Kaardimaja. Michael Dobbs

hulga politseikordonite taga, astudes mööda söestunud öölaste kerkivatest kuhjadest.

      Nende viimaste kuude jooksul olid kabinetid ülerahvastatud, palavad ja uskumatult korratud, kuid homsest peale on kõik teisiti. Valimised on muutuste ja inimohverduste aeg. Nädalavahetuseks, tulemusest hoolimata, on paljud oma ametist ilma, kuid sisuliselt kõik neist ihkavad tagasi tulla, et võimu tissist imeda. Kuid praegu polnud muud peale lõputu ootamise.

      Big Ben lõi kümme. Nüüd on kõik läbi. Valimisjaoskonnad on suletud ja mingid edasised kaebused, selgitused, rünnakud, vihjed, laimukatsed või kohutavad möödapanekud ei saa enam tulemust muuta. Kui vana kellatorni viimane löök õhtusse hajus, surusid vähesed kohalviibivad parteitöötajad vaikides üksteisel kätt, tunnustades nii tehtud tööd. Usurituaali käigus, mis oli aset leidnud juba nõnda paljudel varasematel õhtutel, siirdus nende tähelepanu nüüd teleekraanidele, kust kõlas Sir Alastair Burni tuttav hääl. Ta ilmus sinna nagu taastulnud Mooses, rahustava hääletooni ja punetavate põskedega, hallid voogavad juuksed piisavalt taustavalgust peegeldamas, et pea ümber nimbust moodustada.

      „Tere õhtust,” alustas ta pehmelt voolava häälega. „Valimiskampaania on läbi. Mõne sekundi eest sulgesid tuhanded valimisjaoskonnad kogu maal oma uksed ning me ootame nüüd rahva otsust. Esimesi tulemusi on loota kolmveerand tunni pärast. Peagi tulevad eetrisse otseintervjuud peaminister Henry Collingridge’iga tema Warwickshire’i ringkonnas ning opositsioonijuhiga Lõuna-Walesis. Kuid esmalt ITN-i eksklusiivne hääletusjärgne arvamusküsitlus, mille viis tänaste valimiste ajal läbi Harris Research International saja viiekümne kolme valimisjaoskonna ees üle kogu riigi. See ennustab järgmist …”

      Riigi kogenuim uudisteankur avas enda ees lebava koguka ümbriku, tehes seda sellise lugupidamisega, nagu sisaldaks see tema enda surmatunnistust. Ta tõmbas sealt välja suure kaardi ja heitis sellele pilgu. Ta tõstis taas pilgu, ei liiga kiiresti ega liiga aeglaselt, ning vaatas uuesti kaamerasse, hoides oma kolmekümnemiljonilist kogudust kindlalt pihus, neid leebelt õrritades. Ta oli selle hetke ära teeninud. Kahekümne kaheksa televisioonis töötatud aasta ja üheksandate üldvalimiste järel oli ta teada andnud, et need jäävad tal viimasteks.

      „ITN-i eksklusiivse küsitluse ennustusel – ja ma rõhutan, et tegu on ennustusega, mitte tulemustega – saab …” Ta vaatas uuesti kaarti, justkui kontrollides, et ei lugenud valesti.

      „Ütle juba, sa vana peer!” võis kuulda üksikut häält kuskilt Smithi väljaku hoone sügavusest, teisalt kostus enneaegse juubeldamise kinnitusena šampanjapudeli korgi paukumist, kuid üldiselt valitses pühalik vaikus. Siin tehti ajalugu ja nemadki saavad selle osaks. Sir Alastair vahtis neile otsa, lasi veel südametukse jagu oodata.

      „… valitsus kolmekümne nelja kohalise enamusega tagasi valitud.”

      Kogu hoone näis vappuvat, kui seest kostus kergendusega segatud võidumöire. Kurat ja põrgu, kolmkümmend neli! See oli võit, ning elu ja surma peale mängides loeb vaid see, mitte mängureeglite kohaselt talitamine või edu suurus. Hiljem on aega kainelt analüüsida ja lasta ajalool hinnanguid anda, aga kuradile see ajalugu – praegu piisab sellestki, et jäime ellu. Igas nurgas võis märgata rõõmu- ja väsimuspisaraid, energia vabanemist, mis mõne jaoks oli pea sama hea kui orgasm ning paari vana kala hinnangul isegi märksa parem.

      Ekraan jagunes pooleks, et näidata parteijuhtide reaktsioone kõlanud ennustusele. Collingridge’i võis näha tunnustavalt noogutamas, tema naeratus küll mitte päris rahulolev, samas kui tema vastase lai irve ja pearaputus andsid vaatajatele märku, et opositsioon pole veel alla andnud. „Ootame ja vaatame,” paistis ta triumfeerivalt lausuvat. Siis liikusid tema huuled taas, öeldes midagi, mida huulteltlugejad hiljem kõmri keeleks pidasid. Kaks sõna, mõlemad väga kohatud.

      „Pask!” kisas Preston, heljuvad juuksed silma kippumas, paljastades tema särava pealae saladused. „Mida vittu nad teinud on?” Ta vahtis oma katastroofiks kujunenud esimest väljaannet ning asus vihaselt märkmikku kritseldama. „Valitsuse enamus poole väiksem!” katsetas ta. See rändas prügikorvi.

      „Tulemus endiselt ebaselge,” soovitas Mattie, üritades rahulolu varjata.

      „Collingridge võitis napilt,” üritas toimetaja taas.

      Kõik lendasid prügikorvi.

      Ta vahtis paaniliselt abi ja inspiratsiooni otsides ringi.

      „Ootame,” soovitas Mattie. „Esimeste tulemusteni on vaid pool tundi.”

      NELJAS PEATÜKK

Rahvas on vulgaarne. Mängi alati rahva maitsele, kiida lihtinimest ja lase tal tunda, et tema on kuningas

      Partei reklaamiagentuuris algas pidu juba enne esimeste tulemuste selgumist. Kõigile positiivselt mõtlejatele omase eneseusaldusega oli Merrill Grant & Jonesi personal juba kolm tundi agentuuri ooteruumis labrakat pidanud, et ajaloo kirjutamisele tunnistajaks olla ja selle iga ilmingut kahelt tohutult teleekraanilt jälgida. Šampanjaojad voolasid, uhtudes alla tohututes kogustes pannipitsat ja Big Maci burgereid, ning ennustused valitsusenamuse drastilise vähenemise kohta lisasid peomeeleolule vaid hoogu. Isegi sel varajasel tunnil oli selge, et kaks viigipuud, mis ooteruumi juba hulga aastaid kaunistasid, ei ela ööd puutumatult üle; näis tõenäoline, et sama võib kehtida ka mitme noore sekretärineiu kohta. Külmema peaga isikud hoidsid end veel tagasi, kuigi eriliseks mõõdukuseks ei paistnud põhjust olevat. Reklaamirahvas pole mõõdukas. Pealegi näitas klient nagunii kõigile eeskuju.

      Nagu paljud Dublinist väljarännanud seiklejad oli ka Roger O’Neill kuulus oma kiire taibu, vastupandamatu liialdamisoskuse ja vaigistamatu vajaduse poolest kõiges kaasa lüüa. Tema energia oli nõnda piiramatu ja tema huvialad nõnda arvukad, et keegi polnud päris kindel, millega ta enne parteisse tulekut tegeles – midagi avalike suhete või televisiooni vallast, arvasid nad, kuigi sosistati ka probleemidest maksuametiga, või oli see Iiri politseiamet –, igatahes oli ta nende käsutuses, kui reklaamidirektori ametikoht vabanes, ja ta täitis selle oma sarmi ja võimekusega, mida kütsid takka Gauloisesi marki sigaretid ja viin toonikuga.

      Noore mehena tegi ta ragbiväljakul ilma, kuid tema anne jäi lõpuni avaldumata, sest äärmiselt individualistlik stiil muutis ta kehvaks meeskonnamängijaks. „Kui ta väljakul viibib,” kurtis treener, „on mul seal kaks meeskonda: Roger ja teised neliteist mängijat. Käigu ta perse.” Sinnasamma saadeti Roger paljudel teistelgi elualadel, kuni saatus viimaks naeratas ja ta Smithi väljakule tõi. Neljakümneaastasena kattis ta pead must juuksepahmakas, mis nüüd selgelt hallines, ning tema lihastoonus oli ammu kadunud, kuid O’Neill keeldus keskea tõendeid tunnistamast, varjates neid hoolikalt valitud garderoobi abil, mida kanti hoolimatu mugavusega, firmamärgid kõik kenasti nähtaval. Oma mittekonformistliku lähenemise ja iiri aktsendi jäänuste tõttu polnud ta partei suurnimede seas mitte alati heas kirjas – „Pasatünn ilma põhjata,” oli üks neist valjult märkinud –, kuid teised olid tema ebatavalisest elujõust võlutud.

      Tema tee läbi paksu ja vedela oli märksa kergemaks muutnud tema sekretär. Penelope „Hei, mina olen Penny” Guy. Meeter seitsekümmend viis, põnevad riided ja pahvikslööv figuur, millel neid kanda. Oli veel üks omadus, mis ta Westminsteri rahva seas silmatorkavaks muutis. Ta oli mustanahaline. Mitte lihtsalt tõmmu või tume, vaid must nagu saapaviks või kesköötaevas, säravate silmade ja kogu tuba täitva naeratusega. Tal oli kraad kunstiajaloos, ta kirjutas 120 sõna minutis ning lisaks oli ta armutult praktiline. Vältimatult saatsid teda kuulujutud, kui ta koos O’Neilliga esimest korda saabus, ent tema kaheldamatu efektiivsus oli vaigistanud, kuigi vahest mitte enda poolele võitnud, kõik uskmatud Toomad, kellest endiselt puudu ei tulnud.

      Ühtlasi oli ta täiesti diskreetne. „Mul on eraelu,” selgitas ta küsijatele. „Ja nii see jääb.”

      Nüüd, Merrill Grant & Jonesi – Grunt & Groans, nagu Penny neid kutsuda armastas – peol sai temast eriliste pingutusteta mitmete pulbitseva verega meediaärimeeste tähelepanu kese, nagu ka loovdirektori asetäitja oma, kuid samal ajal hoolitses ta pidevalt, et O’Neilli klaas ja sigaretid oleksid alati käepärast, aga mõistuse piires. Ta ei tahtnud, et mees liiale läheks, sest too öö polnud selleks sobiv. Parasjagu oli O’Neill haaratud