Kuus kuud kuumust. Estcoy missioon Afganistanis. Martin Kukk

g) võitle distsiplineeritult. Tulejõu minimaliseerimine on tähtis; h) identifitseeri korruptiivsed võimuesindajad; i) hoia oma ala. Anna kohalikele kindlustunne; j) püüa suunata raha õigetesse kätesse; k) hoia kohaliku elanikkonna vara; l) suhtle kohaliku elanikkonnaga; m) opereeri koos kohalike relvajõududega. Partnerlus igal võimalikul juhul; n) võida informatsioonisõda; o) adapteeru ja õpi kiiremini kui vaenlane.

      2006. aastal tegutsenud ISAFi üksuste jaoks oli tihtipeale tähtsaimaks punkt „f”, meile aga lisandus 2011. aastaks hulganisti piiranguid. Pidime hakkama opereerima keskkonnas, kus vaatamata vaenlase pidevale kohalolule seati meile väga karmid reeglid tule avamiseks, kaudtule ja õhutoetuse kasutamiseks, aga ka näiteks läbiotsimisoperatsioonide teostamiseks. Koalitsioonijõududele seati eesmärgiks isoleerida kohalik elanikkond mässulistest, mis tähendas seda, et igapäevaste patrullide läbiviimise eesmärk ei olnud mitte taliibidega kokkupuute otsimine ja viimaste neutraliseerimine (loomulikult oli ka erandeid), vaid hoopiski külarahva keskel viibimine, nendega suhtlemine ja nende igapäevamurede lahendamine.

      „Ära tapa lihtsat talupoega, kes püüab sind surmata Kalašnikoviga 500 meetri kauguselt! Sinu elu ju tegelikult otseses ohus ei ole! Väga suur on tõenäosus, et ta ei taba sind, kuna ta ei oska relva käsitledagi. Kui sa ta aga ikkagi hävitad, siis võid olla kindel, et oled saanud endale uued vaenlased tapetu perekonnaliikmete või sugulaste näol. Sinu ülesanne on püüda sellele talupojale selgeks teha, et need 100 dollarit, mis ta sinu ründamise eest teenis, ei ole väärt seda, et mässuliste eest surra. Paku talle alternatiivseid rahateenimise võimalusi, mida loob koalitsioon erinevate projektide näol.” See tsitaat pärineb õppejõu suust, kes luges mulle Inglismaal toimunud seminaril mässutõrjeoperatsioonide põhitõdesid, ning kus vähegi võimalik, püüdsid koalitsiooniüksused ka sellelaadsetest õpetustest kinni pidada. Selle tõestuseks rääkis kurb statistika. Nimelt tõusis ISAFi surnute ja vigastada saanute arv oma kõrgpunkti just siis, kui alustati mässutõrjestrateegia reaalse elluviimisega maastikul. See oli 2010. aasta, kui koalitsiooni tegevust kriitiliselt jälginud ajakirjanikud avaldasid artikleid, mis kirjeldasid Afganistanis teenivate sõdurite vigastuste ja surmade arvu rekordilist tõusu, aimamata seda, et mässutõrje on oma olemuselt vägagi gambiiti meenutav strateegia. Selleks, et positiivseid tulemusi saavutada, pidid enda tegevust piirama. Loetlen siinkohal tähtsamaid aspekte, mis mässutõrje rakendamisel koalitsioonisõdurite ohvritearvu tõusuni viisid: a) üksustele seati ülesandeks viibida nii palju aega kui võimalik maastikul. Enda kohalolu sagedane näitamine viis aga paratamatult selleni, et mässulistel oli alati silmapiiril mõni ISAFi üksus, mida võis kergesti rünnakuobjektiks valida; b) koalitsiooniüksuste võimekus pikki perioode baasidest väljas opereerida oli teostatav ainult siis, kui viidi „põllul” viibivad koosseisud lubatud miinimumini. Põhjus oli lihtne: jalaväelasi lihtsalt ei jagunud, et suuremate rühmadena tegutseda. Meie puhul tähendas see, et keskmise patrulli suurus oli tavaliselt 7–10 võitlejat. Kui jagu oli lõpetanud oma kahetunnise teenistuse, astus baasi või kontrollpunkti väravast välja oma kohustusi täitma juba uus jagu. Selline tegevus andis meile võimaluse viibida väga suure osa kogu päevast kohalike elanike keskel. Teisest küljest olid ISAFi väiksekoosseisulised patrullid mässulistele muidugi meeltmööda, sest selliste üksustega julgeti tulekontakti astuda ja meile ka kaotusi tekitada; c) kohalike elanike mõjutamisele suunatud tegevus viis selleni, et käigud olid vaenlasele etteaimatavad, sest olid alati nähtavad. Külades ei liikunud keegi varjatult, sest eesmärk oli näidata enda domineerivat positsiooni, mis andis aga vaenlasele võimaluse sind jällegi rünnata; d) tsiviilelanike hukkumiste ja vigastuste vältimine ning nende vara puutumatuse tagamine oli kõrgeimaks prioriteediks ISAFi juhtkonnas. Selle tõttu muudeti lahingureeglid ehk ROE (ingl Rules of Engagement), eriti aga surmava jõu kasutamine, omaette teaduseks meie jaoks. ROE on üldjuhul riigisaladusega kaetud, mistõttu ei saa ma siinkohal detailidesse laskuda. Samas peab möönma, et nimetatud reeglid olid üldjoontes mässulistele teada. Selle tõestuseks toon välja pealtkuulatud vaenlase raadioseansi, mille püüdsime kinni siis, kui olime sunnitud tulejõudu kasutama: „Hussein, siin Mokhlis! Venelased ründavad meid! Kas nad suutsid midagi tuvastada ja näevad siiski midagi? Nad ju ei tohiks meid tegelikult lasta!” See näide kirjeldas situatsiooni, kus meie kompanii üksus vastas laskudega vaenlase käsitulirelvade tulele. Samas olid väga tavalised ainult vaenlase ühepoolsed rünnakud, millele meie vastata ei tohtinud, kuna pidime vältima tsiviilelanike vigastusi. Just sellised situatsioonid tõstsid koalitsioonisõdurite kaotused kõrgele. Ka vaenlasele oli Afganistani rahva enda poolele kallutamine oluliseks eesmärgiks, kuid ennekõike tegelesid nad siiski meiega. Veel mõne aasta eest heideti lahingkontaktis olnud taliibile 500-puudane pomm krae vahele ja sellega oli probleem kiirelt lahendatud, kuid 2011. aastal olid õhujõudude sellised tulelöögid täielik erand.

      Hilisema kampaania käigus koalitsioonisõdurite surmade ja vigastatute arv langes. Positiivse pöörde statistikasse tõi üksuste mässutõrje keskkonnaga kohanemine ehk teisisõnu IED-de avastamise taktika ning tehnika täiendamine, tunduvalt turvalisem masinapark, märgatavalt paranenud läbisaamine kohaliku elanikkonnaga ja Afganistani enda julgeolekujõudude suurenenud kohalolek. Ajakirjandus armastas küll alalõpmata ja vägagi meelsasti kokku lugeda ISAFi sõdurite laipu, kuid samas unustati mainimata jätta mässutõrjel rajanev positiivne statistika, mis rääkis selgelt Afganistani tsiviilelanikkonnale tekitatud lahinguliste kahjude langusest ISAFi tegevuse läbi. Kui meenutada ajavahemikku 2001 kuni 2009, siis ilutsesid ajaleheveergudel väga tihti artiklid, kus kirjeldati koalitsiooni tegevust lahinguväljal, mille tulemusel hukkus või sai vigastada Afganistani rahumeelne elanikkond. Tegu ei olnud kindlasti väljamõeldistega. Mäletan oma esimesest missioonist hulganisti juhtumeid, kus kannatasid kahe vaenupoole vahele jäänud tsivilistid. Ei olnud harvad ka need korrad, kui mõni koalitsiooni tulelöök tappis vaenlase asemel hoopiski rahumeelseid inimesi. Oma teise Helmandi tuuri jooksul täheldasin vaid üksikuid traagilisi vahejuhtumeid kohaliku elanikkonnaga ning enamik neist kannatas taliibide poolt maha pandud isevalmistatud lõhkekehade läbi. Ma ei soovi mässutõrjet sealjuures ainuvõimaliku edu toova doktriinina plakateerida, kuna arvan, et Afganistani tingimustes jäi loodetud progress kesiseks, kuid selle temaatikaga tegelen pisut ühes hilisemas peatükis.

      Tulles antud peatüki lõpetuseks tagasi meie väljaõppe juurde Bastionis, siis sellele pani punkti väljend „üks indiaanlane tunneb teise ära”, mis tabas täpselt märki siis, kui USA merejalaväelane oli lõpetanud oma loengu eelmainitud COIN-kontseptsioonist. Tegemist oli ligi kahemeetrise leitnandiga, kelle igapäevatöö seisnes „ajupesuloengute” pidamises ning jõusaalis musklite tootmises. Kui Estcoy kehaehituselt kõige suurem seersant merejalaväelasest möödus, kuulis ta viimast ütlevat: „You are a big motherfucker!” Eestlane keeras end rahulikult „usaka” poole ning vastas: „Hey, you too! What should I eat to be like you?” Mõlemad naersid ning läksid oma teed.

      ESTCOY-12

      Enne kui asun kirjeldama meie tegevust Helmandi provintsi Nad-e Ali rajoonis, teen lühiülevaate sellest, millistest allüksustest ja ametikohtadest kompanii koosnes ning milline funktsioon ühel või teisel kaitseväelasel oli.

      Estcoy (Est – Estonia, coy – company) operatsioonialaks ei ole olnud ainuüksi Afganistan. Samuti ei olnud tegu alati kompaniisuuruse üksusega. Näiteks Estcoy-1 teenis 1996.–1997. aastal hoopis Liibanonis, Estcoy-2 aga alustas oma teenistust 2006. aastal juba Afganistanis, kuid tema üksuseks oli vaid üks motoriseeritud rühm. Estcoy-3 koosnes juba kahest rühmast ning kompanii õige mõõdu andis välja alles Estcoy-6, millele liideti juurde miinipildujarühm. Enam kui kümne aasta jooksul saadeti Eesti mehed ja naised maailma erinevatesse kriisikolletesse Paldiskis asuvast Rahuoperatsioonide Keskusest. Pärast selle kaotamist kaitseväe struktuuridest liideti missiooniüksuste koosseisud taasloodud Kalevi Jalaväepataljoniga. Olenemata sellest, milline embleem Afganistanis teenivate Estcoy kaitseväelaste käistel ka ilutses, pidi eelkõige Scoutspataljon hoolitsema nii üksuste põhikoosseisu komplekteerimise kui ka suurema osa väljaõppe eest. Viimased kompaniid suundusid Afganistani juba Scoutspataljonist endast.

      Kaheteistkümnes Eesti kompanii – kokku ligikaudu 120 meest – koosnes juhtkonnaelemendist, evakuatsioonigrupist, kahest jalaväe- ja ühest miinipildujarühmast.

      Estcoy-12 juhtkonnas oli enam kui 20 Eesti kaitseväelast (mulle allutatud