Demelza. Winston Graham

riiulilt tainalaua, jahu ja pärmi. „Jud, kas sina mäletad kapten Blameyt, kes käis kunagi siin preili Verityga kohtumas?”

      „Vai viil – mudugist mäletan,” vastas Jud.

      „Mina pidin siis ka juba siin olema,” arutles tüdruk, „aga mina ei mäleta sellest mitte mõhkugi … midagi.”

      „Sina olid siis alles pisike plika, kolmteistku aastat vana ja köögis, kus su koht oli. Tolleperast.”

      „Ega sinagi sellest nii pika aja peale enam suurt midagi mäleta,” ärgitas Demelza.

      „Või et mina ei mäleta – mina, kis ma olli algusest lõpuni kogu tolle asja man – no kuule.”

      Demelza hakkas tainast sõtkuma.

      „Mis siis juhtus, Jud?”

      Jud võttis puutüki ja hakkas seda noaga vestma, vilistades tasakesi kahe esihamba vahelt. Oma läikiva peanupuga, mida hõredate narmastena ümbritses juustesõõr, nägi ta välja nagu õigelt teelt hälbinud munk.

      „Ta oli oma esimese naise kogemata ära tapnud, eks?” küsis Demelza.

      „Nigu nähä, on sul pilt juba selge.”

      „Ei, mitte kogu pilt. Muist, aga mitte kõik, Jud. Mis siin juhtus?”

      „Noh, too vennike, kap’n Blamey, oli juba ilmatu aja Verity-preilnat taga ajand. Kap’n Ross lubas neil siin kohtuda, kui teisal ää keelati, ja ükspäe sõitsivad ärra Francis ja tema isa – too, kis läind septembris maamulda pandi – seie ja leitsivad nad võerastetuast. Ärra Francis kutsus ta vällä ja nõnda nad võtsivadki sealt akna kõrvalt nood duellipistulid ja marssisivad õue. Minu kutsusivad juure oolt kandma, et oleks aus mäng – nigu sa isigi arvata võid ja nigu oligi oodata –, ning enne ku viis minutit mööda sai, oli ärra Francis tulistand kap’n Blameyt ja Blamey oli tulistand ärra Francist. Kõik seadusperaliselt.”

      „Kas nad said haavata?”

      „Kas nüid just aavata. Blamey sai kriimu kätte ja teine kuul tabas Francist kaela. Kõik sai tehtud ausalt ja kõrra järgi ning kap’n Blamey istus oma obese selga ja sõitis minema.”

      „Kas oled temast pärast seda veel midagi kuulnud, Jud?”

      „Mitte õhkagi.”

      „Kas ei elanud ta Falmouthis?”

      „Siss, ku parajasti merel põle.”

      „Jud,” ütles Demelza, „ma tahan, et teeksid midagi minu heaks.”

      „Ah?”

      „Kui kapten Ross sõidab järgmine kord Jim Carterit vaatama, peaksid tegema midagi, mida ma sult palun.”

      Jud, vana ja umbusklik, seiras teda oma verdunud buldogisilmadega.

      „Mida siss?”

      „Tahan, et sõidaksid Falmouthisse, küsiksid kapten Blamey järele ning uuriksid, kas ta elab ikka veel seal ja mida ta teeb.”

      Jud tõusis vaikides püsti ja sülitas kaalukalt kaminasse. Kui sisin lõppes, ütles ta:

      „Ajage oma asju, provva. Põle meie asi panna maailma oma tahtmist tegema. See põle mõistlik, see põle loomulik, see põle õige, see põle ohutu. Ennemp õrritaks ma pulli.”

      Ta võttis oma kepi ja noa ning kõndis köögist välja.

      Demelza vaatas talle järele. Ta oli pettunud, aga mitte üllatunud. Ning kui ta pilgu jälle tainale pööras ja seda jahuste sõrmedega pikkamööda keeras, vilksatas tema silmades midagi hämarat, mis lubas arvata, et ta ei jäta jonni.

      Kolmas peatükk

      Ristimispäeva hommikul oli ilm ilus ning tseremoonia läks Sawle’i kirikus kolmekümne külalise ees igati hästi, Julia kõõritas kartlikult oma sugulast reverend William-Alfred Johnsi, kui too talle vett otsaette nõristas. Pärast seda asutasid kõik end Namparasse tagasi minema; kes ratsa, kes jala, kahe-kolmekaupa, vesteldes ja nautides päikesepaistet, liikus see värvikas rongkäik üle armidest küntud maastiku saadetuna tinaotsijate ja hütielanike uudishimulikest ja aukartlikest pilkudest. Nad olid tõepoolest pärit hoopis teisest maailmast.

      Võõrastetuba, ehkki üsna avar ja ruumikas, kippus ometi jääma ahtaks kolmekümnele inimesele, kellest nii mõnigi kandis krinoliiniga seelikut ja ükski polnud harjunud tunglemisega.

      Elizabeth ja Francis olid mõlemad kohal, kaasas kolme ja poole aastane Geoffrey Charles; tädi Agatha, kes polnud käinud juba kümme aastat Trenwithi valdustest väljas ega istunud kakskümmend kuus aastat hobuse selga, saabus, vastikusilme näol, väga vana ja taltsa mära seljas. Nelikümmend kuus aastat oli ta jahil käinud, ilma et oleks kunagi istunud külgsadulas, ja pidas häbiasjaks, et oli sunnitud tegema seda nüüd. Ross pani ta istuma mugavasse tooli, tõi talle sütega köetava jalasoojendaja ja valas tee sisse sortsu rummi, mispeale vana naine muutus tasapisi rõõmsamaks ja hakkas otsima endeid.

      George Warleggan oli samuti siin, peamiselt sellepärast, et Elizabeth oli talle augu pähe rääkinud. Proua Teague kolme vallalise tütrega oli tulnud vaatama, mida vaadata oli, ja neljas, Patience Teague, lootis kohata George Warleggani. John Treneglost ja Ruthi ning vana Horace Treneglost olid ajendanud tulema huvi Demelza vastu, õelus ja heanaaberlikkus.

      Kutsutud oli ka pankuri tütar Joan Pascoe ning tollel oli kaasas Dwight Enys, vähese jutuga, ent tõsine ja meeldiva moega noormees.

      Ross vaatas, kuidas tema noorik külalisi võõrustab. Paratamatult pidi ta võrdlema Demelzat Elizabethiga, kes oli nüüd kahekümne neljane ja kelle ilu ei ilmutanud mingeid hääbumise märke. Jõulude ajal oli noore Demelza menu tulnud Elizabethile üllatusena ja täna oli ta näinud vaeva, et saada Ross uuesti oma lummusesse – nüüd oli see muutunud talle tähtsamaks kui kunagi varem. Ta kandis kuld- ja hõbeniitidega läbi kootud karmiinpunasest sametist kleiti, millel olid vöökohal laiad paelad ja varrukasuudes mitmekihilised pitsrüüsid. Kõik, kellel oli vähegi värvidele silma, tõdesid, et sügav karmiinpunane muudab ta eriti kütkestavaks.

      Elizabeth oli ilus graatsiline aristokraatlik naine, kes on sündinud elama jõudeelu ja kasvatatud nautima peeni hüvesid. Talle olid eelnenud lugematud maa-aadlike põlvkonnad. Üht Chynowethi oli mainitud juba enne Edward Usutunnistaja1 valitsemisaega ning peale graatsia ja tõupuhtuse näis teda iseloomustavat mingi iseäralik raugus, nagu oleks tema puhas ja õilis veri hakanud pisut lahjaks jääma. Demelza oli tema kõrval tõusik: sigitatud purjuspäi sopas, teenijatüdruk sakste salongis, uulitsaplika, kellel on armulise juhuse tahtel õnnestunud upitada end piiluma kõrgest soost inimeste võõrastetubadesse; lihalik, tahumatu, kommeteta, kõigis oma tegudes ja tunnetes väga looduslähedane. Mõlemal oli midagi niisugust, mis teisel puudus.

      Hobusejõhvidest parukas peas, oli kohal ka reverend Clarence Odgers, Sawle’i ja Grambleri koguduse hingekarjane; proua Odgers, tilluke närviline naine, kes oli kummalisel kombel suutnud ilmale kanda kümme last, muutumata seejuures tollijagugi jämedamaks, sõi keedetud haugi ja arutas seejuures William-Alfredi naise Dorothy Johnsiga vaguralt koguduse muresid. Laua kaugemas otsas kuulas rühm nooremaid inimesi naerdes Francist, kes jutustas, kuidas John Treneglos oli ratsutanud läinud nädalal kihlveo peale Werry häärberi paraadtrepist üles ja kukkunud sadulast koerte keskele otse leedi Bodruganile sülle.

      „Vale puha,” oli üle naerupahvakute kuulda John Treneglost rohmakalt vastu vaidlemas; seejuures kiikas ta Demelza poole, et näha, kas too teda kuulab. „Jultunud ja pahatahtlik vale. Jah, korraks kaotasin ma tõesti sadulas tasakaalu ja Connie Bodrugan juhtus olema õigel ajal õiges kohas, et mind toetada, aga olin sedamaid hobuse seljas tagasi ning ta polnud jõudnud oma sõimuga veel ühele poole, kui mina juba trepist alla ratsutasin.”

      „Ja leedit arvestades olid sõimusõnad kindlasti päris mahlakad,” sõnas George Warleggan, näppides ilusat rätti, mis ei suutnud päriselt varjata seda, kui lühike on tema kael. „Ma ei imestaks, kui sa poleks mõnda enne kuulnudki.”

      „No tõesti,” ütles Patience Teague, tehes näo, nagu

1

Edward the Confessor oli Inglismaa kuningas aastatel 1042–1066. Toim.