Mees nimega Ove. Fredrik Backman

ta paneks tähele, et Ove ütleb „aktsepteerida” asemel „aksepteerida”, aga ta ei lausu sõnagi. Ove mühatab, pöörab selja ja kõnnib oma maja poole.

      Oma korteri ja kuuri vahelisel plaatidega sillutatud alal jääb ta seisma. Kirtsutab niimoodi nina, nagu temavanused mehed kirtsutada oskavad – niimoodi, et terve ülakeha kipra tõmbub. Siis laskub ta põlvili ja sirutab näo päris plaatide juurde – need plaadid laob ta eranditult iga kahe aasta tagant hoolikalt uuesti, on seda siis vaja või mitte. Ta nuusutab veel korra. Noogutab endamisi. Tõuseb püsti.

      Rase mustajuukseline naine ja lontkõrv vaatavad teda.

      „Kusi! Siin on kõik täis kustud!” nähvab Ove.

      Ta osutab plaatide poole.

      „Oo…kei …” sõnab mustajuukseline naine.

      „Ei! Kurat võtaks, see ei ole mitte kusagil okei!” kostab Ove.

      Läheb siis oma korterisse ja paneb ukse kinni.

      Ta vajub esikus taburetile ja istub seal tükk aega, enne kui suudab ennast küllaldaselt koguda, et midagi muud ette võtta. „Kuramuse krõhva,” mõtleb ta. Mida see naine ja ta pere siin küll peale hakkavad, kui nad ei oska isegi silti lugeda, olgugi et see neile otse vastu vahib? Majade vahel ei tohi autoga sõita. Seda teavad kõik.

      Ove tõuseb ja riputab sinise jope varna, naise üleriidelasu vahele. „Idioodid,” pomiseb ta suletud akna poole, niisama, igaks juhuks. Siis jääb ta keset elutuba seisma ja lakke vahtima.

      Ta ei tea, kui kaua ta seal seisab. Ta kaob oma mõtteisse. Hõljub minema nagu udu. Ta ei ole kunagi olnud seda sorti mees, kes niimoodi teeks, ei ole olnud unistaja, aga viimasel ajal on tal peas justkui midagi keerdu läinud. Tal on üha raskem keskenduda. See ei meeldi talle mitte üks raas.

      Kui uksekell heliseb, on tal tunne, nagu raputataks teda mõnusast tukastusest üles. Ta hõõrub kõvasti silmi ja vaatab ringi, justkui kardaks, et keegi on teda jälginud.

      Uksekell heliseb jälle. Ove pöördub ja jõllitab ust, justkui peaks sel häbi olema. Astub mõne sammu esiku poole ja avastab, et kogu kere on kange nagu kuivanud kips. Ta ei tea, kas põrandalauad naksuvad või naksub ta ise.

      „Ja mis nüüd siis on?” küsib ta ukselt veel enne selle avamist, justkui peaks uks vastama.

      „Mis nüüd siis on?” kordab ta ust nii suure hooga lahti lükates, et õhuvool lükkab kolmeaastase tüdruku tagurpidi liikuma ja too potsatab hämmeldunult istuli maha.

      Väiksema kõrval seisab seitsmeaastane tüdruk ja tal on kohkunud nägu peas. Nende juuksed on süsimustad. Ja neil on kõige suuremad pruunid silmad, mida Ove eales näinud on.

      „Jah?” ühmab Ove.

      Seitsmeaastasel tüdrukul on äraootav ilme. Ta ulatab Ovele plastkarbi. Ove võtab selle vastumeelselt kätte. See on soe.

      „Riis!” hüüab kolmeaastane tüdruk õnnelikult ja ajab end kärmelt jalule.

      „Safraniga. Ja kanaliha,” noogutab seitsmeaastane tüdruk Ovele märksa skeptilisemalt.

      Ove mõõdab neid kahtlustava pilguga.

      „Kas te müüte midagi või?”

      Seitsmeaastane tüdruk teeb solvunud näo.

      „Me ELAME siin!”

      Ove on mõne sekundi vait. Noogutab seejärel. Justkui peaks ta võimalikuks, et see avaldus sobibki seletuseks.

      „Ahah.”

      Kolmeaastane tüdruk noogutab rahulolevalt ja vehib pikavõitu kombinesoonivarrukatega.

      „Emme ütles, sul on nälja nägu!”

      Ove vaatab mõistmatult seda väikest õõtsuvat pudrutajat.

      „Mida?”

      „Emme ütles, et sa oled seda nägu, nagu oleks sa näljane. Nii et me tõime sulle süüa,” täpsustab seitsmeaastane tüdruk ärritatult.

      „Tule, Nasanin,” ütleb ta siis, võtab kolmeaastasel tüdrukul kõvasti käest kinni, heidab Ovele süüdistava pilgu ja sammub minema.

      Ove pistab pea ukse vahelt välja ja vaatab neile järele. Ta näeb, et rase naine seisab oma uksel ja naeratab talle, kui tüdrukud tuppa jooksevad. Kolmeaastane tüdruk vaatab tagasi ja lehvitab Ovele rõõmsalt. Ka rase naine lehvitab. Ove tõmbab ukse kinni.

      Ta seisab jälle esikus. Vahib sooja karpi, kus on kanaliha ja safraniga riis, umbes niimoodi, nagu vahitakse karbitäit nitroglütseriini. Siis läheb ta kööki ja paneb karbi külmikusse. Mitte et tal oleks kombeks süüa kõike, mida võõrad välismaised lapsed tema ukse taha poetavad. Vaid sellepärast, et Ove kodus ei visata toitu ära. Põhimõtteliselt.

      Ta astub elutuppa. Pistab käed taskutesse. Vaatab lakke. Seisab seal tükk aega ja peab aru, milline betoonitüübel selleks otstarbeks kõige paremini sobib. Seisab seal, kuni silmad kissitamisest valusaks jäävad. Ta langetab pilgu ja silmitseb pisut hämmeldunult oma mõlkis käekella. Vaatab siis jälle aknast välja ja adub äkki, et väljas on pimedaks läinud. Ta vangutab lootusetult pead.

      Pimedas ei saa ju puurima hakata, see on siililegi selge. Siis peaks ta kõik tuled põlema panema ja sel juhul pole ju teada, millal need jälle ära kustutatakse. Ja seda rõõmu ta elektrifirmale küll ei valmista. Ärgu arvaku, et ta laseb elektriarvel mitu tuhat krooni täis tiksuda. Ärgu mitte lootkugi.

      Ove pakib tarvilike asjade kasti kokku. Viib selle ülakorrusele suurde esikusse. Võtab väikesest esikust radiaatori tagant pööninguvõtme. Läheb tagasi, sirutab end välja ja avab pööninguluugi. Tõmbab redeli lahti. Läheb pööningule ja paneb tarvilike asjade kasti sinna, kus on selle koht: nende köögitoolide taha, mis naine käskis tal pööningule viia, sest need kääksusid liiga palju. Tegelikult ei kääksunud need toolid üldse. Ove teab väga hästi, et see oli vaid ettekääne uute ostmiseks. Justkui see olekski elu mõte. Köögitoole osta ning restoranis süüa ja laristada.

      Ta läheb jälle trepist alla. Paneb pööninguvõtme oma kohale väikese esiku radiaatori taha. „Saad puhata,” ütlesid nad talle. Terve kari 31-aastasi kekatseid, kes töötavad arvutiga ega joo tavalist kohvi. Terve ühiskond, kus mitte keegi ei oska järelkäruga tagurdada, ja nemad ütlevad talle, et teda ei ole enam vaja. Kus siin loogika on?

      Ove läheb elutuppa. Lülitab televiisori sisse. Mitte et ta saateid vaataks, aga ta ei saa ju üksinda istuda ja õhtu otsa seina passida nagu idioot. Ta võtab külmikust selle võõramaise toidu ja sööb seda kahvliga otse plastkarbist.

      Ta on 59 aastat vana. On teisipäeva õhtu ja ta on oma ajalehetellimuse üles öelnud. Ta on kõik tuled ära kustutanud.

      Homme paneb ta selle konksu paika.

      4

      MEES NIMEGA OVE EI MAKSA KOLME KROONI TEENUSTASU

      Ove sirutab lilled naise poole. Kaks tükki. Kahte polnud küll plaanis tuua. Tuleb ju ometi mõõtu pidada. Aga see oli põhimõtte küsimus, seletab Ove naisele. Nii juhtuski, et ta ostis kaks.

      „Kui sind ei ole kodus, siis on kõik sassis,” pomiseb ta siis ja toksib jalaga külmunud maad.

      Tema naine ei vasta.

      „Täna öösel hakkab lund sadama,” ütleb Ove.

      Uudistes lubati, et lund ei tule, aga Ove ütleb tavaliselt ikka, et sel juhul on alati kindel, et tuleb. Niisiis räägib ta naisele, et hakkab lund sadama. Naine ei vasta. Ove pistab käed siniste pükste taskusse ja noogutab napilt.

      „Ebaloomulik on päevad otsa üksinda mööda maja ringi konnata, kui sind ei ole. Muud ei ütle ma midagi. See ei ole mingi elu.”

      Naine ei vasta ka selle peale.

      Ove noogutab ja toksab jalaga maapinda. Ta ei saa aru inimestest, kes räägivad, et nad ootavad pensionile jäämist. Kuidas saab eluaeg ringi käia ja oodata, et sa muutuksid ülearuseks? Kondaksid niisama ringi ja oleksid ühiskonnale koormaks – milline mees küll niisugusest