud või midagi muud taolist siis läks see kamraad raamatukokku tööle ja lõpetas palindroomide kirjutamise ja sidus juuksed patsi nii et arvuta nüüd ise millal see võis olla üsna selge et mitte väga kaua aega tagasi hiljuti ma nägin teda ühes kohvikus – ta istus nukralt laua taga tühi kohvitass ees tema pikad süsimustad juuksed olid küll patsi pandud kuid lähemalt silmitsedes võis selgesti märgata – mu vana kamraadi noorde näkku olid tekkinud imepeened kortsud tema süsimustadesse juustesse oli segunenud halli tema prilliklaaside taha varjunud silmad küll naeratasid kuid siiski võis märgata neis ujumas nukruse pilvi

      Ma viipasin kelnerit käega ja käskisin hobuselt sadula maha võtta. Tallipoiss jooksis hobust ära viima, ma saatsin teda igaks juhuks