Kuus kuud kuumust. Estcoy missioon Afganistanis. Martin Kukk

välivoodid (umbes kümme) ning mõnedel neist magasid tekkide all inimesed. Voodite vahel jalutasid lambad. Lapsed, kes compound’is viibisid, olid paljajalu ja kandsid seljas räbaldunud riideid. Ja siis astus majast välja üks mees, võttis taskust mobiiltelefoni, valis numbri ning hakkas rääkima.

      Kolmas näide puudutab jällegi kontraste. Sõitsime oma masinatega põllu serval, kus talupoeg istus uhkelt oma uues traktoris ning haris maad. 50 meetrit eemal, teisel põllulapil, võtsid aga kolm talumeest vilja sirpidega.

      Kõik need näited peegeldavad kohalikku elukorraldust, kus pilt viib tagasi keskaega, millesse on sisse segatud tänapäeva modernsed tehnilised võimalused. Siinkohal ei mõtle ma keskusi nagu Kabul või Kandahar, vaid ikkagi Afganistani maapiirkondasid.

      22. mail algas meie vastutusalas suur siblimine. Taliibid olid kursis, et üle vadi ehk Luy Mandah’s on suuremat sorti ISAFi üritust oodata ning alustasid oma desinformeerimise tegevust. Nad teadsid väga hästi koalitsiooni võimekust erinevaid sidekanaleid pealt kuulata ning sellepärast tuli iga poole tunni tagant pättidelt uusi teateid. Tavaliselt oli tegu lihtsa hirmutamisega ning sõnumid kõlasid enam vähem nii: Haji on positsioonil, näeb ISAFi ja ründab vähemalt 50 mehega; Bilal liigub suure kahuriga vaenlase poole, kuna näeb meie soomukeid, ja hävitab nad; 10 isevalmistatud lõhkekeha on maha pandud; enesetapjast märter on valmis NATO kolonni sisse sõitma; venelased liikusid baasist välja, seadke end valmis neid hävitama (suure tõenäosusega mõeldi venelaste all just meid). Tegelikult sellistele hirmujuttudele mingit konkreetset vaenulikku tegevust ei järgnenud, välja arvatud informatsioon lõhkekehade koha, sest neid külvati tõesti hunnikute viisi. Enamasti taliibid hoopis vaikisid enne lahingutegevuse algust. Lisaks sellele saadeti väravasse kohalikke, kes said ülesandeks meile valeinformatsiooni sokutada või meid teatud maastikupunkti välja meelitada, kust oleks taliibidel soodne rünnata. Oli ka informaatoreid, kelle juttu tasus uskuda. Rahvusarmee võitlejad said ühelt selliselt teada, et mõned kilomeetrid põhja poole, Serakoori ja Dorseti vahelisel alal (vt joonis 1), elavad kaks venda, kes on isevalmistatud lõhkekehade „tehase” käima lükanud. Afgaanid ja britid olid pärast sõnumi saamist mul „seljas nagu kohalikud mardikad öise valgusega”. Andku eestlased soomukid, pioneerid ja naiskaitseväelane kaasa! Lisaks sellele veel käputäis jalaväge ning padavai pommimeistreid püüdma. Mu ainukest naiskaitseväelast vajati vendade kurja ema läbiotsimiseks, kuna too peitvat automaati oma hõlma all. Selget plaani neil tegelikult ei olnud, samuti puudus mul Wahidis lahingpioneer ning jalavägi ja sellepärast oli mu vastuseks kindel EI. Afganistani rahvusarmee komandör solvus ja lahkus. Ka britid imestasid, kuidas ma võin koalitsioonipartnerina neid mitte toetada. Tehes neile selgeks, et enne korralikku ettevalmistust ja pataljonist kinnituse saamist keegi kuhugi ei liigu, said ka britid lõpuks aru, et olid ülemäära kiirustanud. Hiljem istusime maha, mängisime võimalikud manöövrivariandid kaardil läbi ning otsustasime patrulli järgmisel hommikul siiski välja saata, et informatsiooni pättidest vendade ning nende kurja ema kohta kinnitada. Seda aga juba minu pioneeride ning jalaväe toetusel, kelle jaoks oli üks öö piisav, et end kontrollpunktis valmis seada. Järgmisel hommikul sulgeski kompanii esimese rühma kolmas jagu kahtlustatavate maja ümber läbipääsud ja ANA sisenes elamisse. Aiamaalt leiti käsijaam, kuulipildujamoona ning RPG kildgranaat. Arreteeriti ka üks vendadest, kes parasjagu kodus viibis. Leid ei olnud suur, kuid lugu ise ei olnud veel lõppenud ning kulmineerus Wahidis. Nimelt arvas arreteeritu lihane vend, et oleks õige meie baasi ilmuda ja oma veli vabaks nõuda. Millega ta ei arvestanud, oli see, et enne, kui me üldse läbi rääkima hakkame, tuleb teha test, selgitamaks välja isiku võimalikku kokkupuudet lõhkeaine või püssirohuga, ja see osutus positiivseks. Keha oli täis nii lõhkeaine- kui ka püssirohujääke. Tellisime kopteri ning saatsime kahtlustatavad Camp Bastioni eeluurimisvanglasse.

      Vangidega pidime tegelema ka järgmisel päeval, mis osutus meie jaoks aga ebameeldivaks kogemuseks. Rahvusarmee võitlejad olid arreteerinud neli isikut, keda kahtlustati koalitsioonivastases tegevuses. Üks neist pidavat olema luure andmetel vastase hierarhias kõrgel seisev isik. Pärast kinnipidamist arvas ANA pealik, et vangidel tuleb siiski minna lasta.

      Pahalased oleks ju kohe järgmistel päevadel igasuguste sigadustega jätkanud, mistõttu panin poisid selleks valmis, et niipea, kui ANA pätid vabastab, ilmub mu jagu välja ja vangistab nad uuesti. See skeem aga läbi ei läinud. Korraga ilmusid Wahidi värava taha ala kõige tähtsamad külavanemad ja nõudsid kinnipeetute vabastamist, ähvardades meiega muidu koostöö lõpetada. Kandsin olukorrast muidugi staapi ette ja sain korralduse taliibidega mitte tegeleda. Ma ei hakanud ülevalt tulnud käsu kohta küsimusi esitama. Olin peaaegu kindel, et kõrgemal seisev üksus võtab vastaste edasise tegevuse jälgimise enda peale. Hiljem pajatas meile kohalik politsei, et rahvusarmee võitlejad teenisid vangide vabastamise eest Talibanilt korraliku kopika. Külavanemaid mõjutasid mässulised aga peksu ja surmaga ähvardamisega, kui mina oma tahte siiski läbi peaksin suruma.

      Samal ajal oli „Zamrod Olai 1” juba mõned päevad tagasi alanud. Kopteritega Luy Mandah’ külasse sisseminek õnnestus neil hästi. Probleemid tekkisid aga siis, kui meie koalitsioonipartnerid teisel pool vadi, Toki kontrollpunkti läheduses, patrullima ja ala puhastama hakkasid. Varastest hommikutundidest kuni lõunani ning õhtupoolikul suutis vaenlane britid korralikult tegevuses hoida (alates umbes kella 12st kuni 16ni oli lihtsalt nii palav, et ükski pool ei olnud nõus sõdima). Enamasti toimusid käsitulirelvade kontaktid. Olime Wahidis lahingutegevusest mõnesaja meetri kaugusel ning piltlikult öeldes vaatasime üle seina ääre väljas toimuvat. Brittidel olid abiks ründekopterid AH-64 Apache oma suurekaliibrilise pardakahuriga, lisaks sellele toetas õhust maapealsete sihtmärkide ründamiseks aretatud ründelennuk A-10 Thunderbolt. Just nagu taliibid oleks teadnud, kes britte 81 mm miinipildujatulega aeg-ajalt abistab, lasti ka meie suunas karistuseks tankitõrje granaadiheitjast. Kõigele sellele lisaks oli kuulda briti pioneeride tööd. Nagu me hiljem kuulsime, lasti tee ja vaatluse puhastamiseks õhku puid ja kõike muud, mis parasjagu sõdimist segas. Selline mastaapne jõu kasutamine võis olla tingitud sellest, et britid olid marus. Esimese nelja päevaga oli neil 2 hukkunut, 6 rasket, 3 keskmist ja 2 kergelt haavatut. Probleemiks osutusid vaenlase põhirelvad: RPG kildgranaat ning isevalmistatud lõhkekehad.

      IED-de kahjutuks tegemise osas tekkis mul küsimusi ja mittemõistmist Briti merejalaväelaste taktika ja käitumise osas. Wahidis paiknes eestlaste isevalmistatud lõhkekehade kahjutuks tegemise ehk IEDD-meeskond (ingl Improvised Explosive Device Disposal). Need Eesti mehed olid oma ala professionaalid igas mõttes ning olid saanud juba eelnevalt brittide poolt väga kõrge hinnangu. Elades Wahidis, ei allunud nad mulle, mistõttu küsisin iga üksiku IED leidmise korral luba neid kasutada. Samas oli kaasmaalastest IEDD-spetsialistide meie juurde paigutamine juba enne missiooni kõrgemal tasemel kokku lepitud; on ju eestlasel eestlasega ikka kergem koostööd teha. Nüüd aga asja juurde – kui Afganistani rahvusarmee patrulliv üksus Luy Mandah’ külast meile sõnumeid saatma hakkas, et maas on mitmed isevalmistatud lõhkekehad, ei tulnud kõrgemalt luba IEDD-meeskonda alasse saata. ANA mehed ootasid viis tundi, julgestasid ohtlikku kohta, kuni lõpuks said käsu „ussid” ära märgistada ja Wahidi tagasi pöörduda. „Miks?” küsin ma. Kiiret ei olnud kuhugi ja demineerimismeeskond oli olemas. Arvan, et rahvusarmee mehi lihtsalt ei usaldatud. Järgmisel päeval leidis meie enda patrull juba ise IED. Tegime samuti ettekande ning jäime ootama korraldusi lahingugrupi poolt. Ligikaudu tund kulus selleks, et luba pioneeride kasutamiseks välja lunida. Kui aga 26. mail brittidelt teade IED-leiu kohta tuli, oli kümne minuti jooksul positiivne vastus olemas ning juba paari minuti pärast teatati, et nüüd oleks aeg ka eestlaste julgestusmeeskond kaasa saata. Briti maaväeohvitser, kes oli Afganistani rahvusarmee koolitajaks ja nõuandjaks, seisis samal ajal minu kõrval ning ei suutnud kuuldut uskuda, kuna ka tema oli eelneval päeval koos rahvusarmee sõduritega terve igaviku väljas luba oodanud. Ta vabandas mu ees ja ütles, et usalduse võitmine teisest rahvusest üksuste suhtes võtab nendel rohkem aega. Mis meis aga veel enam frustratsiooni tekitas, oli „pommimeeste” jutt, kui nad põllult tagasi tulid. Teadsime, et seal, kuhu IEDD-meeskond kutsuti, oli maas vähemalt neli lõhkekeha. Eestlastel õnnestus kahjutuks teha vaid kaks neist. Kaks jäid maha seetõttu, et kardeti pimeduse kiiret saabumist, mistõttu lõhkekehad märgistati ja lahkuti. IEDD-tiimi väitel oleks neil kulunud kahe viimase IED kahjutuks tegemiseks veel umbes veerand tundi, aga seda ei jäädud uskuma. Probleem