Demelza. Winston Graham

kakssada aastat Cornwalli aadlikud, samal ajal kui Choake’i päritolu oli kogu tema uhkeldamise kiuste kaunikesti ebamäärane.

      Ta tõusis püsti.

      „Ma häirin teie hommikueinet,” sõnas Ross.

      „… Kas midagi on juhtunud?”

      „Teil on ehk meeles,” ütles Ross, „et kutsusin teid oma lapseootel naise juurde.”

      „Nojah! Temaga on kõik hästi. Tegin põhjaliku läbivaatuse. Laps sünnib täna pärast lõunat.”

      „Ma kutsusin teid kui arsti, kes oleks majas, mitte kui rändavat kupupanijat.”

      Choake’i huulte ümbrus tõmbus valgeks. Ta pöördus ammuli sui vahtiva Nancy poole.

      „Too kapten Poldarkile portveini.”

      Nancy pages toast.

      „Millega te rahul ei ole?” Choake ristas külalisega pilgu; raha sel mehel ei olnud ja pealegi oli ta alles poisike. „Me oleme ravinud teie isa ja onu, teie onupoega ja tema naist, teie onutütart Verityt. Nemad pole kunagi leidnud põhjust mu meetodeid kahtluse alla panna.”

      „Mida nemad teevad, on nende endi asi. Kus teie mantel on?”

      „Mees, niisuguse hirmsa tuulega ei saa ju ometi ratsutada! Vaadake ennast! Hobuse selga on täiesti võimatu istuda!”

      „Selle peale oleksite pidanud mõtlema siis, kui Namparast ära sõitsite.”

      Uks läks lahti ja sisse vaatas Polly Choake, juustes papiljotid, seljas hõljuv tumepunane hommikumantel. Ta nägi Rossi ja kiljatas.

      „Oi, kapten Poldark! Ma ei teadnudki! Iffand, niiviifi teie ette ilmuda! Aga kui te kuulekfite, kuidaf tuul üleval puhub – fee ajab laufa hirmu nahka! Kardan, et lõhub katufe ära, tõefti, Tom, kardan, et nii võib juhtuda, ja kui fee mulle pähe kukukf, mõtle, mifmoodi ma fiis välja näekfin!”

      „Niiviisi ukse vahelt piiludes pole sa ka just kena,” nähvas tema mees ärritunult. „Tule sisse või mine välja, kuidas soovid, aga ole nii lahke ja otsusta ära.”

      Polly tõmbas näo mossi, aga tuli sisse, piidles silmanurgast Rossi ja patsutas juukseid. Uks mürtsatas tema selja taga kinni.

      „Ma ei fuuda kuidagi harjuda nende teie Cornwalli tuultega ja tänane on laufa põrgulik. Jenkin ütlef, et katufelt on viis kivi ära lennanud, ja kahtlen, kaf need viimafekf jäävad. Kuidaf teie naifel läheb, kapten Poldark?”

      Choake libistas oma toamütsi nupu otsast ja pani paruka pähe.

      „Tuul viib selle ära,” ütles Ross.

      „Fa ei lähe ju ometi välja, Tom? Aga niifuguse ilmaga on võimatu ratfutada, vaevalt ifegi kõndida. Ja mõtle, kui ohtlikud on muvduvad puud!”

      „Kapten Poldark on mures oma naise pärast,” vastas Choake end suuri vaevu talitsedes.

      „Aga vaevalt faab fellega olla nii kiiret, kui fa ju ometi allef käifid. Mul on meelef, mida mu ema vääkif: minuga oli läinud aega nelikümmend kahekfa tundi.”

      „Siis tuleb teie abikaasal nelikümmend kaheksa tundi oodata,” lausus Ross. „Niisugune on minu väike kapriis, proua Choake.”

      Tohter heitis pirtsakalt seljast lillatäpilise hommikumantli ja tõmbas ülle sabakuue. Siis marssis ta välja, et võtta kott ja ratsutamiskeep, ning oleks äärepealt jalust maha tõuganud Nancy, kes tuli portveini tooma.

      Kui nad tagasi läksid, puhus tuul pooleldi küljelt. Kübar ja parukas lendasid Choake’il peast, aga paruka püüdis Ross kinni ja toppis endale hõlma alla. Wheal Maideni juures mäeveerust üles rühkides olid mõlemad juba läbi ligunenud ja lõõtsutasid. Puude vahele jõudnud, nägid nad enda ees väikest halli mantliga inimkogu.

      „Verity,” ütles Ross, kui jõudis vastu puud nõjatuva onutütreni. „Sina poleks küll tohtinud niisuguse ilmaga välja tulla.”

      Verity suur suu läks laialt naerule. „Oleksid pidanud teadma, et niisugune asi ei püsi saladuses. Proua Martini Betty nägi kaevandusse minnes Judi ja doktor Choake’i ning rääkis seda Bartle’i naisele.” Verity toetas märja näo vastu puutüve. „Meie lehmalaut varises kokku ja kaks lehma tuli viia pruulikotta. Digory kaevanduse šahtitorn on ka maas, aga viga ei saanud vist keegi. Kuidas Demelzal on, Ross?”

      „Loodan, et pole viga.” Ross võttis Verityl käe alt kinni ning nad järgnesid edasi rühkivale ja omaenda lehvivasse rüüsse takerduvale tohtrile. Ta oli alati mõelnud, et kui mehel tohiks olla kaks naist, teeks ta ettepaneku onutütrele: Verity oli nii lahke ja vastutulelik ning mõjus talle alati nii lohutavalt. Juba oligi Ross jõudnud hakata oma äsjast viha häbenema. Tom Choake’il oli ka häid külgi ning oma ametit tundis ta kindlasti paremini kui proua Martin.

      Nad jõudsid Choake’ile järele, kui too üle murdunud jalakaharu ronis. Kaks õunapuud oli samuti maas ning Ross mõtles, mida ütleb Demelza, nähes, mis on järele jäänud tema kevadlilledest.

      Kui Demelza …

      Ross lisas sammu. Pahameel võttis uue jõuga tema üle võimust, kui ta mõtles, et maja on naisi täis ning tema armas Demelza piinleb abitult. Ja Choake oli läinud sõnagi lausumata ära.

      Sisse astudes nägid nad Jinnyt aurava veekausiga pooljoostes trepist üles minemas; suure kiiruga oli tal muist vett eeskotta maha loksunud. Tüdruk ei vaadanud nende poolegi.

      Doktor Choake oli omadega nii läbi, et läks võõrastetuppa ja potsatas hingeldades lähimale toolile istuma. Mõõtes Rossi vihase pilguga, lausus ta:

      „Oleks kena, kui saaksin nüüd oma paruka.”

      Ross valas kolme klaasi brändit. Esimese ulatas ta Verityle, kes oli vajunud väsinult tugitooli; seal, kuhu kapuuts polnud ulatunud, olid tema kohevates tumedates juustes märjad salgud. Ta naeratas Rossile ja ütles:

      „Kui doktor Choake on seal lõpetanud, lähen üles. Seejärel, kui kõik on hästi, otsin teile midagi hommikusöögiks.”

      Choake tühjendas oma klaasi ühe sõõmuga ja ulatas tagasi, et see uuesti täidetaks. Ross tegi seda, teades, et napsisena on Choake parem arst.

      „Me sööme koos hommikust,” ütles Choake toidule mõeldes juba pisut rõõmsamalt. „Me käime üleval ära, et kõigi süda oleks rahul, ja sööme siis hommikust. Mis teil hommikusöögiks on?”

      Verity tõusis. Õlgadelt langenud mantli alt tuli nähtavale lihtne hall bombasiinkleit, mis oli alaservast kaheksa tolli jagu vettinud ja porine. Aga Rossi tähelepanu köitis hoopis onutütre nägu. Sellel oli keskendunud, pidulik ja veidi ehmunud ilme, justkui oleks ta näinud ilmutist.

      „Mis juhtus?”

      „Ross, ma vist kuulsin …”

      Nad kõik kuulatasid.

      „Oh,” lausus Ross karedalt, „maja on lapsi täis. Neid on köögis ja sahvris ja jumal teab kus, võib-olla riidekapis ka. Igas vanuses ja suuruses.”

      „Kuss!” ütles Verity.

      Choake otsis kobades oma kotti. Tema liigutused olid kohmakad ja ta tegi palju lärmi.

      „See ei ole suur laps!” lausus Verity korraga. „See ei ole suur laps!”

      Nad jäid uuesti kuulama.

      „Me peame minema oma patsiendi juurde,” ütles Choake, kelle näolt võis välja lugeda piinlikkust ja kerget salakavalust. „Hommikusöögi ajaks tulen alla, siis on asjad ühel pool.”

      Ta avas ukse. Teised järgnesid talle, aga trepijalamil jäid kõik seisma.

      Ülemisel astmel seisis Prudie. Ta oli ikka alles öösärgis, mille peale oli tõmmatud mantel, ning tema suur kere oli selle all kummis nagu liiga täis topitud kott. Prudie kummardus, et neid näha, ning naise pikk pirnjas roosa nägu läikis.

      „Akkama saime!” hüüdis ta nagu Jeeriku pasun. „Tüdrikutirts! Me tõime ilmale tüdriku! Ilusamat tirtsu põle minu silmad enne näind.