.

Nii see tõesti on, kuid viimaste aastate Afganistani missiooni eripära tingiski selle, et kompanii sarnanes juhtimise ülesehituse poolest pataljonile, mis sellest, et tema allüksused olid tavalise suurusega. Teisisõnu oli üksuse struktuur ajas muutuv ning arenes vastavalt missiooni keskkonnale. Aga mingem siis juhtkonna koosseisu juurde.

      Kompaniiülemaks olin mina. Minu juhtida olid jalaväerühmad, evakuatsioonigrupp, miinipildujarühm ja lisaks veel juurde antud erinevad Eesti ja Suurbritannia osad.

      Kompaniiülema abi ehk minu asetäitja. Abi põhiülesanne oli korraldada kompanii juhtimispunkti ehk TOCi (ingl tactical operations center) tööd. Juhtimispunkt võttis vastu ettekandeid meie allüksustelt, kes maastikul opereerisid ning edastas need lahingugrupi staapi. Lisaks sellele jooksis juhtimispunkti sisse vaatlusvahendite informatsioon reaalajas jälgitavalt kuvarilt. Samuti edastasid juhtimispunktile infot lennukid ja kopterid, mis meie vastutusala kohal tiirlesid. Kõigilt nendelt vahenditelt saadud pildi edastas juhtimispunkt omakorda meestele „põllul”. Kui meie patrullid toimisid vahejuhtumiteta, siis oli kompaniiülema abi see, kes TOCi tööl silma peal hoidis. Vahejuhtumite korral, olgu selleks tulekontakt vaenlasega, haavatu evakueerimine või mingi probleem kohaliku elanikkonnaga, võtsin ma ise töö korraldamise üle.

      Kompaniis oli luureohvitser, kelle ülesandeks oli igasuguse vaenlast ja kohaliku elanikkonna tegevust puudutava informatsiooni kogumine ja töötlemine. See Kuperjanovi jalaväepataljoni luurekompaniist tulnud kaitseväelane pidi vahetpidamata suhtlema ka baasi külastanud puštudega, võimalusel aga läks ta patrullidesse kaasa, et olukorrast külades selgemat pilti saada. Tõlkide ja vangidega tegelemine kuulusid samuti tema kohustuste hulka. Luureohvitseril olid käedjalad tööd täis. Poleks olnud briti abimehi, oleksid paberihunnikud, antud juhul arvutifailide näol, meie „habemikul” üle pea kasvanud.

      Kompanii läviohvitser oli ainuke kaitseväelane, kes tegelikult meie juures ei paiknenud. Ta oli kogu missiooni ajal hoopis lahingugrupi staabis, püüdes meie probleeme ja muresid otse juhtkonnas lahendada. Kui tundsin, et staabist minule tulnud korraldus on eelnevalt läbi mõtestamata (tuli ette juhuseid, kus lahingugrupi juhtimispunkti korrapidaja sundis peale kahtlaseid operatsioone), helistasin otsejoones oma kontaktohvitserile, kes britti võib-olla teises läbiviimise meetodis veenma pidi. Kontaktohvitseri ülesandeks määrasin ka igasuguste kirjalike kokkuvõtete tegemise pataljoni staabile. Tegemist oli mulle igati kasuliku ametikohaga, sest tema kaudu saime ka sellised logistilised mured lahendatud, milleks meie oma Camp Bastionis paiknev toetuselement suuteline ei olnud. Ta oli minu nn käepikendus ja kolmas silm pataljoni staabis, kes kandis mulle ette arengutest kõrgemal tasandil, võimaldades minul omakorda juba varakult saabuvate ülesannetega tegelema hakata.

      Kompaniiveebel vastutas sõjaväelise korra hoidmise eest. Lisaks sellele tegeles kompaniiveebel patrullbaasi julgeoleku tagamisega, määrates tunnimehi kontrollpostile ja organiseerides baasi kaitset siis, kui vaenlane meie suunas tule avas. Kõige tähtsam kompaniiveebli ülesanne oli aga tagada kiirreageerimisüksuse ehk QRFi (ingl Quick Reaction Force) olemasolu, et kergemad haavatud baasi evakueerida, isevalmistatud lõhkekehade neutraliseerimise meeskond sündmuskohale toimetada ja muud kiiremat sorti väljasõidud tagada. Ka mõned logistilist laadi tööd jäid kompaniiveebli organiseerida.

      Kompanii tehnik hoolitses masinapargi tehnilise korrasoleku eest. Kui juba tehnikast rääkida, siis kasutas kompanii jalaväeelement oma põhisõitude tegemiseks soomlaste toodetud jalaväe transportööre Pasi XA-180 ja ameeriklaste soomustatud lahingmasinat MRAP MaxxPro. Miinipildujarühm kasutas oma sõitudeks sakslaste UNIMOG-tüüpi soomustatud veoautot. Kompanii juurde lisatud rahvusliku toetuselemendi esimese liini logistikutel oli kasutada sakslaste soomustatud veok MAN.

      Kompanii juhtkonna koosseisu kuulusid lahingpioneerid. Andsin need Scoutspataljoni pioneerirühma mehed kohe missiooni alguses jalaväerühmadele toetuseks. Lahingpioneeri ülesandeks oli isevalmistatud lõhkekehade avastamine, märgistamine ja kriitilistes situatsioonides ka nende neutraliseerimine lõhkamise näol. Tegemist oli kahtlemata kõige ohtlikumat ametit pidavate kaitseväelastega kompanii koosseisus. Nad pidid metalliotsijat ja maapinnaradarit kasutades tihtipeale jalgsi liikuva formatsiooni eesotsas olema ning oma kaaslastele teed puhastama. Minu spetsialistidest sai missiooni jooksul üks haavata. Teistel vedas tohutult, sest nad küll astusid isevalmistatud lõhkekehadele, aga selle tagajärjel plahvatust ei toimunud. Kahjuks kaotas üks pioneer siiski oma jalad, aga mitte minu, vaid järgmise Estcoy koosseisus, kui oli otsustanud Afganistani tagasi pöörduda, et asendada oma haavata saanud ametivenda. Kuskilt jäi mulle kõrvu brittide statistika, mis ütles, et metalliotsija- ning maapinnaradaritega töötavatest sõduritest sai iga kolmas surma või vigastada. Missiooni lõpuks jäi kompanii arvele üle saja leitud ja kahjutuks tehtud isevalmistatud lõhkekeha, mis oli Afganistanis paiknenud üksuste absoluutne rekord, ning lahingpioneerid avastasid kindlasti üle poolte nendest. Pole teada, palju IEDsid tegelikult meie vastutusalasse maha pandud oli, kuid kardan, et mitmeid kordi enam.

      Juhtkonda kuulusid sidemehed, kelle teenistus möödus suuremalt jaolt kompanii juhtimispunktis informatsiooni edastades ja vastu võttes. Kui nägin vajadust välja minna, pakkis sidemees oma raadiojaama kaasa ning järgnes mulle igal sammul maastikul või istus mu selja taga soomukis. Üks sidemeestest oli meie õnneks saanud väljaõppe mehitamata luurelennuki Raven kasutamises, mida kasutasime üpriski tihti, et maastikult infot koguda. Suure mudellennuki mõõtu riistapuuga tegelemiseks oli kompanii koosseisus ka operaatori ametikoht, kuid üksi oli sellega raskevõitu toime tulla, mistõttu kulusid sidemehe oskused marjaks ära.

      Snaiprid olid meile eelnenud kompanii väga oluliseks osaks. Kuna Estcoy-11 teenis Helmandis talvel, kus sisuliselt puudus rohelistest puudest, põõsastest ja viljapõldudest koosnev „sein”, õnnestus selle kompanii täpsusküttidel nii mõnedki vastase laskurid rajalt maha võtta. Meie snaipritel oli eelkäijatega võrreldes maastik sisuliselt ületamatuks takistuseks. Kui patrullis olles on pikim vaateväli su ees kõige rohkem 100 meetrit, siis võimsa optikaga relval sellises olukorras kahjuks midagi teha pole. Võtsin nii mõnelgi korral snaipripaari endaga patrulli kaasa, kuid pidin baasi jõudes tihti tunnistama, et roheline ala ei ole nende meeste mängumaa. Snaiprid olid sellegipoolest vajalikud, et julgestada meie meeste üksikuid reide kõrbes, kus lagedate alade tõttu sai optikaga piisava vaatlusvõimaluse, või tehes sama külades mõne kõrgema savionni katuselt. Minu mäletamist mööda oli snaipri arvel meie missiooni lõpuks üks tapetud vastase võitleja.

      Mehitamata luurelennuki ehk UAV (ingl unmanned aerial vehicle) operaatoriks oli seersant, kellel oli oma konteiner, kus ta hoidis lennukeid ja kuvarit, mis UAV-lt edastatud live-pilti näitas. Raven töötas mõnesaja meetri kõrgusel. Tema mootori pinisev hääl oli maapinnalt vägagi hästi kuulda ning sellepärast ristisime ta sääseks. Lennukiga töötamine polnud kergemate killast. Ta tuli käsitsi, odaviske liigutust jäljendades taevasse visata. Tuulevaikse ilma korral lennuki start tihti ei õnnestunud. Liiga tuuline ilm raputas aga sääske sedavõrd, et pilt ei olnud enam loetav. Ei olnud harvad ka need korrad, kui lennuk ei allunud enam juhtpuldile ning kukkus mingil suvalisel ajahetkel lihtsalt alla. Põhjust me sellisele anomaaliale ei leidnudki. Hea oli asja juures see, et signaali kadumisel võttis sääsk suuna alati kodu poole ning lennuki kukkumine toimus enamikul juhtudel baasi vahetus läheduses. Mõnel üksikul korral tõi kompaniiveebel oma kiirreageerimisgrupiga kadunud UAV kaugematelt aladelt koju. Kasutasin Ravenit üpris tihti lihtsalt psühholoogilise efekti eesmärgil. Kahtlastele tegelastele andsime sääse pinisemisega märku, et neil on silm peal.

      UAV operaatorile andsin teisegi mitte vähem tähtsa ülesande – patrullbaasis asuva kopteri maandumisplatsi ehk HLZ (ingl helicopter landing zone) haldamise. Eestis väljaõppes olles me antud teemaga praktiliselt ei tegelenud, mistõttu tegin kopterite liikluse n-ö manageerimisega missiooni esimestel nädalatel nii mõnedki vead. On ütlematagi selge, et 35 ruutmeetri suurusele maalapile saab maanduda kopter vaid siis, kui seal kedagi teist ei asu. Paraku juhtus ühel korral nii, et maanduv transpordikopter Chinook ning meie soomuk otsustasid parkida üheaegselt samale kohale. Piloot märkas enda alla sõitvat masinat, katkestas maandumise ja kadus tagasi koju. Mõne tunni pärast leidsin postkastist e-kirja, milles brigaadi kopterite üksuse boss mind veidike noomis. Olin kriitikaga täielikult päri, vastasin vabandava kirjaga ning instrueerisin alluvaid vältimaks sarnaseid vahejuhtumeid.