Saare võimalikkus. Michel Houellebecq

La Rochefoucauld’ga.

      Publikumenu oli veidi visam tulema, kuni Bernard Kouchner teatas, et „teda isiklikult ajab see iiveldama”, mispeale piletid viimseni välja müüdi. Isabelle’i soovitusel sokutasin ajalehte La Libération väikese vasturepliigi, millele panin pealkirjaks „Aitäh, Bernard”. Ühesõnaga kõik sujus, kõik sujus tõesti suurepäraselt, mis tekitas juba tõeliselt veidra olukorra, sest mul oli südamest kõrini ja kange tahtmine kõik sinnapaika jätta; kui etendus poleks nii menukas olnud, oleksin pikema jututa pillid kotti pannud. Minu tõmme filmi kui meediumi poole, see tähendab surnud meediumi poole, ja mitte selle poole, mida toona kutsuti suurustleva nimetusega „etenduskunst”, oli kahtlemata esimene märk sellest, et mul oli kama, et see tekitas minus lausa vastikust nii publiku kui ilmselt kogu inimkonna suhtes. Harjutasin tollal oma sketše väikese statiivile kinnitatud ja monitoriga ühendatud videokaameraga, sedasi võisin reaalajas kontrollida oma intonatsiooni, miimikat, liigutusi. Mul oli alati olnud lihtne põhimõte: kui ma ühel hetkel naerma puhken, siis on suur tõenäosus, et see koht ajab naerma ka publiku. Kassette läbi vaadates tõdesin, et mind valdas aina suurem vastikus, mis mõnikord muutus lausa tülgastuseks. Kaks nädalat enne esietendust ilmnes selle vastikustunde põhjus täie selgusega: see, mida ma talusin aina vähem ja vähem, polnud mitte minu nägu, isegi mitte mõni aina korduv ja kulunud standardmiimika, mida olin ometi sunnitud kasutama: see, mida ma enam ei talunud, oli naer, naer kui selline, see äkiline ja äge näojoonte kõverdumine, mis inimese nägu moonutab, mis jätab ta hoobilt ilma kogu tema väärikusest. Kui inimene naerab, kui ta on loomariigist ainus, kellel see jube näomoonutus ilmneb, siis on ta samamoodi ainus – kui jätta kõrvale loomade loomupärane egoism –, kes on saavutanud julmuse põrguliku ja ülima astme.

      Kolm nädalat etendusi oli tõeline rist ja viletsus; esimest korda tundsin ma tõepoolest, mida tähendab kurikuulus, karm koomiku kurbus; esimest korda mõistsin ma tõeliselt inimkonda. Olin masinavärgi lahti monteerinud ja võisin selle tööle panna, nii nagu ise tahtsin. Igal õhtul enne lavale minekut neelasin peotäie Xanaxit. Iga kord, kui publik naeris (ja ma suutsin seda ette ennustada, oskasin efekte doseerida, olin läbi ja lõhki professionaal), olin sunnitud pilgu kõrvale pöörama, et mitte näha neid lõustu, sadu väänduvaid ja viha väljendavaid lõustu.

      daniel24,4

      See lõik Daniel1 jutustusest on ilmselt meie jaoks kõige raskemini mõistetav. Videokassettidelt, millele ta vihjab, on tekst maha kirjutatud ja tema eluloolisele jutustusele lisatud. Mul oli võimalus nende dokumentidega tutvuda. Kuna ma olen geneetiliselt Daniel1 järeltulija, siis näen ma mõistagi temaga täpselt ühtemoodi välja; isegi miimika on meil laias laastus sama (minu oma on küll loomulikult palju piiratum, kuna ma elan mittesotsiaalses keskkonnas); kuid seda äkilist näokrimpsutust, millega kaasnevad iseloomulikud kõõksatused ja mida ta nimetas naeruks, ei suuda ma järele teha; ma ei suuda isegi ette kujutada, kuidas see võiks käia.

      Minu eelkäijate märkmed, alates Daniel2-st ja lõpetades Daniel23ga, väljendavad üldjoontes samasugust mõistmatust. Daniel2 ja Daniel3 väidavad, et nemad on veel võimelised seda imiteerima, kui nad on teatud alkohole tarbinud; kuid Daniel4 jaoks jääb see juba kättesaamatuks. Naeru kadumisest neohumaanide juures on kirjutatud mitmeid uurimistöid; kõik on ühel meelel selles, et see käis väga kiiresti.

      Analoogset arengut, kuigi aeglasemat, on täheldatud pisarate puhul, see on teine inimliigile iseloomulik joon. Daniel9 märgib, et ta on nutnud ühel väga konkreetsel juhul (siis, kui tema koer Fox sai kaitsetarast surmava elektrilöögi); alates Daniel10-st seda nähtust rohkem ei mainita. Nii nagu naer annab Daniel1 meelest tunnistust inimeste julmusest, on pisarad nähtavasti seotud kaastundega. „Me ei nuta kunagi üksnes iseenda pärast,” märgib kusagil keegi anonüümne inimautor. Need kaks emotsiooni – julmus ja kaastunne – on mõistagi kaotanud oma tähenduse täieliku üksinduse tingimustes, milles meie elu möödub. Mõni minu eelkäijatest, näiteks Daniel13, väljendab oma kommentaarides kummalist kahjutunnet selle kahekordse kaotuse pärast; seejärel kahjutunne kaob ja selle asemele astub aina põgusam huvi; tänapäeval võib neid – seda tõendavad kõik minu kontaktid võrgus – pidada praktiliselt hääbunuks.

      daniel1,5

      Lõõgastusin, tehes pisut hüperventilatsiooni; ja ometigi, Barnaby, läks mu mõte pidevalt hiiglaslikele merkuurijärvedele Saturnil.

Kapten Clark

      Isabelle töötas veel kolm kuud, ehk kohustusliku etteteatamisaja enne töölt lahkumist, ja viimane tema peatoimetatud Lolita ilmus detsembris. Korraldati väike pidu, või pigem suupistelaud toimetuse ruumides. Õhkkond oli veidi pingestatud, kuna kõik peost osavõtjad küsisid endalt sama küsimust, ilma et oleks julgenud seda valju häälega välja öelda: kes saab uueks peatoimetajaks? Lajoinie astus veerand tunniks läbi, sõi kolm pliini ja ei väljastanud vähimatki asjakohast informatsiooni.

      Sõitsime jõululaupäeval Andaluusiasse; järgnesid kolm kummalist kuud, mis möödusid peaaegu täielikus üksinduses. Meie uus maja asus San Josést pisut lõuna pool, Playa de Mónsuli lähedal. Randa ümbritsesid hiiglaslikud graniitrahnud. Minu agendi meelest oli selline eraldatuseperiood igati teretulnud: tema meelest oli hea, et ma tõmbun veidikeseks tagasi, selleks et publiku uudishimu üles kütta; ma ei teadnud, kuidas talle öelda, et ma kavatsen päriselt lõpetada.

      Ta oli enam-vähem ainus, kes teadis mu telefoninumbrit; ma ei saanud öelda, et oleksin eduaastatel endale palju sõpru hankinud, seevastu olin ma päris mitu neist kaotanud. Ainus asi, mis võib teid vabastada viimastest illusioonidest inimkonna suhtes, on see, kui teenite kiiresti suure hunniku raha – siis te alles näete, kuidas silmakirjalikud raisakullid kohale lendavad. Et silmad tõeliselt avaneksid, on oluline, et te teeniksite selle raha: tõelised rikkad, need kes sünnivad rikkana, kes pole kunagi midagi peale rikkuse kogenud, on selle nähtuse vastu justkui immuunsed, nagu oleksid nad koos oma rikkusega pärinud teatud tahtmatu iseenesliku künismi, mis häälestab neid kohe algusest peale selleks, et enam-vähem kõigi elus nende teele sattuvate inimeste eesmärgiks on neilt igal võimalikul viisil raha välja petta; seetõttu käituvad nad ettevaatlikult ja enamasti säilitavad oma kapitali puutumatuna. Nende jaoks, kes on sündinud vaesena, on olukord palju ohtlikum; nojah, ma ise olin piisavalt kaabaklik ja küüniline, et seda taibata; mul õnnestus enamikust lõksudest pääseda; aga sõpru mul küll enam polnud. Neist, kellega ma olin nooruses läbi käinud, olid enamikust saanud näitlejad, tulevased läbikukkunud näitlejad; aga ma ei usu, et see teistel aladel oleks kuidagi teistmoodi. Ka Isabelle’il polnud sõpru, ja eriti viimastel aastatel olid teda ümbritsenud üksnes inimesed, kes unistasid tema koha endale napsamisest. Nii polnudki meil kedagi kutsuda oma suurejoonelisse villasse, mitte kedagi, kellega koos taevatähti silmitsedes klaasikest Riojat juua.