Lumememm. Jo Nesbø

title>

      1. PEATÜKK

      Kolmapäev, 5. november 1980. Lumememm

      Oli see päev, kui lumi tuli maha. Kell oli üksteist hommikul, kui suured lumeräitsakad otsekui kosmosearmaada kahvatust taevast ootamatult alla pudenesid ning Romerike põllud, aiad ja muruplatsid hõlvasid. Kell kaks olid Lillestrømi lumesahad kibedalt ametis, ja kui Sara Kvinesland kell pool kolm oma Toyota Corolla SR5-ga aegamisi ja ettevaatlikult Kolloveieni eramajade vahelt läbi tüüris, kattis novembrikuine lumi lainjat maastikku otsekui suletekk.

      Talle paistis, et päevavalgel näevad majad välja hoopis teistsugused. Niivõrd teistsugused, et ta oleks äärepealt sõitnud mööda teeotsast, mis viis mehe garaaži juurde. Rattad jooksid loha, kui ta pidurdas, ja tagaistmelt kostis ägamist. Peeglis nägi ta poja rahulolematut ilmet.

      „Kullake, mul ei lähe kaua,” ütles Sara.

      Garaaži ees valges lumes paistis suur must asfaldilaik ja ta mõistis, et seal oli seisnud kolimisauto. Tal tõusis klomp kurku. Mis siis, kui ta on hiljaks jäänud?

      „Kes siin elab?” küsiti tagaistmelt.

      „Ah, üks tuttav,” vastas Sara ja heitis masinlikult pilgu peeglisse, et kontrollida juukseid. „Kümme minutit, kullake. Ma jätan võtme ette, siis saad raadiot kuulata.”

      Vastust ootamata tippis Sara libedate kingadega majaukse poole, kust ta nii tihti oli sisse-välja käinud, aga mitte iial nõnda päise päeva ajal, eramurajooni uudistavate pilkude all. Ega hilisõhtused külaskäigud süütumad paistnud, aga millegipärast tundus õigem, et sääraseid asju aetaks pimeduse katte all.

      Ta kuulis, kuidas uksekell majas pirises nagu herilane moosipurgis. Nõnda oodates ja tajudes, kuidas ahastus võtab võimust, piilus ta naabermajade akende poole. Need ei paljastanud midagi, saatsid talle vaid peegelpilte mustadest raagus õunapuudest, hallist taevast ja piimjast maastikust. Siis kuulis Sara viimaks ukse tagant samme ja hingas kergendatult. Järgmisel hetkel oli ta majas sees ning mehe käte vahel.

      „Kallis, palun ära sõida ära,” pahvatas ta ja märkas, kuidas nutt paneb hääle võbisema.

      „Ma pean,” vastas mees tüdinud toonil, nagu oleks tal neid sõnu tulnud tihti korrata. Tema käed kobasid harjunud teed pidi, millest need iial ei tüdinenud.

      „Ei sa pea,” sosistas naine talle kõrva. „Vaid sa tahad. Sa lõid vedelaks.”

      „Minu ja sinuga ei ole sel mingit pistmist.”

      Naine kuulis, kuidas mehe häälde sugenes ärritusnoot, samal ajal kui ta käsi, tema tugev, aga pehme käsi libises üle naise ristluu seeliku ja sukkpükste värvli vahele. Nad olid nagu vilunud tantsupaar, kes tundis teise pisimatki žesti, sammu, hingetõmmet, rütmi. Algul valge armastus. Hea. Seejärel must. Valus.

      Mees silitas käega mantlit, otsides paksu kanga alt rinnanibu. Ta oli naise rinnanibudest lakkamatus vaimustuses, pöördus nende juurde pidevalt tagasi. Võib-olla sellepärast, et tal endal neid ei olnud.

      „Kas jätsid auto garaaži ette?” küsis mees ja näpistas teda tugevalt.

      Naine noogutas ja tundis, kuidas valu ihanoolena pähe sööstis. Üsk oli juba avanenud mehe sõrmedele, mis on varsti kohal. „Poiss ootab autos.”

      Mehe käsi peatus järsult.

      „Ta ei tea midagi,” oigas naine ja tundis, kuidas mehe käsi viivitas.

      „Ja su mees? Kus tema on?”

      „Mis sa ise arvad? Tööl muidugi.”

      Nüüd kostis naise häälest ärritust. Nii sellepärast, et mees oli maininud tema abikaasat ja Saral oli raske tolle kohta ärritumata midagi öelda, kui ka sellepärast, et nüüd vajas tema keha meest, ja seda hetkegi viivitamata. Sara Kvinesland avas mehe püksiluku.

      „Ära…” hakkas mees ütlema ja haaras naisel randmest. Naine lajatas talle teise käega tugeva kõrvakiilu. Mees vaatas talle jahmunult otsa ja ta põsel levis punane laik. Naine naeratas, haaras mehe paksudest mustadest juustest ja tõmbas ta näo alla vastu enda oma.

      „Sõida pealegi,” sisistas ta. „Aga mitte enne, kui oled mind keppinud. Said aru?”

      Sara tundis näol mehe hingetõmbeid. Need olid nüüd rasked. Ta laksas vaba käega veel korra, ja mehe riist tema pihus paisus.

      Mehe tõuked ägenesid kord-korralt, aga nüüd oli kõik möödas. Naine oli tuim, lummus läinud, pinge järele andnud, ja ainus, mis jäänud, oli ahastus. Sara kaotas ta. Nüüd, kus ta seal lebas, kaotas ta mehe. Kõik aastad täis igatsust, kõik valatud pisarad, kõik meeleheitlikud sammud, mida mees teda astuma oli pannud. Ilma et oleks talle midagi vastu andnud. Peale selle ühe.

      Mees seisis voodiotsa juures ja võttis teda suletud silmil. Sara vahtis tema rinda. Algul oli ta seda imelikuks pidanud, aga ajapikku oli talle rinnalihaste katkematu valge nahk meeldima hakanud. See meenutas talle vanaaegseid skulptuure, kust rinnanibud olid sotsiaalset kõlblust silmas pidades ära jäetud.

      Mehe oiged valjenesid. Sara teadis, et varsti jõuab too raevuka möirgega tippu. Ta oli seda möiret armastanud. Seda alati üllatunud, ekstaatilist, valulist näoilmet, nagu ületaks orgasm iga kord mehe pöörasemadki lootused. Nüüd ootas Sara tema viimast möiret, muugivat hüvastijättu mehe külmas ja kõledas magamistoas, mis oli riisutud paljaks piltidest, kardinatest ja vaipadest. Seejärel paneb mees riidesse ja sõidab riigi teise otsa, kuhu oli oma sõnul saanud töö, millest oli võimatu ära öelda. Aga sellest võis ta niisiis ära öelda. Sellest. Ja kõigest hoolimata paneb nauding ta silmapilk möirgama.

      Sara sulges silmad. Aga möiret ei tulnud. Mees oli peatunud.

      „Mis on?” küsis Sara ja avas silmad. Mehe nägu oli küll moondunud. Aga mitte naudingust.

      „Kellegi nägu,” sosistas ta.

      Naine kohkus. „Kus?”

      „Akna taga.”

      Voodi peats asus akna all. Sara vaatas välkkiirelt selja taha ja tundis, kuidas mees temast lõtvunult välja libises. Aken naise pea kohal oli liiga kõrgel, et sellest lamades välja näha. Ja liiga kõrgel, et sellest väljas seistes sisse näha. Juba kahaneva päevavalguse tõttu oli laelambi kahekordne peegeldus ainus, mida Sara nägi.

      „Sa nägid iseennast,” lausus ta otsekui paluvalt.

      „Ma ise ka algul arvasin,” vastas mees ja vahtis ikka veel akna poole.

      Sara ajas end põlvili. Tõusis püsti ja vaatas aknast aeda. Ja seal see nägu oligi!

      Ta pahvatas kergendatult naerma. Nägu oli valge, silmad ja suu mustadest kruusakividest, mis olid ilmselt pärit sissesõiduteelt. Ja käed õunapuuokstest.

      „Issake,” luksatas Sara. „See on ju kõigest lumememm.”

      Siis läks naer üle nutuks, ta nuuksus lohutamatult, kuni tundis enda ümber mehe käsi.

      „Ma pean nüüd ära minema,” luksatas Sara.

      „Jää veel natukeseks,” palus mees.

      Sara jäi veel natukeseks.

      Kui Sara garaaži poole sammus, märkas ta, et oli möödunud peaaegu nelikümmend minutit.

      Mees oli lubanud aeg-ajalt helistada. Ta oli alati olnud osav valetaja, ja kordki oli Saral selle üle hea meel. Juba enne, kui Sara auto juurde jõudis, nägi ta kahvatut poisinägu, mis talle auto tagaistmelt vastu vahtis. Sara katsus autoust ja avastas oma üllatuseks, et see oli lukus. Ta vaatas läbi uduse akna poja poole. Alles siis, kui ta aknale koputas, tegi poeg lahti.

      Sara istus juhiistmele. Raadio vaikis ja auto oli jääkülm. Süütevõti lebas kõrvalistmel. Sara pööras end poisi poole. Poeg oli kahvatu ja ta alahuul võbises.

      „Kas midagi on lahti?” küsis Sara.

      „Jah,” vastas poiss. „Ma nägin teda.”

      Poiss ütles seda heledal, hirmust niuksuval häälel, mida Sara ei mäletanud sestsaadik kuulvat, kui laps väike oli ja nende vahel diivanil teleka ees istus, käed silmadele surutud. Ja nüüd oli tal häälemurre, ta ei andnud enam emale unekallit ja oli hakanud huvi tundma mootorite ja tüdrukute vastu. Ja ühel päeval istub ta ühega neist autosse ja sõidab tema juurest ära – tema ka.

      „Keda sa nägid?”