Norma. Sofi Oksanen

istus ikka veel pingil.

      Sügavkülmas hoitud lusikad olid hommikul jahutanud tema nutust linnumunadena ümmarguseks paisunud silmalauge, aga nende mõju oli juba kadunud. Lusikad olid üks ema paljudest ilunippidest ning tema ja Helena olid noorena kasutanud neid ka ripsmete koolutamiseks. Norma vajutas sõrmed silmadele. Kõik need inimesed, kogu see sagin. Kõik metrooga sõitjad olid tol hommikul teadnud enne teda, et midagi on juhtunud, nad olid läinud alla perroonile ja pidanud tagasi maa peale tulema, et otsida mõni trammi- või bussipeatus. Kõik nad olid juhtunust teadnud juba siis, kui tema pihustas alles juustesse Elnetti ja soovis, et koondamisläbirääkimised oleksid juba möödas. Sajad inimesed olid kirunud pealesunnitud muutust marsruudis, sarjanud tööle või kokkusaamisele hilinemist, ja teadnud enne teda.

      Mõne aasta eest olid nad emaga midagi sarnast üle elanud. Nad sõitsid tookord rongiga Helsingisse ja korraga olid Norma juukseotsad hakanud koolduma. Istekohad olid võetud allergikute vagunis, kõrvalisi ärritajaid polnud ja ta oli ehmatanud. Ema oli soovitanud konjakit ja samal hetkel rong peatus. Teadustaja ei öelnud midagi põhjuste kohta. Ometi olid kõik teadnud, et kohe hakatakse rööbastelt kokku korjama inimkeha jäänuseid. Kõik reisijad olid teadnud enne, kui rööbastele astunu lähedased. Ema oli toona näinud tema reaktsiooni ja valinud ometi sedavõrd brutaalse mooduse – kõigist metroojaamadest just selle perrooni, kust Norma hommikuti tööle sõitis. Kui ta poleks veetnud ööd juhusliku kaaslase pool, oleks ta võinud tulla peatusse just siis, kui see oli juhtunud.

      Telefoni värin äratas Norma mõtetest. Pingi kõrvale ilmunud turvatöötaja paistis teda tähelepanelikult uurivat. Norma nihkus teistele perroonil seisjatele lähemale. Kõne tuli jälle Võlukihara salongist, Marion. Norma ei vastanud ka seekord. Ta ei oskaks niikuinii suhtuda Marionisse loomulikult ega tahtnud temaga rääkida, ammugi kokku saada, kuigi Marion ilmselt teaks, milline oli olnud ema meeleolu viimastel tööpäevadel, ja ta oskaks ehk selgitada oma isa imelikku käitumist. Norma oli puutunud naisega paar korda juhuslikult kokku, kui too oli koos emaga õhtul salongist lahkunud. Naist oli ümbritsenud juuksurisalongi lõhnapilv, Normale tükkis iiveldus peale ja ta oli hoidunud naisele silma vaatamast. Seepärast oli ta ka matustel naisest eemale hoidnud, peitnud end inimeste selgade taha. Helena tegu oli vajutanud igaveseks pitseri kogu perekonnale. Inimesed suhtusid sellise perekonna liikmetesse kas ebaloomuliku empaatia või piinliku uudishimuga. Mitte kunagi nagu tavalistesse inimestesse. Ema oli seda vihanud ja Norma oli ise käitunud täpselt sama moodi.