Norma. Sofi Oksanen

      Kui kõik läheb hästi, võime augustis pühenduda maitsvale söögile ja heale unele, enda poputamisele ja puhkusele. Tõstame klaasi tuleviku terviseks, tuleviku, kus sa saad kõik, millest pole unistadagi julgenud. Siis on minu töö tehtud, ja sinu uue elu eest pole ükski hind liiga kõrge.

      Pärast matuseid polnud enam võimalik endise juurde tagasi pöörduda, kuigi end külaliste rivi sappa sättides ja surnuaia väravasse viivale teele pöörates tahtis Norma seda veel uskuda. Ema ei pahandaks, kui ta juba takso telliks, ja teistest Norma ei hoolinud: pooltuttavatest sugulastest, pärijate intriigidest ja Naakka talu saatusest, mis pidi möödapääsmatult Karjala pirukate ja võileivatortide vahel jutuks tulema, saateks vanaema murenevast mälust võrsuvad märkused. Ta jätab nüüd selle farsi seljataha, üritab pöörduda tagasi argipäeva ega pigista enam ema surma ees silmi kinni, teda meenutavate kohtade vältimisel olgu lõpp. Ta ei jää enam tööle hiljaks, ei sõida metroo asemel taksoga ega puhke hommikuti metallkammiga juukseid katkudes nutma. Ta ei unusta piisavalt süüa ega juua ega lase tavalisel elul, mille nimel nad olid emaga mõlemad vaeva näinud, lõplikult koost laguneda. Ta valmistub järgmisel hommikul tööpäevaks nagu tavaliselt: eemaldab pluusi seljalt putsud, varub käekotti kiharate taltsutamiseks beebiõli, vaimu ja keha rahustamiseks Diapame ja Postafene ning suskab koti põhja väikese pudeli Elnetti. Sellel oli normaalse tööpäeva lõhn ja seda kasutasid naised, kelle elu on korras, ja just selline naine kavatses ta olla. End sel moel ees ootavaks päevaks soomustanud, astuks ta Sörnäiste metroojaama, sulanduks tunglevasse inimvoolu ja laseks eskalaatoril end perroonile kanda, liiguks sissepääsu poole nagu igal teisel päeval. Õhuvool hõljutaks riideid, inimesed sirviksid telefone ja tasuta ajalehti ning keegi neist ei mõtleks enam perroonil aset leidnud tragöödiale; ainult tema mõtleks ja valmistuks toime tulema töö juures valitseva pingelise õhkkonnaga, mis kestis koondamisläbirääkimiste tõttu juba mitmendat kuud, ja ta mõistaks, et tema elus ei ole katkenud midagi peale ema elu.

      Taksot ei paistnud veel. Norma nõjatus kalmistut ümbritsevale aiale ning tundis, kuidas kergendus imbub teda ümbritsevasse bensodiasepiini- ja skopolamiinimulli. Ta oli matused üle elanud. Ta polnud tabanud võltsnoote kellegi kaastundeavaldustes ega teesklust julgustavates sõnades. Ta polnud minestanud, oksendanud ega sattunud paanikasse, kuigi nad tulid ligi ja kallistasid. Ta oli käitunud nagu hea tütar ja nüüd võis ta lõpuks võtta eest päikeseprillid, mis hakkasidki juba palavusest higiselt ninaseljalt alla vajuma; aga just siis, kui ta tahtis prille kotti torgata, tuli kaastunnet avaldama keegi mees, kes oli talle täiesti võõras.

      Norma pani prillid uuesti ette. Ta ei soovinud seltskonda.

      „Teised läksid vist juba sinna.”

      Norma viipas restorani poole, kus peeti peieid, ja sikutas kübaraserva allapoole. Mees ei lahkunud, vaid sirutas käe. Norma pööras selja ega vastanud tervitusele, tal polnud tahtmist võõrastega tutvust teha. Mees ei lasknud end sellest häirida. Ta haaras Norma käe oma pihku.

      „Tegevjuht Lambert,” esitles mees end. „Max Lambert. Sinu ema vana sõber.”

      „Ma ei mäleta, et ema oleks teist kunagi rääkinud.”

      „Kas te ise rääkisite emale kõigist oma sõpradest,” muigas mees. „Pealegi on sellest üksjagu aega möödas. Nooruses sai Anitaga nii üht kui teist koos ette võetud.”

      Norma tõmbas käe tagasi. Mehe käepigistus kleepus sõrmede külge nagu vägisi nahale vajutatud pitser ja ta oli emast rääkides kasutanud minevikuvormi. See oli solvav. Norma polnud veel nii kaugel, ja mees ei näinud ema sõbra moodi välja. Norma ja Anita Ross olid hoidnud omaette, seltskondlikud suhted piirdusid vältimatu läbikäimisega töö juures. Nad teadsid üksteise nappi tutvusringkonda. Too mees sinna ei kuulunud.

      Mehe juuksed olid kammitud üle pea, juuksekasvu olid aastad säästnud, ent naha kohta ei saanud öelda sama. Ere päike oli uuristanud näkku sügavad vaod, aastate jooksul hoolega kurku kummutatud viin venitanud silmaalused kotti ja päevitus ei suutnud varjata katkenud veresooni. Higi oimukohtadel haises eelmisel õhtul joodud õlle järele. Ka ülikond oli ilmselt eilne, põlved kottis, ning kogu tema väsinud olek ei sobinud hästi okaspuude rahuga, kuigi kõnemaneer oli viisakas, ülikond etiketikohaselt must ja heast materjalist. Tualettvesi oli Kouros, ja värske, mitte aastaid riiulil seisnud, šampoon selline, mida müüakse ainult salongides. Sellega Norma tähelepanekud piirdusid, nina oli ravimitest ja leinast umbes, iiveldusvastased plaastrid kõrvade taga pumpasid katkematu voona soontesse skopolamiini ja ta ei suutnud mehest midagi rohkemat välja lugeda. Kui ta nägi, kuidas hobusesabast valla pääsenud kihar end korgitserina krussi tõmbab, muutus ta rahutuks ja vaatas kella, takso oleks pidanud juba kohal olema. Mees õngitses taskust peegelklaasidega päikeseprillid ja torkas need ette.

      „Kas ma võiksin teid kuhugi sõidutada?”

      „Tänan, ei, takso on kohe siin.”

      Mees naeris vananeva naistemehe naeru ja trügis Normale nii ligidale, et peaaegu puudutas teda. Midagi mehe hääles viis mõtted turismigrupi jutusuminale, üldisest melust esile tungivatele vaimukustele, seltskonna naljamehe teistest valjema häälega tehtud vahemärkustele, anekdootidele, mille peale alati naerdi, isegi kui nali märki ei tabanud.

      „Oleks hea, kui te minuga võimalikult kiiresti ühendust võtaksite. Saame ebameeldivad asjad kiiresti kaelast ära ja teie võite oma eluga edasi minna.”

      Mees tõmbas visiitkaardi hoidja vahelt, mis tumenenud laikude järgi otsustades oli hõbedast, ning torkas kaardi Normale pihku. Kullast käekett välgatas päikesekiirtes. Kaardihoidja oli kindlasti kaardimängus võidetud või varastatud – kujutluspildid vaheldusid kiiresti Norma peas, üks filmilikum kui teine: see mees ei võinud olla Reijo Rossi asemel tema tegelik isa ja ema ei olnud inimene, kes oleks poolõdesid-vendi tema eest varjanud. Mees oli tulnud valedele matustele.

      Takso hakkas juba Kalliole lähenema, kui Margit helistas. Norma vastas pärast kuuendat signaali. Lamberti visiitkaart lebas tal endiselt süles, ja kuulates tädi pealekäimist, et ta tagasi tuleks, naksutas ta selle nurki. Kaart oli paksust ja kallist paberist: kuldsed reljeeftrükis tähed kreemikal põhjal. Ametinimetus puudus, samuti aadress. Hetke ajel küsis Norma tädilt, kas Max Lambert oli matustele tulnud.

      Nimi ei öelnud Margitile midagi. Normal oli õigus, mees oli tulnud valedele matustele ning Norma tahtis juba akna alla kerida ja kaardi tuulde heita.

      „Oota, kas sa mõtlesid Helena endist meest?” küsis Margit.

      Norma võpatas. Ta oli matusteks valmistudes oma meeled liigselt tuimestanud. Seepärast polnud ta osanud asju kokku viia: ema parimal sõbrannal oli sama perekonnanimi mis mehel, kes end talle äsja esitlenud oli.

      „Miks pagana päralt oleks Max Lambert pidanud Anita Rossi matustele tulema?” küsis Margit. „Kust sa selle peale tulid?”

      „Ma vist nägin teda natuke aega tagasi. Kas ta praegu pole seal?”

      „Ei.”

      „Kas ta oleks võinud tulla Helena asemel?”

      „Kas sa ei mäleta Helena ja Lamberti lahutust? Sinu ema poleks seda meest elu sees siia tahtnud.”

      Kõne taustalt kostis kirikuõpetaja rahulikku häälekõla ja taldrikute klirinat. Lamberti nime kuuldes oli Margiti hääl muutunud teravaks, nüüd paistis ta ebamugavust tundvat. Ta rääkis Helenast lugupidavalt, otsekui kuuleks ema nende juttu, ja korraks oli ema elus, selles vestluses, mis arvestas endiselt tema soovidega. Keegi teine ei rääkinud Helenast nii nagu ema.

      „Neist aastaist jäi talle kaks toredat last, muidu ainult muret. Mõtle ise, mis Helenast saanud on.”

      Margit võttis lonksu midagi, klaas kõlksatas.

      „Unusta kogu see lugu, küllap sa eksisid.”

      Hullu Helena mees. Ema ei võinud kannatada, kui Helenat hulluks nimetati, ja ta ei rääkinud tavaliselt oma külaskäikudest Helena juurde. Viimase aasta jooksul oli ta käinud Kuopios sagedamini kui tavaliselt ja Norma oli järeldanud, et Helenal on kas halvem või parem. Ta polnud lähemalt uurinud. Haiglad viisid alati mõtted kõigi nende saatusele, kes teistest erinevad, ja neid lugusid oli ta ema käest juba piisavalt kuulnud, ta ei vajanud veelgi rohkem ängistavaid mõtteid. Pealegi ei tundnud ta Helenat, mäletas vaevu, et oli teda üldse kunagi näinud. Alles nüüd torkas talle pähe, et ta polnud Margitilt küsinud, kas keegi teatas ema surmast Helenale