Veidrikud ja võpatused. Ott Kilusk

napsutama juhtusid, sakutasid ja raputasid nad teineteist iga natukese aja tagant. Muidu oleks üks lage ja teine teist jõllitades viinavõtmine sootuks unarusse jäänud.

      Öösiti kõrvalkorterist kostvat lärmi kuulates mõtlesin sageli, et võiksin suureks saades olla nagu Rauno. Säärane mees, kelle korteris käib kogu aeg pidu.

      Rauno jõudis aga sellegi ära oodata, millal ma lõpuks nii suureks sirgusin, et tema pool toimuvatest orgiatest täieõigusliku kambajõmmina osa võtta. Naisi käis siis paraku vähem. See-eest oli rohkem viina.

      Küla, mille salapärast elu ma uue asukana järk-järgult avastasin, hoidis oma embuses veel teisigi elanikke.

      Meie majaga risti seisva korterelamu esimesel korrusel elas mõnda aega perekond tõmmunahalisi, vilava silmavaatega mustlasi. Kogu nende pöörane elu paistis suurepäraselt ja turvaliselt kätte poistetoa aknast. Mustlaste hulgas oli arvutu hulk sinkjasmustade juustega katkematult röökivaid lapsi, kirjude rättidega vanaeitesid, luidraid vanamehenässe ja kõrilõikaja moodi mehepoegi. Oli võimatu aru saada, kas nad on parasjagu meeliülendavas rõõmujoovastuses või siis vastupidi, täielikus meeleheites. Emotsioonid vaheldusid selles kogukonnas hämmastava kiirusega. Nad musitasid ja peksid üksteist samal ajal. Selle juurde kuuluv ülikiire ja äärmiselt vali kõnekeel oli mulle, maailma uudistavale aknalkõõlujale, täiesti arusaamatu ja kaunikesti hirmutav. Kunagi polnud võimalik teada, mida nad järgmiseks kavatsevad.

      Vannitoas pidasid nad lammast ja just selleks ajaks, kui ülejäänud küla sellest teada sai ja arutas, mida ette võtta, tuli mustlastel mingi püha. Lammas veeti ohelikku pidi maja ette ja löödi gaasihoidla juures suure kisaga maha.

      See oli võigas pilt täis verd, agooniat ning röökimist, millele lisandusid viin ja pillimäng. Kräsuline lambanahk riputati võrkaiale kuivama. Külakoerad läksid vere lõhnast hulluks ja piirasid parvena kogu üritust. Kirsasaabastes mustlased peletasid neid jalahoopidega eemale. Maja otsas liivakastis mängivad külalapsed tardusid seda kõike jälgides justkui kenaks värvifotoks.

      Aga lammast ei olnud enam ja meie asula ohkas raskelt, kuid kergendatult.

      Teadmata ajal ja viisil, nagu rändrahvas kunagi, kadusid mustlased külast. Veel tükk aega avastas mõni, et tal on kuuri alt või aia najalt üks või teine tarbeese kadunud, ent lõi käega ja pidas suu. Hea, et hing sisse jäi, ja mis sääl ikka enam arutada.

      Mustlaste äralagastatud korteri hõivas peagi uus perekond. Punaste juustega mees ja punaste juustega naine, kellel olid punaste juustega lapsed. Kui see punaste juustega mees hommikuti tööle läks, sõitis koliseva veoautoga nende trepikoja ette autojuht Genadi. Kutsus punaste juustega naise välja, surus seljaga vastu krohvitud seina ja ajas oma jämeda käsivarre tema väikeste jalgade vahele.

      7

      Elasime tasapisi sisse.

      Suuremad lapsed läksid sügisel kohalikku külakooli, meie väikevennaga lasteaeda. Kuna lasteaed asus külast mõni kilomeeter väljas sovhoosi kontori juures, sõitsime sinna igal hommikul isa uue ametiautoga.