Kaardimaja. Michael Dobbs

„see pole just eriti suuremeelne. Kui saime ligi kakskümmend kaks tuhat enamhäält, siis võime seda väikest langust ju endale lubada, kas pole?”

      „Mortima, ma ei tunnegi end suuremeelselt. Mul on palav, ma olen väsinud ega jaksa enam ukselt uksele arvamusküsitluste kohta sõnagi kuulda. Jumala eest, vii mind siit ära.”

      Ta kiirustas eemale, kui abikaasa ümber pöördus, et rahvast täis toale tänuks ja hüvastijätuks lehvitada. Mortima jõudis veel ära näha, kuidas põrandalamp viimaks ümber kukkus.

      Tagasihoitud vaenulikkusest täidetud õhkkond, mis tavaliselt toimetaja kabinetti täitis, oli hajunud ja asendunud paanikalainega, mis paistis kontrolli alt väljuvat. Esimene väljaanne oli juba ammu trükikotta saadetud, koos julge pealkirjaga „OMADEGA MÄEL!”. Kuid see oli kell kuus õhtul, neli tundi enne valimisjaoskondade sulgemist. Daily Chronicle’i toimetaja riskis valimistulemuse etteennustamisega, et esimene väljaanne tänavale müügile jõudes vähegi huvi äratada võiks. Kui see täppi läheb, on ta esimene uudisetooja. Kui ei, siis on ta kaelani sees ja krokodillid juba laksutavad lõugu.

      Need olid Greville Prestoni toimetajapõlve esimesed valimised ning ta ei tundnud end kuigi mugavalt. Tema närvilisus avaldus pealkirjade pidevas muutmises, lõputus näljas poliitikaosakonna viimaste teadete järele ning üha mahlasemas keelekasutuses. Ta oli Chronicle’i Ajalehtede uue omaniku poolt vaid mõne kuu eest ametisse pandud, kaasas üksainus lihtne ja ümberlükkamatu nõuanne: „Saavuta edu!” Ebaõnnestumise võimalust leping ette ei näinud ning ta teadis, et talle ei anta teist võimalust – just nagu temagi ei näidanud üles mingit halastust oma alluvate vastu. Raamatupidajad nõudsid kohest finantsseisu parandamist, mis väljendus halastamatus kulude kärpimises, mille käigus paljud kogenud töötajad „ära ratsionaliseeriti” ning vähemkogenud ja märksa madalamapalgaliste uustulnukatega asendati. Kulude kohalt suurepärane, kuid töömoraalile see mõistagi kasuks ei tulnud. Puhastustöö tekitas allesjäänud töötajates ebakindlust, püsilugejad sattusid segadusse ning Prestonit vaevas tunne eesootavast vältimatust hävingust, mida lehe omanik ka vähimalgi määral leevendada ei püüdnud.

      Prestoni strateegia müügiarvu tõstmiseks oli ajalehte kollasemaks muutnud, kuid veel ei paistnud sellest mingit kasu tõusvat. Ta oli lühike mees, kes ajalehte saabudes näis end Napoleoniks pidavat, ent hakkas peagi kaalus kaotama, pidi nüüd pükse traksidega üleval hoidma ja püsis ärkvel vaid pidevate kohviannuste abil. Kunagine klanitud ja elegantne väljanägemine oli minema uhutud lakkamatute higinirede poolt, mis kulmude kohalt alguse said, pannes paksude raamidega prillid ninal allapoole libisema. Varem mõtlikult trummeldanud sõrmed lõid nüüd kannatamatult nipsu. Hoolikalt loodud väline mulje autoriteetsest isikust sai sisemise ebakindluse poolt õõnestatud, ta polnud enam kindel, et suudab kõige ettetulevaga silmitsi seista. Ta ei keppinud enam isegi oma sekretäri.

      Nüüd pööras ta pilgu paljudelt vilkuvailt teleriekraanidelt, mis kabineti seina najal üksteise otsas seisid, et saaks otsa vaadata sellele alluvale, kes tema töötegemise eriti raskeks tegi. „Kust kurat sina tead, et me oma ennustusega mööda paneme?”

      Mattie Storini näol ei liikunud ükski lihas. Ta oli oma kahekümne kaheksa eluaastaga poliitikaosakonna noorim töötaja, vahetades seal välja vanemkorrespondendi, kes raamatupidajate seas halba kirja oli sattunud, kuna korraldas oma intervjuusid kallis Savoy restoranis. Ent hoolimata noorusest ja vähesest staažist uskus Mattie oma hinnangute õigsusesse, isegi kui mõned küündimatud isikud seda jäärapäisusega segi ajasid. Ta oli harjunud, et tema peale karjutakse, ega kõhelnud ka ise häält tõsta. Nagunii oli ta Prestoniga ühepikkune „ja peaaegu sama kaunis”, nagu ta ülemuse kulul sageli naljatas. Mis siis sellest, et mees valdava osa ajast tema rindu vahtis? Nii oli ta endale töökoha saanud ja jäi vahel ka neis vaidlustes peale. Mattie arvates ei kujutanud mees endast seksuaalset ohuallikat. Ta tundis tema sekretäri selleks liiga hästi ning erepunaste traksidega meeste lõugamise kuulamine oli see hind, mida ta Lõuna-Inglismaale kolimise eest maksta otsustas. Kui ta siin ellu jääb, võib kõikjal karjääri teha.

      Ta vahtis mehele otsa, käed moodsalt kottis pükste taskutesse surutud. Ta rääkis aeglaselt, ise lootes, et hääletoon tema närvilisust ei reeda. „Grev, iga valitsusse kuuluv parlamendiliige, kellega viimase kahe tunni jooksul rääkinud olen, korrigeerib juba oma ennustusi. Helistasin peaministri ringkonna valimisvolinikule, kelle hinnangul on nende reiting viie protsendi võrra langenud. See pole just eriline valijate usalduse kinnitus. Midagi on toimumas, seda on tunda. Valitsuspartei pole päris kindlasti veel omadega mitte ühelgi mäel.”

      „Ja siis?”

      „Meie hinnang on liiga positiivne.”

      „Jama. Iga valimiste jooksul toimunud küsitlus kinnitab, et valitsuspartei on teistest valgusaasta jagu ees. Ja sina tahad, et ma esilehekülge muudaksin … mille tõttu? Naiselik instinkt?”

      Mattie teadis, et mehe vaenulikkus tulenes närvidest. Kõik toimetajad kõnnivad kui noateral, nende ametisaladus on seda mitte välja näidata. Preston näitas seda välja.

      „Okei,” kuulutas ta, „eelmistel valimistel said nad parlamendis rohkem kui sajakohalise enamuse. Ütle mulle siis, mida su naiselik instinkt homse kohta teada annab. Arvamusküsitlused ennustavad üle seitsmekümnekohalist edumaad. Mida väike Mattie Storin arvab?”

      Ta tõusis kikivarvule, et mehele ülalt alla vaadata. „Usalda küsitlusi, kui soovid, Grev, aga tänavatelt kostub midagi muud. Valitsuse toetajate leeris pole entusiasmi. Nad ei ilmu kohale. See vähendab edumaad.”

      „Aga ütle siis,” käis ta peale. „Kui palju?”

      Ta ei jaksanud igavesti kikivarvul seista. Ta raputas pead, tahtes rõhutada soovi oma hinnangutes ettevaatlikuks jääda, blondid juuksed õlgade ümber hõljumas. „Nädal tagasi oleksin öelnud, et viiskümmend. Nüüd – ilmselt vähem,” vastas ta. „Vahest koguni oluliselt vähem.”

      „Jeesus, vähem ei saa olla. Oleme neid värdjaid kogu aeg toetanud. Nad peavad asjaga toime tulema.”

      Ja ka sina pead sellega toime tulema, mõtles naine endamisi. Nad kõik teadsid, milline on toimetaja seisukoht: ühe Fleet Streeti suurima mädasoo keskel. Prestoni ainus kindel poliitiline vaade oli, et tema ajaleht ei saa lubada kaotaja poolele jäämist, kuid seegi polnud tema enda oma, vaid lehe uue koknist omaniku Benjamin Landlessi poolt peale surutud. See oli üks tolle mehe väheseid häid külgi, et ta ei suvatsenud häbelikult oma tegelikku arvamust varjata, vaid kuulutas seda julgelt kõigile. Nagu ta oma niigi ebakindlatele alluvatele pidevalt meelde tuletas, on tänu valitsuse konkurentsiseadusele asjad nõnda, et lihtsam on palgata kümme uut toimetajat kui osta üks uus ajaleht, „seega ei aja me valitsust vihale ega toeta nende kuradima vastaseid”.

      Landlessi sõnale võis kindel olla. Ta oli oma kasvava ajalehtede impeeriumi valitsuspartei tiivale viinud ning soovis neilt vastutasuks vaid õiget valimistulemust. See polnud muidugi kõige mõistlikum taktika, aga Landless polnud kunagi märganud, et mõistlik lähenemine töötajatest parimat välja pigistada aitaks.

      Preston vahtis taas ekraane, lootes paremaid uudiseid kuulda. Mattie proovis uuesti. Ta seadis end istuma toimetaja suure kirjutuslaua nurgale, pühkides sealt maha kuhja arvamusküsitlusi, mida too pimesi järgis, ning esitas oma argumendid. „Vaata, Grev, pane asjad õigesse perspektiivi. Kui Margaret Thatcher koos oma käekottidega viimaks pensionile sunniti, ihkasid nad stiilimuutust. Nad tahtsid uut moodi. Midagi, mis poleks nõnda järsk ja domineeriv. Neil sai tuleproovidest küllalt, kõrini sellest, et mingi kuramuse naine neile koha kätte näitas.” Sina peaksid seda ju piisavalt hästi mõistma, mõtles ta. „Seega valisid nad oma lõpmatus tarkuses Collingridge’i, lihtsalt seetõttu, et too nägi telekas hea välja, oskas väikeste vanamuttidega kõnelda ega käinud kellelegi närvidele.” Ta kehitas põlglikult õlgu. „Aga nad on nüriks jäänud. See on riisipudingipoliitika, kus pole enam energiat ega entusiasmi. Ta tegi oma kampaaniat sama innukalt nagu mõni pühapäevakooli õpetaja. Veel seitse päeva neid banaalseid käibetõdesid kuulata ja ma usun, et isegi ta enda naine oleks vastaskandidaadi poolt hääletanud. Peaasi, et midagi muutuks.”

      Preston oli pilgu ekraanidelt lahti rebinud ja hõõrus